Kultuuripahvakas

Kui Rika viitsib end lähipäevil kokku võtta, siis võib juba varsti lugeda sellest, kuidas ta Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia Lavakunstikooli XXIII lennu bakalaureusetöö ning Ugala näitetrupi esinemiste ajal magama jäi ning mis sellest kõigest sai.
Võib-olla katkendid ka hetkel kuumimast loetavast raamatust "KGB" ning ilmaennustus veebruarikuuks.
Nutt ja hala kooli teemal ning kirglikud kommentaarid Vändra-.. phh, Venemaa presidendivalimiste teemal.

Tunniplaanisaaga, vol. 2

Valituks osutusid siis alljärgnevad ained:
* Kultuuridevaheline kommunikatsioon
* Ajaloo allikad ja uurimismeetodid
* Praktiline kirjutamine II (I tuleb sügisel)
* Kvalitatiivsed ja kvantitatiivsed uurimismeetodid
* Väljendusõpetus
* Infopoliitika ja -strateegiad
* Diskursuseanalüüs
* Meediaeetika

(Ja puudu ei jää ühtki ainepunkti.)

Tunniplaanisaaga

Nagu karta oli, siis on tunniplaani koostamine paras peavalu kogu kooliajaks. Ehk siis - kui väga veab, peab sellega tegelema ainult 4 korda, kui mitte, siis tiba rohkem.
Lisaks sellele, et magistriõppele on ette nähtud üsna kuiva pealkirjaga ning üsna väikeses koguses aineid (paljud mahlakamad ja põnevamad on hoopis bakalaureuse tasemele ette nähtud), on loengute (seminaride jms) toimumise ajad üsna kaootilised. Loengut esmaspäeviti-teisipäeviti (ja veel niiviisi 2 nädalat), siis pikk paus ning taaskord suvalisel neljapäeval. Võrratu. Mingil hetkel peab kindlasti valima, kas minna loengusse A või loengusse B. Pooleks end ju rabeleda ei saa.
Nii et vingumismaterjali jätkub veel paariks nädalaks. Siis peab end taas kord harjutama igipikkade kooli- ja tööpäevadega.
Vaba valik, mis muud.

Ma arvasin

Ma arvasin nõnda, et meri
on alati sinine
ja et varjatud kullateri
täis on viimne kui inime.

Et merel sõites tuleb
julgelt tuuli trotsida
ja väsimust võites tuleb
ilmast imesid otsida.

Ma sõudsin, südames õhin,
ümber lained sumasid,
taevarannad ja merepõhi
mulle vastu kumasid.

Sain teada, et meri harva,
õige harva on sinine
ja et tühi ja halli karva
on sageli inime.

Nägin maid ma, mis järvetud, jõetud,
tolm ja põrm, muud ei olegi,
inimlapsi, kes mullast on võetud,
kus kulda polegi.

Kuid ma arvan, et siiski tasub
olla, eksida, ihata,
teada tahta, kus tera asub,
armastada ja vihata,

ning näha, et hallist hallim
meri vahel on sinine,
ja tunda: on kallist kallim
kullateraga inime.

Ellen Niit

Maaleht, 17. jaanuar 2008, lk. 16.

EV 90 & mõtted

Täna hommikul trollis istudes oma kallist töökohast mööda vurades jäi pilk peatuma Eesti 90. juubelile pühendatud reklaamplakatil, kus tunnuslausena on välja toodud: "Ühiselt ehitatud riik".
Ja mõtted hakkasid voolama. Peamiselt see üks ja ainus, et mida aasta edasi, seda abstraktsemaks muutub riigi mõiste. Üha vähem on selles sõnas [riik] patriotismi, üha kaugemale liigub kooliajal sissejuurutatud võitlusvalmidus.
Tundub.. justkui oleks tõeline Eesti riik eksisteerinud ainult aastatel 1918-1934. Pärast seda on meid aga ümbritsenud suur illusioon. Ehk kõik kaunistavad kodusid ja teevad näo nagu nad hooliksid riigist, nagu Eesti oleks midagi püha. Ongi, aga pigem mineviku kui tuleviku varjundiga.
Ehk. Olmemured lükkavad Eesti Vabariik 90 eest ning tulevad ise asemel.
Põhitähelepanu on koondatud sellele, kas uuest aastast saab veel vana lepinguga (kui üldse) tööl olla, kust leida sobivat prügikonteinerit, kas USA presidendiks saab vabariiklaste või demokraatide partei esindaja, kuidas hakkab Putin oma riiki edasi juhtima, kas palgatõus ikka tuleb.
Ja nii on entusiastid need, kes muretsevad selle pärast, kas 24. veebruariks saab veel kuskilt ilusa uue sini-must-valge.

Suured segased mõtted. Põhiidee oli aga see, et tundsin äkki, kuidas riik kui sümbol hakkab minust tasapisi kaugenema. Kuidas võidule pääsevad mingid hoopis teised tuuled, mis seni.
Tol hetkel see hirmutas.

Koosmeelevalitsus a la Parts. Ansip jälle must lammas

Ja lõpuks üks intrigeeriv küsimus. Peaminister Andrus Ansip on lubanud viia Eesti viie Euroopa rikkama riigi hulka. Missugune on Teie hinnangul see Skandinaavia, millest Eesti esimesena mööda läheb?

Majanduse ees seisvaid väljakutseid silmas pidades oli see lubadus praaliv ning ehk ka valedele kategooriatele suunatud. Riigikogu valimiste eel loodi paljudele inimestele illusioon, et Eesti läheb teistest ELi riikidest majanduslikus mõttes mööda vaat et iseenesest, küsimus on vaid selles, kas mööduda vasakult või paremalt.
Mina nii kerget edu ei looda, edu tuleb välja teenida ja selle nimel tööd teha.

Parts, Juhan. Eesti välissuhtlus majanduse kaudu / interv. Berit Teeäär // Maailma Vaade, nr. 3 2007, lk. 3-4.

Bibliomaania

Selle jõulise sõna taha on tegelikult peitunud üks väike kirg. Kirg muretseda raamatuid. Aga mitte igasuguseid, vaid ikka selliseid, mille vastu on ka sügavam huvi.

Varasemast peaks juba teada olema, et tunnen sügavat sümpaatiat kõige selle vastu, mis valitses aastatel 1917-1991 Eestist ida pool ning üldse kogu Ida-Euroopas, pearõhuga Venemaal.
Uusaastakingitusena sai sedapuhku endale muretsetud Leonid Mletšini raamat KGB : riiklike julgeoleku organite esimehed. Paljastatud saladused (Varrak 2007). Teine trükk.
Ootasin seda raamatut kaua, otsisin seda samuti juba mitmest antikvariaadist (naiivitar) ning kirjastusestki.
Seda suurem on nüüd rõõm raamatut käes hoida.
Praegu veel sisu jagama ei hakka, aga aasta on tänavu eriti pikk. ;)

"See on suur elukunst, mida Kross meile oma teostega õpetab." Andres Ehin

Sel künkal algas imeline laas,
veel vastu taevasina must ja paljas,
kuid hiirekõrvus rohi oli maas
nii imevärske ja nii imehaljas.
Sel künkal algas imeline laas...

Me tundsime, kuis puude süda lõi
ja kuulsime, kuis mullast võrsus rohi.
Puud hüüdsid hääletult: Ei või! Ei või!
ja haljas rohi sosistas: Ei tohi...
Me tundsime, kuis puude süda lõi.

Kas tõesti nüüd saab tõde muinasloost,
et sellest laanest tagasi ei tulda?
Me läksime. Ja oksad läksid koost.
Ja tummas õhus lõhnas sooja mulda.
Kas tõesti nüüd saab tõde muinasloost?

Ehk küll me ümber kivist linn on taas,
me kõnnime, kui kõnniks me legendis:
nüüd õites on me imeline laas,
kuid kõik ta õied õitsevad meis endis,
ehk küll me ümber kivist linn on taas.

J. Kross (1957)