As Good as It Gets

See nädal on toonud minu vaadatud filmide pagasisse kaks uut tulijat. Esiteks Steven Soderbergh'i Ocean's Thirteen ning teiseks Pierre Salvadori Hors de prix (aka Priceless).

Mõlemad olid säravad, ilusad ja meeleolukad. Kummastki siis ka pikemalt.

Ocean's Thirteen on oma sarjast juba kolmas. Paraku kumab ka sellest filmist läbi, et tegemist on järjega. Aga esialgu head muljed.
Mulle meeldis filmi koloriit (jätk eelnevatele filmidele). Mulle meeldis muhe huumor ja mõnus peategelaste omavaheline tögamine (tundus, et see oli isegi parem kui eelnevatel kordadel). Idee oli hea ning samuti ka teostus. Aga...
Esiteks jäi häirima mõistatuslik mõningaste tiimiliikmete kadumine, mõnede tekkimine (kes nad olid, miks nad olid jms). Muusika oli kehvem. Kasutatud võtted olid kulunud.
Ja filmi viimasel kolmandikul tekkis mõte, et okei poisid, film on hea, aga siiski võiks sellest juba sarja teha, kus iga osa mahuks 50 minuti sisse (kasiinosid/hotelle jms peaks Ameerikas piisavalt olema).
Siiski! Mulle meeldis kahe minu jaoks tugeva näitleja vastakuti asetamine - Al Pacino ja Andy Garcia. See oli väga maitsekas tegu.
Soovitan kõigile, kes on vaadanud ja tahavad näha kõiki sel aastal ilmunud järjefilme. Kes otsivad ootuspäraselt häid näitlejatöid. (Ocean's Eleven'i elamust sealt paraku ei saa.)

Hors de prix on seevastu südamlik ja rahulik lugu kahe inimese omavahelise tee leidmisest. Üks neist on pigem tagasihoidliku maapoisi tüüpi, samas kui teine on noor naine, kes sooviks elada maailmas, kus raha lugema ei pea.
Lugu sellest, kuidas inimesed kasutavad üksteist ära ning samas sellest, mida üks võib anda teise jaoks.
Minu jaoks oli seda veidi võõrastav vaadata, sest minu tutvusringkonnas siiski ei ole mitte kedagi, kes ei peaks pidevalt mitte mõtlema pangakontol olevale summale ning võib valimatult butiikides shoppamas käia. Ikka on mureks kas pangalaenud või liiga väike palk (mõnikord ka kaks korraga).
Filmi algustiitrid olid mõnusad. Õhustikku loovad ja sisu tutvustavad. Muusika ei häirinud. Järelikult täitsa okei.
Sisult ühtaegu nii lõbus kui kurb kui piinlik (viimast eriti).
Igaühele ei soovitaks, aga kellel on aega ja natuke rohkem kannatust, kellele meeldib lihtne glamuur (ebaloogiline sõnaühend, aga annab mõtet siiski edasi), siis ei ole need üldse mitte kehvalt kulutatud tund ja 42 minutit.

Kuhu kadus jäätis?

Niisiis, miks ei ole poes enam seda jäätist, mida mina tahaks? :)
Jäätiseletti on tekkinud küll kõikvõimalikke uuemaid huvitavaid maitseid (murakas, pirni-shokolaadi jms), aga juba pikemat aega on tühjus nt martsipani osas. Samuti oli täna täielik olematus shokolaadilaastudega jäätise osas. See on ju mu lemmik!
Olgu. Võib-olla teen lärmi asjata. Ehk oli lihtsalt TÄNASEKS otsa saanud. AGA... võib-olla ei toodetagi enam? (mu maitse on teadagi vägagi vähemuses või sinnapoole kalduv) Või ei osta Prisma seda enam sisse? (mulle ei meeldi eriti mujal poodides käia: Selver on liiga kallis ning Rimi ebamugava ülesehitusega) :|

Tööl võiks ainult veidi rahulikum olla. Muidu ei kurda, sest praegune ülesanne on huvitav ja informatiivne. Aga tempo on üsna karm meie rahulikus kliimas. Näiteks täna jõudsin veerand tundi varem tööle (8.15) ning alustasin asjaga 8.30, kella 12 paiku väike lõuna (30 min) ja siis hommikuse auruga edasi kuni poole viieni. Aga kui vaadata tehtud tööd paberil mahuliselt, siis arvatavasti kehitab 90% vaatajatest õlgu - 5 lehekülge pole teab mis palju teksti. Ometi kui palju raamatuid on selleks lehitsetud, googeldatud või targemate käest nõu küsitud. Mina olen selle üle uhke. :)

Hea tunne on kui ei ole aega uudiseid lugeda. Maailm on palju ilusam. Postimehe vältimine edeneb jõuliselt (pole ju aegagi). :)
Seevastu ristsõnu on mõnus lahendada. Oleks vaid ainult suur rõdu, kuhu voodi lükata. Või siis hoopis voodi keset heinamaad (imho väga meeldiv variant).
Sellega seoses.. ma tean üht ilusat paika telkimiseks. Ja see ei ole mere ääres (ma ei pea mere ääres telkimist rohkem ägedamaks kui kuskil mujal olesklemist).

Vaatasin ETV uudistesaadet. Seal räägiti, et Taliban kogub jõude ja on asunud Afganistani pealinna (kui seal olevate välisjõudude tugipunkti) ründama (suitsiidirünnakutega). Selle peale rääkis üks mees, kes Eesti poolt afgaane mõttejõu ja nõuannetega aitab, et Talibanil pole võimalust oma endist võimsust saavutada ning praegused suitsiidirünnakud näitavad pigem nõrkust.
Ma ei arva päris nii. Talibanil ehk ei ole PRAEGU nii palju võimalust riigis võimu haarata. Aga ei maksa unustada, et ka aastaid tagasi ei tekkinud Taliban tühjale kohale. Pealegi on kõik islamiga seonduv sealkandis hästi vastuvõetav (millegipärast). Me võime ju mängida jaanalindu ja öelda, et suitsiidirünnakud on tühiasi, aga ühel hetkel võib see kurvalt kätte maksta kui olulised keskused/inimesed/liiklussõlmed jne märkimisväärselt kahju saavad.
Praegu on ka noortel poistel huvi asjaga kaasa minna. See tundub põnev ja seal räägitakse ju nii ilusti, kuidas "sina, noor poiss" saad midagi ära teha. Noortel on aga kuraasi rohkem, neid on kergem manipuleerida, nad õpivad kiiresti. Ja neil ei ole (enamikel) veel oma peret (väidetavalt tekitab perekond vastutus-, turva- ja ohutunnet).
Mina omalt poolt ootaksin veel lõplike järelduste tegemise ja andmisega ning oleksin sellel teemal veidi skeptiline lääne optimismi suhtes.

Raamatutes on rohkem elu

Pärasti iga raamatu lugemise lõpetamist tahaks esimese hooga ka siia mõned read kirja panna. Et mida huvitavat teada sain või milline on mu enda hinnang loetule. Aga siis möödub esimene päev ja teine päev ning kolmandal päeval löön juba käega. Niikuinii on kõik raamatutesse jõudnud materjal ka Interneti avarustes veelgi põhjalikumalt olemas (kui keegi viitsib asjasse süveneda). Ja siis tundub enda arvamus selle kohta olevat eriti tühine.
Umbes samal põhimõttel on vist üles ehitatud ka (eriti Eesti) ajakirjandus.

Võtsin plaani, et järgnevad 4 päeva Postimeest ei loe.
Proovin hoopis Pierre Bourdieu kirjutisega "Televisioonist" ühele poole saada. Väärt lugemine igatahes.

Huvitavat laiast maailmast

"Ahvatlev on just see, et Kasahstani maapinnas peitub sisuliselt kogu Mendelejevi tabel, mis teeb sellest maavarade poolest maailma ühe rikkama riigi."

""Hiljuti allkirjastas Kasahstan kukkuleppe Jaapaniga, mille kohaselt saab Kasahstanist kuue-seitsme aasta perspektiivis maailma suurim uraanitootja. Nafta tootmismahult on nad täna maailmas kaheksandal kohal," teab [Kalle] Tarien."

"Ta [Kalle Tarien] toob Kasahstani jutu kõrvale näite Turkmenistanist aastal 1997. Nimelt tegi Tarien siis Turkmenistanis pilti neljast uhiuuest kõrvuti seisvast pangaautomaadist, mis olid riigis tol hetkel väga kõva sõna. Lausa nii kõva, et neid sularahaautomaate ei saanud keegi kasutada, sest pangad polnud veel väljastanud pangakaarte."

"Kindlasti oleks meie kasiinokuningal Armin Karul huvitav teada, et Kasahstani kõrbesse rajatakse kaks linna, kus ainsana riigis tohib hasartmänge mängida. Ehk siis n-ö Kasahstani Las Vegased."

Neudorf, Raigo. Kutse Kasahstani. - Saldo, juuni 2007, nr. 5, lk. 28-31.

"New Yorgi linnalegend pajatab, et kui veel paarkümmend aastat tagasi kosmosest maa poole vaadati, paistis sealt kätte kaks inimeste rajatud objekti - üks neist Hiina müür ja teine New Yorgi hiiglaslik prügimägi Fresh Kills. Nüüd meenutab see hiiglaslik, 890 hektari suurune prügitander Stateni saare ühes otsas mahajäetud polügooni. Kõrgetel traataedadel kuulutavad suured sildid, et võõrastele on sissepääs sinna rangelt keelatud. New Yorgi juhtkond loodab, et osa neist siltidest saab maha võtta juba järgneva kolme-nelja aasta jooksul. "Kui kõik läheb plaanikohaselt, peaks 2009. aastaks saama siinne uus teedevõrk osaliselt valmis ning osa endisest prügimäest saab juba linnapargina avada," räägib New Yorgi parkide valitsuse töötaja Mary Smith. "Plaanid näevad ette mitme suure staadioni loomist, küngaste nõlvadele luuakse jalgrattarajad." Lõplikult peaks kõik valmis saama 2030 aastaks, mil Fresh Kills peab olema muutunud metropoli üheks suurimaks oaasiks, kuhu linnasüdamest, Manhattanilt oleks praamiga kerge pääseda - linnaelu keskelt loodusesse."

Raud, Neeme. Roheline plahvatus : [artikli lisa Prügimäed parkideks]. - Saldo, juuni 2007, nr. 5, lk. 42-47.

Pildil siis Fresh Kills'i prügimägi pärast pargiks muutmist. Siin on ka sellest juttu. Ja siin loomulikult ka.

Hilis-nõukogudeaegne eraettevõtlus

"Kodumajapidamist ning selle "ülejääkide" realiseerimist turul küll salliti, kuid sellega ei tohtinud liiale minna, liigset jõukust pandi pahaks ja need piirid olid esiteks väga ähmased ning teised olid nad pahatihti ka äärmiselt meelevaldsed. Taustaks pidev defitsiit kõigest, mida lauale või selga panna. Nii sündisidki omapärased varustajate käsi-peseb-kätt-võrgustikud, kus näiteks vorsti eest sai kala, kala eest telliseid ning telliste eest suhkrut. Võis ka vedada - saada näiteks vorsti eest suhkrut. /.../
Järgmine mure oli turg - põhimõte oli, et mida kaugemal, seda parem. Esiteks olid Venemaa avarustes toidukraamiga lood tunduvalt kehvemad kui Eestis ja teisalt oli oht väiksem, et mõni pealekaebaja kadedusest pommi alla paneb. Paljud käisid Leningradi turul müümas, aga käidi ka Velikije Lukis..."

Antons, Olavi. Mees, kelle garaažis käidi söömas Moskvast ja New Yorgist. - Ärielu, mai 2007, nr. 4, lk. 54-57.

Pühapäev

Nädalavahetused ei ole enamasti minu rida. Ma lihtsalt ei oska sellise hulga vaba ajaga enamasti midagi asjalikku ette võtta. See on sarnane tüüpilisele sünnipäevaootusele - kuu aega enne tekib kerge elevus hinge, mis saavutab haripunkti sünnipäeva eelõhtul. Siis saabub sünnipäev ja enamasti pole mingit erilist tuju sellega midagi peale hakata. See ei eruta ju.. ootamine kütab rohkem :) Niisiis on vaba ajaga umbes samamoodi.

Eilse päeva päästis tööle minek ja pärast Tallinna äärealal aiamurule asetatud toolidel mõnusalt lösutamine. Tänane hommik algas varakult ning kestis kuni keskpäevani väga ebamääraselt.

Aga nüüd siis tekitasin endale süüa (riis+kana+kaste+salat=nämm!) ja kurvastan, et mul kodus juhtumisi veini pole. Siis oleks lihtsalt super olemine. Aga see-eest võtab ehk mõne südamliku raamatu ette ja vaatab vahepeal "vastasmajade" akendelt päikeseloojangut. :)

PS! Draakonipuu elab! Jõulukaktused vist ka. Apelsinipuud veel ei paista :p
PS2! Pilt siit.

Üüratus teadmiste kogus

Hetkel, mil ma kirjutamist alustan, on Rahvusraamatukogu üks 5. korrusel asuvatest lugemissaalidest lugejatest tühi. Istun peaaegu inimtühjas saalis ja mõtlen neile, kes praegu päikese käes peesitavad või neile, kes on end õhtuseks uinakuks voodile kerra tõmmanud ja ootavad, millal Une-Kati või -Mati neile rõõmsalt uneliivakotiga külla tuleb.

Harjumatu vaikus (tavaliselt on nii vaikne hommikuti enne raamatukogu avamist), mida täidab üksnes koopiamasina vaevutabatav mürisemine, isegi mitte see, pigem siis ikka müha vms. See ei ole isegi mitte hirmus, kuigi võiks arvata, et "olen üksi hiigelsuures kivimajas"-tunne võib olla kerge tekkima.
Siinsed draakonipuud on ilusad rohelised. Huvitav, millal neid viimati ümber istutati? :)

Juba väiksena nägin kujutlupildis, et minu kodus (päris-päris oma) saab olema raamatutuba, mida täidavad ühtse joonega riiulid ning nendega harmoneeruvad toolid (2 või 3, sest mõnikord läheks seda ruumi vaja ehk mõneks asjalikuks nõupidamiseks). Ja eheda raamatukogutöötajana on mul nüüd silme ees isegi raamatute paigutus. Et ukse kõrval võiksid olla sarjaraamatud ning mida lähemale aknale, seda nö "kaootilisemaks" paigutus muutuks. Käeulatuses (istumisele kõige lähemal) oleksid entsüklopeediad ja sõnaraamatud, veidi kaugemal käsiraamatud jms. Ajakirjad on ka.. kuskil... Arvatavasti ukse juures. Seega on ühel pool ust sarjad ja teisel pool perioodika. Eriti väärt kirjanduse tarbeks peaks tegema seifi või kapi.
Esimese hooga tahtsin ka vinüülid raamatute juurde paigutada, aga.. teate ju küll, et vinüülid ja raamatud suhtuvad paljudesse tingimustesse erinevalt. Näitena olgu toodud temperatuur ja niiskus jms. Tulekahju korral võivad vinüülid vist isegi negatiivse objektina mõjuda (pole kindel).
Põrandat katab kas kerge vaip või siis mitte midagi. Ning kui keegi meisterdab tuppa laua, siis lauasahtlis on vanakooli sulepea ja must tint (või tušš). Ja köidetud märkmeplokk. Laual aga väike laualamp.

NB! Pildil puudub igasugune seos Rahvusraamatukoguga (v.a. see, et selle otsimiseks kasutati RR-i arvutit). Esialgne asukoht on hoopis siin. Samas on sellel seos must-have-ettekujutusega lugemistoast. Eelpool kirjeldatu on esmane eesmärk.

Laupäev

Suve alguseni on jäänud vähem kui 20 päeva. Umbes samapalju on päevi, mil näen töö juures oma laua vastas istumas toakaaslast. Pärast seda algab puhkusehooaeg, mis kuni sügiseni meie teed lahku viib. Ometi ei tundugi see nii hirmuäratav, sest eelmisel aastal möödus suvi samamoodi.
Küll on aga sel suvel midagi muud teisiti. See on süda, mis lööb hoopis teises tempos :) Aeglasemalt, mõtlikumalt.

Valin praegu õele koolilõpukingitust. Seisan vastamisi dilemmaga, kas hindan teda esimese kingivalikuga üle.. või liiga vähe. See on üks esimesi kordi, kui tunnen, et ma tean tema maailma niivõrd vähe. Seda põhjustavad muidugi ka ealised iseärasused, aga ka asjaolu, et ta on minu väike õde. Märkate rõhuasetust? Samas loodan, et sellest kingist (arvatavasti jääb esimene valik kehtima) on talle ka tulevikus kasu.

Ma olen mures paranoia pärast, mida ühes või teises blogis kohata võib. Ennekõike siis sellise, mille puhul otsitakse erinevaid skeeme, kuidas Ansip & Co üritab kehtestada autokraatset valitsemisvormi. Jätkuvalt ei oska ise selles osas seisukohta võtta, küll aga on mul vaikselt juba Keskerakonnast kahju. Ma pole selle partei poolt küll kunagi hääletanud ning midagi head rääkinud, aga nüüd hakkan nägema Keskerakonna olulisust Eesti poliitikas. Paraku ongi see erakond ainus tasakaalustav jõud muidu nii parempoolsete erakondade keskel.
Iga valitsus on üritanud nii palju ressursse ja võimu enda kätte haarata kui võimalik. Kui mängu halvasti mängitakse või saadav tulu ebavõrdselt jaotatakse.. järgneb sellele valitsuse kukkumine ning seejärel kombineeritakse uus valitsus.
Rahval on aga poliitika osas lühike mälu. Isegi mina ei mäleta, mida tegi Siim Kallase või Tiit Vähi või Mart Siimanni valitsus (selleks tuleks veidi artiklites tuhnida). Ning see + või - võimaldabki erinevatel valitsustel käituda sama mustri järgi... ning ometi tekitada iga kord avalikus arvamuses üllatust ja pahameelt.

Olen Jana Litvinovaga tema artiklis selles osas nõus, et mida rohkem me Eestis elavast võõrkeelsest elanikkonnast halba räägime ning samas neilt poliitilist kuuletumist Eestile ootame, seda vähem me lõpuks nendega kontakti leiame ning seda vähem suudame nendega rahus elada. Pole ju mõtet neile riigikeelt selleks õpetada, et nad mõistaksid meie solvanguid. Loodetavasti ei ole veel liiga hilja. Vene telekanalid ja Eesti venekeelsed lehed on muidugi igikestev peavalu.

PS! Eile õhtul (reedel) veendusin Stephen Fry mõnusas näitlejaoskuses.. kui vaatasin ETV'st Tom Brown's Schooldays'i. :)