Maailmavaade

Kallid poolikud raamatud

2011-05-17T15:28:00.005+03:00

Puhkuse teiseks päevaks olen ma hästi palju maganud, veidi raamatut lugenud ja omajagu koristanudki. Enda uudishimu ja väikese igavuse tõttu otsustasin kokku panna hetkel pooleli olevate raamatute nimekirja. Lisan rõhutatult, et ükski loetelus olevatest raamatutest ei ole igav või "liiga paks" vms, nad lihtsalt on pooleli, sest pidevalt tuleb midagi juurde. Ja teada on ju küll, et suur hulk kasvab kiiresti üle pea.

Neil Gaiman & Yoshitaka Amano "The Dream Hunters"
Jean Baudrillard "The Transparency of Evil: Essays on Extreme Phenomena"
Lynne Viola "The Unknown Gulag: The Lost World of Stalin's Special Settlements"
Leonidas Donskis "Armastus, vihkamine ja vastuseis: uurimusi filosoofiast, poliitikast ja kirjandusest"
Paul Kurtz "What Is Secular Humanism?"
Paul Kurtz "In Defense of Secular Humanism"
Anthony A. Barrett "Agrippina: seks, võim, poliitika"
Darryl Cunningham "Psychiatric Tales"
Marta Hillers "A Woman in Berlin"
Heather O'Neill "Lullabies for Little Criminals"
Neil Gaiman "Fragile Things"
Ernest Hemingway "Ja päike tõuseb"

Nimekiri ei ole tõenäoliselt täielik, aga need eksemplarid suutsin riiulilt/laualt kiiresti leida. Paljud neist lähenevad lõpule, mõned alles ootavad süüvimist. Ka selle puhkuse jooksul ei sea ma eesmärke mõne lõpetamiseks, vaid loodan hoopis, et suudan mõnega neist kaugemale minna.

Täiendavalt: Vahepeal läbi loetud ja kõrvale pandud raamatud on nüüd rohelised.

Kestev lumesadu

2010-12-12T16:29:00.003+02:00

Täna istume toas. Üks mängib, teine tegutseb teiste asjadega. Õues toimuv on kui kaunis vaatepilt, mis esmaspäevaga koos paraku karmiks reaalsuseks muutub.
Seni süütan küünla ja naudin rahu, mis vaid üheks päevaks on sisse pugenud.
Selline peabki ju talv olema. Tuisk vaheldumisi lumehangedega.

Varjatud valu

2010-09-01T12:02:00.003+03:00

Eile hilisõhtul lõpetasin Jaan Elleni koostatud raamatu "Varjatud valu. Teine raamat" lugemise. Suures osas räägib raamat tööpataljonidesse sattunud meeste elust ning erinevatest lugudest kooruvad elu- ja töötingimused Teise maailmasõja ajal ja järel eksisteerinud tööpataljonides. Lisaks sellele on raamatu lõpus ka juttu asumisele saatmisest ja lõpututest kirjavahetustest võimudega, et sealt (asumiselt) jälle kodumaale naasta.
Raamatu teevad heaks mitte niivõrd faktid, vaid inimeste kirjeldused oma elust ning värvikamatest seikadest. Näiteks Kalju Paali pääsemine uppuvalt Nõukogude Liidu lipulaevalt "Novorossiisk" või August Helistvee lugu oma sõjateest ja vangielust. Iga mehe või naise saatuse kohta lugedes on tunne nagu oleks tegemist imega, võimatuna näiva pääsemisega, kuigi tegelikkuses oli lootust mõnikord võib-olla kõige vähem. Aga vist siiski on see juhus ja ime ühtaegu kui keset lahingumöllu vilisevad kuulid kõrvust mööda täpselt nii kaugelt, et nad veel viga ei tee või lahkutakse mõnest asupaigast hetk enne katastroofi.
Kokkuvõttes jäi pärast raamatus jutustatud elulugude lugemist tunne, et juhustel on meie elus suurem roll kui oskame seda ehk ise arvata.
Suured tänud autorile tänuväärse töö eest arhiivi(de)s ning inimestega kohtudes ja nende lugusid üles kirjutades või kogudes.

Puhkus. 1. nädal

2010-07-09T12:44:00.012+03:00

Puhkus on alanud äärmiselt mõnusalt. Kuna väljas on väga palav ja päikest on väga palju, siis olen veetnud suure osa kätte langenud vabast ajast siseruumides ning vaadanud juba nõrkemiseni sarja "Doctor Who Confidential". Samal ajal ise mõlgutanud mõtteid, et miks meie palavalt armastatud Rahvusringhääling ei võiks mõne überkultuurilise omasaate tegemise arvelt raha kokku hoida ning ette võtta mõne suurema ja lennukama projekti, millega üles kasvatada mitte ainult uus põlvkond, vaid luua õdus tund-pooltund tervele perekonnale. Olgem ausad, ainult teletupsude ja Tweenie põngerjate (mõlemad on ju imporditud) najal ei suuda me ju rohkemat luua kui hautatud kapsale sarnaneva maailmapildiga rahvastikku. Aga võib olla on seegi eesmärk omaette? :)

Igatahes, praeguseks olen ära vaadanud üle kolme hooaja DWC-d ning natuke kurb, sest varsti saab kõik see lõbu otsa. Loodetavasti on siis juba väljas natuke jahedam (21-22 kraadi päikese käes on ka suvi) ning saab inimese kombel ringi tuterdada.

PS! Pilt pärit siit.

Elu mitme varrega, teine päev

2010-06-17T21:55:00.005+03:00

Pärast eilset lõpuaktust ning järelpidu lähikondlaste seltsis on nüüd juba mõnusalt suvine olla. Jõuaks ainult ilmataat oma tõeliselt soojade plusskraadidega ka kohale.

Elu lilledega on mitmekülgne. Näiteks roosid lõhnavad väga hästi ja üllatavalt tugevalt. Gerberad, päevalilled ja teised õied elavad vaikselt oma elu. Täna tegin lillede kallal natuke lõiketööd ning andsin neile vaasi uut värsket vett. Samas üllatusin meeldivalt kui avastasin, et roosid on päris korralikud "veeõgardid".

Nüüd loen raamatuid ja vaatan filme

2010-06-10T07:51:00.005+03:00

Millise hilinemisega tahaks kõike öelda. Magistritöö sai 10 päeva tagasi kaitstud. Kaitsmine ise oli väga õpetlik, samas mulle endale emotsionaalne tinapomm. Aga tehtud sai! :)

Nüüd olen juba pikemat aega lugenud Jaan Elleni koostatud raamatut "Varjatud valu. Esimene raamat. Mälestusi Teisest maailmasõjast". Mulle kui täielikule võhikule huvitav lugemismaterjal tööpataljonide ja vangilaagrite kohta.

Paar õhtut tagasi jäin täiesti planeerimatult teleripulti klõpsides ette sattunud Transamerica't vaatama. Ma jään seda alati vaatama. Felicity Huffmann on minu arvates seal müstiliselt hea. Täiskomplekt. See paelubki alati ning "sunnib" filmi ükskõik millisest hetkest edasi vaatama.

Transamerica. Pilt pärit siit.

PS! Doctor Who senised osad (2005-...) olen nüüd ära vaadanud ja maadlen edasi Torchwoodiga. Viimane on ka väga hea, aga selle vaatamine kurnab miskipärast oluliselt rohkem ning seega ei taha asi edeneda. Võib-olla vajan lihtsalt paremat ümberhäälestust, võib-olla miskit muud. Igal juhul soovitan mõlemat, soojalt.

Vähe-kaubanduslik teadaanne

2010-05-10T17:35:00.003+03:00

Täna, 10. mail 2010. aastal, viisin oma rohelistesse kaantesse köidetud lõputöö instituuti.
Tõde selgub 3 nädala pärast. Seniks tegelen teiste asjadega.

Tõdemus

2010-04-14T23:28:00.001+03:00

Võtsin endale töönädala lõpuks kaks vaba päeva, et usinalt lõputööd kirjutada.
Hetkel olen palavikus, kannatan lihasvalu ja üldise nõrkuse all. Kui öö möödub rahulikult ja hommikul peavalu pole, siis on väga hea ning tööd saab rõõmsalt edasi kirjutada. Kui mitte, siis tuleb tõbi läbi põdeda. Hetkel tahaks siiski pigem terve olla... tähtajani on ju napid 3,5 nädalat.

Filmiöö

2010-04-12T08:15:00.003+03:00

Vaatasime öösel filmi To Kill a Mockingbird. Väga kaunis ja hingestatud lugu, mis puudutas minuski midagi ning see miski oli väga valus.
Mõnes mõttes on tegemist väga ajastutruu filmiga, teisest küljest on käsitletavad teemad aegumatud, sest eelarvamus, umbusaldus ja hirm pimestavad jätkuvalt inimsugu.
Hea filmi (või raamatu) tunnus on see, et sealt ei anna midagi tsiteerida või kirjeldada, sest ükskõik, milline kaader või lõik tundub olevat kui välja rebitud katkend. Välja rebitud nii kontekstist kui tervikust ega anna edasi piisavalt palju seda, mida edastab lugu tervikuna. Sama kehtib ka selle filmi puhul.
Emotsionaalselt meenutas filmi The Green Mile, mis on samuti ühtaegu väga südamlik ja soe ja valus.

Aasta 2009

2010-01-13T18:35:00.003+02:00

Film: "Moon" (Duncan Jones)
Animatsioon: "Up" (Pete Docter, Bob Peterson)
Filmielamus: "Avatar" (3D) (James Cameron)
Raamat: "Ma langesin esimesel sõjasuvel : fragmentaarium" (Juhan Peegel)
Kontsert: Jean-Luc Ponty & His Band
Kultuurisündmus: XVIII Tantsupidu "Meri"
Etendus: "Meie, kangelased" (Elmo Nüganen) (Linnateater)
Tegija: Talv (Lumi)
Saavutus: 111 EAP
Reis: Berliin-Amsterdam

Neid loe pimedas ja teki all

2009-12-20T23:59:00.007+02:00

Vahepealne aeg on möödunud... mööduvalt. Kõige muu kõrvalt olen jõudnud lugeda ka nüüd juba peaaegu kolme raamatut, mis väga otseselt magistritööga pole seotud: Ben Goldacre'i "Pahateadus", Lii Undi "Illusioonimeistrid : Varanasi päevaraamat. 2" ning veel lõpetamata David Millsi "Ateistlik universum".

Ben Goldacre'i raamat oli nii mõneski mõttes sahaks minu maailmapildis, pühkides kahte lehte naiivsuse ja usalduse ajakirjanduse suhtes. Pärast seda on üldse raske uudiseid lugeda. Kaine mõistuse saavutamise sarja jätkab selles mõttes David Millsi "Ateistlik universum".
Goldacre'i raamatuga lehvitades sain muidugi peaaegu igalt poolt külma dušši vastu vahtimist, sest näib, et raamat ületab argimõistuse piire päris korralikult ning "tavalist inimest tänavalt" tõesti ei huvita sellised teemad (liiga palju peab vist kaasa mõtlema). Aga mind, näe, hakkas vaevama, kui palju meile tegelikult iga päev kärbseid pähe aetakse ning kui palju me sellest eneselegi teadmata tarbime (või kaasa noogutame). Päris kohutav on vist reaalsusesse astuda? Minul on küll väike auk seinas, millest paistab justkui natuke, aga ise olen ju veel parimal juhul jalgupidi irreaalsuses.

Kui Goldacre on oma erialast lähtuvalt võtnud vaatluse alla meditsiini ja selles toimuva, siis Mills avab uksed kristlikku maailmapilti - õigemini küll selle lünlikusse ja ebaloogilisse suhtumisse maailma loomise teemadel (alapealkirjaga Intelligentne Disain).
Lii Undi raamat on kõige selle kõrval pilguheit hoopis tundmatusse kultuuri ja vaimumaailma, kus autor on ühtlasi nii lummatud kui painatud kohalikust religioossest elust.

Lõpetuseks: Nagu näha, siis ma ei ole suurem asi arvustustaja, aga eks ole ju tõlgendused igaühe isiklik rida. Hea kui üldse loeme raamatuid, hea kui nad meid mõnevõrra kõigutavad ja mõjutavad.
Kaanekujundus on vaid harva vihjeks raamatu sisule (kahjuks!).

Luuserdamine on läbi

2009-12-06T01:42:00.001+02:00

Nii. Nüüd panin kõik oma lõputöö materjalid süstematiseeritult kokku ning kohe alustan kirjutamist. Ausõna.
Enne kui on hilja.

Nii see ettevalmistus/kirjutamine käib

2009-10-23T19:26:00.002+03:00

Kord on Fairclough peal ja Wodak all, siis jälle Wodak peal ja Fairclough all jne-jne. Vahepeal virvendab van Dijk ka kaugustes, aga tema on rohkem külalisesineja staatuses.
Ideid on. Aga kuidas meetodi valikut mahutada teema sisse/juurde/kõrvale, kuna meetod (pigem küll siis 'lähenemine') lihtsalt on nii hea? *Ohkab*

. o O (Oleks vähemalt see peatükk juba valmis...)

Kuidas teler võib päästa maailma

2009-10-21T13:36:00.002+03:00

Loe Charles Kenny artiklist Foreign Policy lehel.

Või nii

2009-10-19T16:36:00.003+03:00

Tegime, mis suutsime. Võitjaid sai paraku olla vaid üks.
Varsti proovime jälle. Seniks lakume haavu ja teeme järeldusi.

Võitjatele edu ja õnne ja selget meelt!

Tehtud!

2009-10-17T20:48:00.002+03:00

Täna lõpetasin Michael Hechter'i ratsionaalse valiku teooria kohta käiva artikli lugemise ja selle kallal töötamise. Nüüd on pilt jälle natuke selgem. Või veel segasem?
Selgem vist ikka. Vähemalt mingi osa maailmast tegi ju arusaadavamaks. Kui nüüd kaks artikli kokkuvõtet saadan õppejõududele ära.. siis on viimase õppeainega peaaegu ühel pool. :)))))

Whiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii!!!

Amsterdam

2009-09-23T21:22:00.004+03:00

10:29 Amsterdamis (kuigi rong väljus Berliinist umbes 25 minutilise hilinemisega).
Otsisime hotelli, kuid poolel teel tegime vahepeatuse hommikusöögiks. Seejärel õnnestus meil ühest keldri-suveniiripoest hankida endale tasuta linnaplaan (üsna erakordne juhtum, kuna muidu jagati kaarte vaid sümboolse tasu eest). Tänu kaardile leidsime hotelli ning saime esialgu oma pakid sinna hoiule jätta.
Tuuritasime veidi kanalitel ning jalutasime toidupoe leidmise eesmärgil linnatänavatel.

Sellisena jääbki Amsterdam mulle meelde...

Oma algse eesmärgini ei jõudnudki, vahepeal oli kell juba nii palju, et sai minna hotelli tagasi ning veidi olemist värskendada. Esialgu anti meile neljane tuba hotelli allkorrusel, kuid kuna seal puudus õhutusvõimalus ning toanurgas ja vannitoas oli "kerge" hallitus, siis läksime ja nõudsime uut tuba. Saimegi uue, kuigi ka seal olid oma väikesed vead (loe: aken vajas põhjalikumat parandust). Pärast värskenduskuuri läksime uuesti linna jalutama, tegime väikese sisseostu õhtusöögi ja suveniiride näol ning suundusime hotelli tagasi.
Pärast väikest einet ründas meid uni ning nii lõppeski meie Amsterdami-päev juba üsna vara.
Järgmisel päeval tõi aga Estonian Air meid ilusti koju tagasi.

Berliin (4. päev)

2009-09-23T21:09:00.010+03:00

Kuigi äratus oli kell 9, tegin silmad lahti juba kell 7. Pärast hommikusööki tõstsime oma asjad A. vanemate tuppa ning kappasime üheskoos Mendelssohn-Bartholdy-Park'ist U-Bahniga loomaaia suunas, et šopata KaDeWe's ning jalutada ümbruskonna tänavatel. Lõpuks leidsime Joachimstaler Strasse lähedal söögikoha, mis pakkus araabia köögi eripärasid. Pärast sõitsime aga koos A.-ga bussiga hoopis Mehringdammi ja sealt siis U-Bahniga Friedrichstrasse peatusesse. Ainult selleks, et külastada Bodemuseumi ja Pergamonmuseumi. Väike piimakohv Unter den Lindenil.

Leia 3 sarnasust. Vasakpoolne Bodemuseumist. Parempoolne siit

Meiega ühinesid ka A. vanemad ning koos külastasime Reichstagi, mis hoolimata üsna pikast järjekorras seismisest oli vaatamist väärt. Sir Norman Fosteri kujundatud Riigipäeva hoone kuppel on vaatamist/kogemist väärt.

Reichstagi kuppel suunaga ülevalt alla. Möbiuse leht on siiski võimalik? :d

Hiljem jalutasime läbi Holocaust Denkmali (Euroopas hukatud juutide memoriaal) - pimedas on see veidi hirmuäratavam kui päevavalguses. Ajaloo musta märgi väärikas tähistus.

Holocaust Denkmal ööpimeduses

Õhtusöök tuttavas itaalia restoranis ning juba enne südaööd sättisime end Hauptbahnhofi suunas, et jõuda väljuvale öörongile Amsterdami.

Berliin (3. päev)

2009-09-23T19:37:00.012+03:00

Maratonipäev. Kogu linn oli täis stardipaika suunduvaid maratoonareid. Äratus seetõttu üsna vara - 6:45. Kella 7 paiku hommikust sööma. Tund aega hiljem hakkasime A.-ga mööda Bellevueallee'd maratoni stardi suunas liikuma, teekonnal ühines meiega veel teisigi pealtvaatajaid, kuid mida lähemale stardialale jõudsime, seda rohkem kohtasime ka soojendust tegevaid jooksjaid. Maratoni start oli võimas - meeletud rahvahulgad nii jooksurajal kui selle kõrval.

Stardipaik ~25 minutit pärast starti

Veidi hiljem jalutasime mööda Strasse des 17. Juni ja Unter den Lindenit hoopis Alexanderplatzi suunas, et veeta aega nii võimsat arhitektuuri (nt Brandenburg Tor) kui invamaratoonareid vaadates.

Esimesed maratoni läbijad Unter den Lindenil. Finišini on veel mõnisada meetrit ja natuke peale

Käisime ära nii Berliini teletorni vaateplatvormil kui Alexanderplatzil asuva maailmakella juures. Sealt jälle metrooga tagasi Potsdamerile, kus väikest piimakohvi nautides vaatasime mööduvaid jooksaid. Jõudsime näha ka 39. kilomeetrit läbivat A. isa, mille järel jalutasime mööda Ebertstrasse't finiši suunas. Poolel teel jõudsime vilksamisi imetleda ka holokausti mälestusmärki. Reichstagi juures ootasime maratoni läbinud A. vanemaid ning suundusime siis koos läbi maratonimelu hotelli, et veel enne pikemat õhtut veidi puhata.

Jooksjad Potsdamer Platzil. Finišini on veel ligikaugu 3 km

Kella 19 paiku õhtusöök Potsdameril asuvas Vapianos. Hiljem jalutasime Potsdamerilt mööda lähedal asuvaid tänavaid Mendelssohn-Bartholdy-Park'i jaama. Sealt edasi U-Bahniga Nollendorfplatzil asuvasse ööklubisse Goya, kus toimus maratoni afterparty. Meie, noored, pidasime vaid veidi aega vastu ning läksime juba tunni pärast hotelli tagasi. Maratoonarid ise aga tulid veidi hiljem.

Berliin (2. päev)

2009-09-23T18:19:00.007+03:00

Äratus kell 8, linna peale juba kell 10.
Esmalt imetlesime hotellist 10 minuti tee kaugusel olevat Potsdamer Platzi ja Sony Center'it,

Potsdamer Platz Stresemannstrassee poolt vaadates

seejärel külastasime ülivõimast filmimuuseumi (Deutsche Kinemathek Museum für Film und Fernsehen). Põgus pilk ka Philarmonie'le. Potsdamer Platzilt metrooga Berliini loomaaeda, kus enim väärisid vaatamist kaelkirjakud,

Kaelkirjak Berliini loomaaias

panda, jaaguar, ahvid, pelikanid, veeloomad ja konnad. Väike retk erootikamuuseumi, mille pilet oli reisi peaaegu suurim väjaminek. Metrooga Potsdamerile tagasi, et filmimuuseumi poest osta koju paar plakatit ja muud nänni. Õhtusöök hotelli lähedal asuvas itaalia restoranis.

Berliin (1. päev)

2009-09-23T18:09:00.007+03:00

13:35 lahkumine Berliini suunas. Estonian Air suutis vaid loetud minutid hilineda. :)

Saabusime õigeaegselt Berliini ning kohalik araabia päritolu taksojuht transportis meid kesklinna piirimail asuvasse hotelli. Suundusime peaaegu kohe edasi Flaughafen Tempelhofis toimuvale spordimessile, kus A. vanemad said kätte oma maratoni stardinumbrid ning muu vajaliku nänni (sealhulgas täienes ka minu t-särgi kogu).

Flaughafen Tempelhof

Sealt edasi minnes kasutasime U-Bahni abi, et jõuda veel valges vaatama Checkpoint Charlie't ning juba hämaras veel säilinud jupikest Berliini müürist.

Jupike Berliini müüri Niederkirchnerstrassel

Peaaegu selle kõrval asus Topographie des Terrors, mis oli ühtlasi lähim vaatamisväärsus hotellile (~5 minuti tee). Õhtusöögi saime aga hotellist ümber nurga asunud kohalikust 'säästumarketist'.

"Olen tubli"-päev

2009-08-27T23:23:00.004+03:00

Alustuseks tuleb öelda, et kuni suveni oli meie majas päris aktiivne korteriühistu esimees, kes igal võimalikul hetkel (kui juhtusime trepikojas vms kokku sattuma) tuletas meelde, et meie (meie ja naaberkorteri ühine nn eesuks) on korteriühistu kõige koledam(!). Nüüd pole teda juba tükk aega tegutsemas näinud - võib-olla on neil ka suvepuhkus?!? Hinge läks aga see, et maja kõige tõsisem probleem tunduski mulle lõpuks olevat meie esiuks (eriti see, millise värvikihiga ta on).
Kuna vahepeal olen jõudumööda (loe: tasa-tasapisi) oma kodu korda seadnud, siis nüüd tekkis mõte, et lööks kahte kärbest ühe hoobiga: 1) korteriühistu esimehele uus teema, mille kallal nokkida; 2) esiuks üle värvida. Mõeldud-tehtud.
Mõeldud tegelikult juba suve algusest alates. Esimese puhkuse ajal tegin plaane ja veel plaane ja muretsesin lõpuks sobiva värvi ka. Tegudeni läks veel natuke - kuni viimase puhkuseosa päris viimase päevani, mil pesin ukse puhtaks, ladusin ajalehed põrandale ning hakkasin pintseldama-rullima.
Ilus (väidetavalt) helehall uks. Ainult uksepiidalt on natuke värvi kadunud, sest uks tuli kinni panna. :)
Uuesti võõpan ehk esimesel võimalusel (tõenäoliselt nädalavahetusel).

Pärast värvimist vaatasin, et esikus on meil kolepalju vaipu (4 tk). Kohe liiga palju. Ja mina pole neist sinna ühtegi pannud. Käisime siis kaasaga poes ning muretsesime korraliku uksemati. Vaibad viskasime välja.
Järgmiseks hommikuks oli ka naabrite ukse ette matt ilmunud. WIN! (Neile muidugi sunnitud olukord.)

Aga ausalt - inimese tunne on juba! :)

Lugu sellest, kuidas tuleks sagedamini arstitädil külas käia

2009-08-27T22:57:00.007+03:00

Esiteks, ma kardan hambaarsti juures käia. Teiseks, ma kardan hambaarsti juures käia. Kolmandaks, ma kardan hambaarsti juures käia.
Patt on muidugi see, et ma sellest nii kaua kõrvale hoidsin ning alles nüüd (muidugi oli häda käes) ennast kohale vedasin. Tegelikult oli see "nüüd" juba enne 20. augustit. Esimese ülevaatuse tulemus: paljastunud hambakael, 2 auku ja siis.... 4 tarkusehammast, millest tuleks vabaneda (üks neist veel 'keerulisem' juhtum). Esihambale sain natuke täidist ka.
Teisel korral parandati 1 auk ja 1 miniauk; esihamba täidist siluti ka, sest hammas oli ikkagi tundlik. Ees on seega veel ühe augu parandamine ning... need 4 tarkusehammast, millest on vaja vabaneda.
Esimese kahe visiidi summa = 1750 krooni.

Tarkusehammaste eemaldamine on aga müstiline summa - kõikvõimalikke hinnakirju arvesse võttes. Ja lihtne pole see ka. Ja külma kõhuga ei saa ka asjale vastu minna. Eriti kui seda teksti lugeda: Tarkusehambad@Hambaarst.ee
Ma üldse ei kahtle enam selles, et need naljakas(valusad) jullad võivad igemetes igatpidi kasvada. Kusjuures.. väidetavalt pidi parim iga nende eemaldamiseks olema ...paradibamm... 17! Rong, millest ma olen lootusetult maha jäänud.

Asjal on hea külg ka - õpetati korralikult (ja valutumalt ja ägedamalt) hambaid pesema ning toonitati hambaniidi vajalikkust. Teenus kiire ja asjalik. Ja tegelikult on kõik hea tervise nimel.

PS! Tuimestus on vaatamata oma tänuväärsele funktsioonile igemesse süstides siiski üsna ebameeldiv.

Ikkagi...

2009-08-17T22:17:00.005+03:00

...hirmutav, et juba 6 aastat tagasi algas iseseisev elu. Tunne on ju mõnikord ikka selline nagu 18-aastaselt. Mäu!Chili's World by Santiago Casares

Magistri(töö)paanika

2009-08-13T14:27:00.002+03:00

Mida lähemale magistritöö reaalne kirjutamine jõuab, seda suuremaks kasvab ka hääletu paanika kehas/mõistuses/visioonis. Kuigi nüüdseks on idee võtnud päris kobeda vormi, hakkab kahtluseuss juba varakult oma tööd tegema ning pähe voolavad mõtted stiilis "kas ma ikka oskan?", "kas ma ikka saan hakkama?", "kuidas seda kõike teha?", "miks ma teooriast piisavalt hästi aru ei saa?" jne.
Tänaseks on üldjoontes selge Saussure'i ja Foucault' erinevus diskursuseanalüüsi aspektist, kõik muu on aga ühtlaselt hägune.
Aega jääb üha vähemaks, raamtuid ja lugemist tuleb aga juurde.

Kas ma ikka jõuan?

Tsitaadirida jätkub

2009-07-06T10:41:00.002+03:00

"Jutud sellest, nagu peaksime kuidagi suruma nurka neid inimesi, kes on oma elutöö teinud mujal kui laste sigitamisega, pole mitte niivõrd moraalselt rumal ja vastik etteheide, kuivõrd lihtsalt täielik lollus."

Ummelas, Mart. Inimlikkust ei või suruda paljunemise Prokrustese sängi.
20 aastat hiljem 06.07.2009

Tsitaat vol. 2

2009-07-04T11:58:00.002+03:00

"Still, it's the heaviest of all of these volumes, and thus, in hardback at least, could undoubtedly be used to stun a burglar; which has always been my definition of real art."

Neil Gaiman "The Sandman: The Kindly Ones"

Tsitaat

2009-07-01T20:27:00.004+03:00

"On the cover of each SANDMAN issue the phrase "Suggested for Mature Readers" appears, and I'd argue that that doesn't mean it's full of gore, sex, and naughty words (although there are some of all those things, thank heavens); it means that if you're not old enough to chew this stuff for yourself, maybe you'd better go back to Spider-Man and the X-Men and the Fantastic Four a little longer. Otherwise you're going to be puzzled."

Stephen King in the introduction to "The Sandman: Worlds' End"

Suvi...

2009-06-29T11:46:00.003+03:00

Sel suvel on kõige rohkem kahju sellest, et koomiksid hakkavad tasapisi loetud saama. Elamus on vapustav. Sääraseid andekaid 'kollektiive' võiks/peaks maailmas natuke rohkem olema.
Kui koomiksid loetud, tuleb asuda juba kooliasjade/materjalide kallale... tuttavaks saada meetodi(te)ga ning tasapisi algmaterjale koguda.

Vaheldust pakuvad mitmed väljasõidud siin- ja sealpool piiri. Tõeline puhkus... või midagi säärast. :)

Neverwhere

2009-05-31T19:00:00.002+03:00

Viimased pool nädalat olen jaokaupa vaadanud BBC 1996. aasta sarja Neverwhere.

Minu jaoks täiesti uus pööre tutvumisel Neil Gaimani loominguga. Kuigi sarja üldpilt on armsalt low-budget, on tegelaskujude iseloom hästi välja mängitud. Lugu on põnev ning visuaalne pool samuti nauditav. Soovitan soojalt. Üks IMDB-s kommenteerinutest märkis, et sobib vaatamiseks ka neile, kellel on tekkinud juba sümpaatia Dr. Who vastu.

Nädala pealkiri

2009-05-21T18:10:00.006+03:00

Selle nädala (võib-olla isegi terve maikuu) pealkirja auväärse tiitli omanikuks saab:

Signe Sildaru: Emaks saamine kasvatas minus kui raamatupidajas suuremat vastutustunnet
(RP : raamatupidamise praktik, nr. 35, lk. 38-42.)

Rääkides veel pealkirjadest, siis eriauhinna saab Postimees Online - pealkirjakunsti järjekindla edendamise eest.

Armasta inimesi, aga vihka vägivalda

2009-05-11T19:15:00.004+03:00

Vaadates tagasi laupäevale, siis pean "kahetsusega" õlgu kehitama. Minu jaoks oli see päev nagu iga teine laupäev. Palju koristamist, poeskäik ja õhtule kohaselt uimane pilk telerisse.
9. mai ei ole minu jaoks ei võidu- ega Euroopa ega mõni muu (täht)päev. See on tavaline päev. Kui kellelgi on sel ajal püha, siis jumal temaga, las pidutseb. Las tähistab ja tunneb rõõmu. Peaasi, et ei noriks tähelepanu. Aga paraku... meie meedia annab tähelepanu norivatele isikutele seda, mida nad kõige enam tahavad - eetriaega ja leheruumi. Kokkuvõttes see lõhestab.. (loodetavasti ka meediat ennast).
Sõja lõpp on ju ikka hea. Tekib vähemalt lootus, et asjad paranevad - või saab vähemalt kõik purustatu kas taastada või laiali lükata... ning otsast alustada. Aga sõda ise? Kas see ei murra mitte igas inimeses mõnd väikest lüli? Midagi on ikka kaotatud, midagi valusat läbi elatud. Kui meil on mälestusmärk või haud, mis meenutab meile kaduviku teed läinud sõdureid, siis tasuks olla õnnelik - hoolimata sellest kui suur on see tähis või kus see asub. Minul ei ole sellist tähist.. sellist märki mujal kui sügaval hingesopis. Ja seal ma leinan kõiki neid mehi ja naisi, sugulasi ja tuttavate tuttavaid, kes sõjakoledustele pidid alla vanduma.
Vahet enam ei ole... kas sõdur langes sakslaste või venelaste poolel, sest ajalugu on end edasi kerinud ning mõlemad pooled on võrdväärselt hävitava jõuga olnud. Ainult et ühe režiimi propagandamasin liigub inertsist edasi...

Igavus ja elevus

2009-05-05T17:04:00.002+03:00

Kuna kevad on käes ja päike särab mitme eest, siis ei edene ka ükski koolitöö. Vaevalt-vaevalt saavad kodused asjad tähtajaks tehtud.
Jõusaalis käimine ei ole veel silmaga märgatavaid muutusi kaasa toonud, küll on juba tasapisi tunda lihaste kuju ning pisikesi musklipallikesi.
Küll on silmaga märgata, et koomiksivaimustus on maad võtmas. Sain kätte Art Spiegelmani koomiksiraamatu "The Shadow of No Towers". Vaimustus on suur. Pool raamatut on õhinal läbi ka loetud, aga siis tuli mõistus pähe - kui tegemist on "magustoiduga", peab sellest jätkuma ka kauemaks kui üheks lugemiskorraks. Väga hea "kogumik", mis väärib sissepiilumist.

Taas on kevad käes

2009-04-24T18:07:00.002+03:00

Muru on roheline, päike on soe, taevas on sinine ja linnud laulavad. Nüüd on vist hea (olla).

Kevad peaks olema ka aeg, mil tublid koolilapsed tõmbavad oma õpingutele joone alla (või vähemalt sikutavad erinevate ainete otsi niivõrd, et varsti-varsti saab suvele rahuliku südamega vastu minna).
Mina olen ka koolilaps, aga pigem luuserite seast, sest praegu on veel kobe hulk aineid ripakil. Varsti peaks juba lõputöö tõsisemalt ette võtma... aga kuidas ma saan kui mingid teised asjad oma osa tähelepanust nõuavad?

Viu-viu. Ving-ving. Küll kuidagi ikka saab! :)

30/30

2009-04-15T17:08:00.006+03:00

Äriteemaline saade "Nightly Business Report" ning äriinfot vahendav portaal Knowledge@Wharton asusid kord koostööd tegema, et edetabelisse panna viimase 30 aasta 30 parimat uuendust.

Uuendust defineeriti kui...

* "midagi, mis loob rohkem uusi võimalusi kui ainult üks leiutis" Kevin Werbach (üks ettevõtmise kohtunikke);

* võime lahendada probleeme - "Praktiliselt iga tootedisain on tegelikult uuendus, aga iga uuendus pole alati tootedisain. Paljud edukad uuendused saavad alguse tarbijavajadustest. Osa uuendusi tekib mõne pooljuhusliku sündmuse või teadusavastuse tulemusena" Karl Ulrich (kohtunik).

Kokku pakuti umbes 1200 leiutist - alates liitiumioonakudest, LCD-ekraanidest ja eBayst kuni häält vaigistava mute-nupu, GPSi ja kohvriratasteni. Kaheksa Whartoni ülikooli kohtunikku vaatasid nimekirja läbi ning valisid välja 30 uuendust.
Leiutised valiti välja selle järgi, kuidas need on mõjutanud elukvaliteeti, täitnud mõnd tungivat vajadust, lahendanud probleemi, pakkunud ahhaa-elamust, muutnud ärivaldkonna toimimist, suurendanud efektiivsust, sütitanud uusi ideid ja loonud uusi tööstusharusid.

EDETABEL

1. Internet, lairibaühendus, WWW (brauser ja HTML-keel)
2. Sülearvutid
3. Mobiiltelefonid
4. E-post
5. DNA-testid ja DNA-järjestus / inimgenoomi kaardistamine
6. Magnetresonantstomograafia (MRI)
7. Mikroprotsessorid
8. Fiiberoptika
9. Kontoritarkvara (tabelarvutus, tekstitöötlus)
10. Mitteinvasiivne laser- ja robotkirurgia (laparoskoopilised operatsioonid)
11. Vaba platvormiga tarkvara ja teenused (nt Linux, Wikipedia)
12. Valgusdioodid
13. Vedelkristallekraanid (LCD)
14. GPS-süsteemid
15. Online-kauplused / e-kommerts / internetioksjonid (nt eBay)
16. Kokkupakitud meediafailid (jpeg, mpeg, mp3)
17. Vaestele ja madalapalgalistele mõeldud mikrofinantseerimine
18. Pooljuhtpäikeseenergia
19. Võimsad tuuleturbiinid
20. Sotsiaalvõrgustikud internetis
21. Graafiline kasutajaliides
22. Digitaalne fotograafia/videograafia
23. RFID ja selle rakendused
24. Geneetiliselt muundatud taimed
25. Biokütused
26. Ribakoodid ja skannerid
27. Pangaautomaadid
28. Stentid südamearteri laiendamiseks
29. SRAMi flash-mälu
30. Retroviirusevastane aidsiravi

30 viimase aasta 30 parimat uuendust. - Saldo, 2009 aprill, nr. 3, lk. 43-46.

Pilt pärit siit.

Kevad, varsti saab varbad muruseks teha

2009-04-12T16:52:00.004+03:00

Lõuna-Eestis on juba kevad käes. Lilled on oma õienupsud-õiepungad maa seest välja pistnud ning janunevad sooja päikese järele. Mõned karastatumad, krookosed, lumi- ja märtsikellukesed on oma õied juba isegi lahti löönud ja pakuvad veel üsna hallis keskkonnas värsket, valget ja puhast silmailu.

Päikese käes on hea soe olla ja jalutada. Isegi mantlihõlmad võis lahti teha ning kindad käest kiskuda. Sall on muidugi targem kaitseks salakavala kevade eest kaela jätta.
Seekordne käik oli üsna "meestekeskne", kuid väga värskendav ja uusi kogemusi täis. Ilusad hetked, millest jäävad alles sama ilusad/toredad/kummalised mälestused.
Nüüd vuran rongiga kodu poole. Õhtul lisan pildi mõnest lillenupust ehk ka. :)

Edit: Nupud on nähtaval.

..aga palun hoidu äärmustesse langemisest...

2009-04-10T13:32:00.005+03:00

Millega alustada rahulikke tibu/munapühasid? Eks ikka loenguga majandusteemadel.
Ajakirjandusest on juba selgunud, et ameeriklased peavad oma järeltulijatele hakkama hiina keelt õpetama (hmm... järelikult peaksime meiegi pöörama vist pilgud Lääne asemel Itta - tagasi iidse tsivilisatsiooni poole?). Majanduskasvust võivad nüüd tõesti unistada vaid naiivitarid ja enesepetjad. Kriis hakkab süvenema - isegi kui mitte välistest mehhanismidest tingituna, siis pigem inertsist. Meid ümbritsevate inimeste toetusring tõmbub tasapisi koomale, ees ootavad ajad, mil tarbimine on pigem luksus ning mannapudrust tuleb hakata jälle leiutama hommiku-, lõuna- ja õhtusööki.
Muidugi olen ka mina hirmul. Olen mugavustega harjunud - palju raamatuid, dvd-sid, cd-sid, riideid ja veelkord raamatuid. Elekter, vesi - need mu sõbrad kahekesi.
Segase jutu kokkuvõtteks - nüüd on meie kord kogeda majandusraskusi, millest meie ja meie tuttavate esiisad(-emad) pidid läbi tulema. Palju õnne!

Lõpetuseks: Meeldivaid ja värvilisi lihavõtteid! Aeg jänkupraad lauale tõsta! :)

Valimised

2009-04-07T14:38:00.001+03:00

Et nojah siis.

Vaikus

2009-04-07T07:36:00.004+03:00

Siin on nõnda vaikseks jäänud, et enam ei julgegi midagi öelda - rikub veel valitseva rahu ja harmoonia ära.

Praegu valutan kergelt lihaseid. Enese liigutamine, nagu selgub, polegi esialgu nii lihtne kui kõrvalt paistab. Loodetavasti läheb ikka ajapikku paremaks.

PS! Art Spiegelman on võimas!

Paraku...

2009-02-02T16:13:00.001+02:00

...maksavad valimislubadused ikka rohkem kui riik.

Loe lisaks SIIT.

Lugu kahest hundist

2009-01-02T11:09:00.006+02:00

Üks vana indiaanlane õpetas lapselast: "Pane tähele, igas inimeses käib võitlus, mis sarnaneb kahe hundi võitlusega. Üks hunt sümboliseerib kurjust (kadedus, armukadedus, ihad, vale jne.), teine hunt sümboliseerib headust (rahu, armastus, lootus, truudus jne.)." Vanaisa sõnad avaldasid väikesele indiaanipoisile sügavat muljet, ta jäi mõttesse ja küsis siis: "Aga vanaisa, kumb hunt lõpuks võidab?" Vana indiaanlane naeratas: "Alati võidab see hunt, keda sa toidad."

Kuldsed lood. Tallinn, 2008, lk. 143.
Pilt pärit siit.

Kaunist pühadeaega!

2008-12-24T11:38:00.006+02:00

Foto pärit siit.

Nüüd siis ongi käes ka 2008. aasta lõpp.
Aasta möödus oma tõusude ja mõõnadega - rõõmu ja nukrust said tunda ehk kõik.

Jõuludeks on meile (vähemalt Lõuna-Eestisse) veidi lund toodud - väike talvine kingitus ilmataadilt.

Nüüd ei olegi siis enam teha muud kui soovida rahulikke jõulupühi küünlavalgel ning toredat aastavahetust ilutulestiku ja lisatud sekundi säras!

Uuel aastal on siis juba uued tuuled..

Pärast tormi

2008-12-14T22:25:00.002+02:00

Viimased nädalad on möödunud tervenedes. Peamiselt olen puhanud ja üritanud vaimu taastada, et uuel aastal uue hooga jätkata. Suured tänusõnad sellega seoses arstile, töö- ja koolikaaslastele. Juba on palju parem ning olnust on siiani pigem hägune mälestus kui reaalsed tundemärgid.
Kuigi kooli jaoks on veel päris palju teha. Esiteks 4 esseed, 2 tööd (essee-referaat vms) ning üks suurem lugemine semiootika eksamiks.
Kui vaid asjad tehtud saaks ning järgmisel semestril ka hästi läheks ning lõpetamiseks ainult magistritöö jääks. See oleks hea, väga hea.

Kulunud nali

2008-11-24T11:07:00.004+02:00

Kui ajakirjanikud peaksid võistluse käigus kirjutama uurimusliku artikli elevantidest, siis pealkirjad oleksid järgmised:

Inglane - Elevandijaht Briti Ida-Aafrikas
Prantslane - Elevantide armuelu Prantsuse Ekvatoriaal-Aafrikas
Sakslane - India elevandi päritolu ja areng aastatel 1200-1950 (600 lehekülge)
Ameeriklane - Kuidas kasvatada suuremaid ja paremaid elevante
Venelane - Kuidas me elevandi Kuule saatsime
Rootslane - Elevandid ja heaoluriik
Taanlane - Elevandiliha smørrebrød
Hispaanlane - Elevandivõitluse tehnika
Indialane - Elevant kui transpordivahend enne raudtee-ajastut
Soomlane - Mida arvavad elevandid Soomest

Mure

2008-11-18T13:02:00.003+02:00

Kui mu süda valutab, siis pigem maailmas toimuva, riigis toimuva, ühiskonnas toimuva, ümbritseva pärast.
Ma ei tea, millised on need kõige õigemad valikud, aga ma tean, et osad neist on paremad, teised jälle vähemtähtsad.
Mulle teeb haiget kui riik ja selle juhid teevad oma tuiksoonele - rahva usaldusele - haiget.

Näpatud lingid, vol. 4

2008-10-28T17:17:00.007+02:00

You Are an Old Soul

You are an experienced soul who appreciates tradition.
Mellow and wise, you like to be with others but also to be alone.
Down to earth, you are sensible and impatient.
A creature of habit, it takes you a while to warm up to new people.

You hate injustice, and you're very protective of family and friends
A bit demanding, you expect proper behavior from others.
Extremely independent you don't mind living or being alone.
But when you find love, you tend to want marriage right away.

Souls you are most compatible with: Warrior Soul and Visionary Soul

What Kind of Soul Are You?

Hall ja sügisene

2008-10-27T14:03:00.003+02:00

Viimastel kuudel on elu kergelt üksluiseks läinud. Võrdselt tähtsatel kohtadel on töö ja kool ning siis jälle kool ja töö. Ühtaegu tahaksin olla nii tubli töötaja kui ka usin tudeng, paraku kukub välja miskit jubedamat - unine töötaja ja väsinud üliõpilane.
Üha pimedamaks muutuvatesse päevadesse toovad vaheldust sõidud "suurlinnast" eemale - Saaremaale ja Viljandisse (viimastel nädalavahetustel). Samuti Jaan Kaplinski raamat "Seesama jõgi".
Kaplinskist avaneb raamatu kaudu varasemast hoopis erinev mulje, sest seni olin üksnes tema luuletusi ning mõnda arvamusartiklit lugenud. Raamat on aga hoopis teisest klassist. Seal põimuvad omavahel rikkalikud ja eripalgelised mõttekäigud, ajastuväline filosoofia ning argielu, mis kujutab endast toimetulekut ühiskonna ning ihadega.
Meile kõigile läheb ehk vaja üht Õpetajat.

Viljandis olles loen ka ajakirja Elukiri, mis erinevalt meie aja "juhtivatest" žurnaalidest nagu Naised või Kroonika vms sisaldab ka veidi tummisemaid artikleid, millest üldsegi mitte kõik pole vanemale eale suunatud.
Eestimaa elust-olust ning sügisest kirjutab oktoobrikuu numbris Valve Raudnask artiklis "Eesti sügis". Loe sinagi, sest see on tõesti soe ja innustav lugemine. Vähemalt mulle andis küll (kodus olles) usku, et see tatine, pime ja porine aeg on võimalik edukalt üle elada.

Nüüd tööle tagasi! :)

****

2008-10-01T17:27:00.004+03:00

"People in the East had hopes for a new and authentic life, an earthly paradise behind the Wall. For them Western freedom and prosperity was not a goal to emulate but also invincible proof that life was worth living, that it is not devoid of value and meaning, that oppression, humiliating compromises, and an existence without dignity were only a transitory episode in their lives. The West shone in the distance, the light of hope in a world of deceit and despair."

Hankiss, Elemer. 1994. European Paradigms: East and West, 1945-1994.

Uued vanad hirmud

2008-09-22T10:28:00.002+03:00

Enesetsensuur on märk uuest algusest. Aga mitte paremast.
Vabadus on alati näiline.

"Peame unustama maailma, kuhu kord kuulusime." I. J.

Tõdemus

2008-09-18T16:04:00.002+03:00

4 päeva pärast algab talv.

Kooli minnes tuleb harrastada "tervislikke eluviise" (loe: lähemat tutvust teha bensiini ja diisli põlemise jääkidega).

Kategoriseerimine ja stereotüpiseerimine on kõigi tarkuste ema.

Jõulud on ikkagi niiiii kaugel.

See suur et...

2008-09-11T13:10:00.003+03:00

Täna möödub 7 aastat õõvastavast tornide kokkuvarisemisest NYC-s.
Mäletan liigagi hästi päeva, mil mulle öeldi, et tornid on Atlandi ookeni taga kokku varisemas. Kuigi pole enam päris kindel, kas ma sain terrorirünnakust teada pärast esimese torni tabamust või hiljem. Aga kindel on see, et tol hetkel kõlas see kui väga halb nali. Olukorra tõsidust mõistsin alles siis kui juba mitmed uudistekanalid toimunu kohta uut infot edastasid.

Aasta 2001 muutis maailmas paljut. Väga. Maailm pole pärast Ameerika Ühendriikides juhtunud tragöödiat (sest ameeriklastele see oli, on ja jääb rahvuslikuks tragöödiaks) enam turvalisemaks muutunud. Karmistunud on ainult piirangud. Iga riik on natuke rohkem võitlusvalmim kui varem. Aga probleem on selles, et enam polegi nii lihtne end kellegi vastu sättida.
Varem oli maailm lihtsam - kui keegi ei meeldinud või tekkis tahtmine lihtsalt naabermaalt (või veidi kaugemaltki) miskit ära võtta, siis sai ilusti üle piiri kõnnitud, veidi oda või püssiga vehitud ning parimal juhul maatükk ühes elanikega enda omaks kuulutatud.
Nüüd on olukord muutunud - vastane on muutunud piiriüleseks, tal polegi mõnikord maad, mille pärast tahetakse võidelda. Vastane kasutab alatuid meetodeid, mis toovad surma ja õudust ka tavakodanikele, sest nemad jäävad tihtipeale ju lahinguvälja keskele. Samuti on tihedamaks muutunud majandusvõrgustik sidunud kinni mitmete riikide käed ja jooksutanud kokku nende mõistuse. Lahendust justkui polekski.

Samas on ka riike, kes sõdivad oma sõda. Oma meetoditega, oma uskumuste ja unistustega.
Samuti on ka rahvaid, kes sõdivad maailmaga, sõdivad teise, veidi suurema rahvaga oma vabaduse ja õigluse nimel. Aga lõppu neil sõdimistel ei olegi.

Kuhu me siis jõudnud oleme?
Meil siin ei ole sõda, meil ei hukku 70-100 inimest päevas seetõttu, et üks sügavalt veendunud usklik on endale pommivöö ümber sidunud. Me elame vabal maal. Kui me ei ole just armastatud, siis oleme üsnagi aktspteeritud, maailm teab meid rohkem kui 20 või 70 või 150 aastat tagasi.
Aga 7 aastat tagasi USA-s alguse saanud paanika ja agoonia on ka meisse edasi kandunud. Kas me üldse olemegi sellest õppust võtnud? Kas me oleme ajaloost saadud õpetussõnu üldse märganud?

Meie mehed sõdivad maailma teises otsas kättemaksusõda, maailma kurjusest ja terrorismist vabastamise sõda, viivad sinna lääne ideoloogiat ja kultuuri, edendavad oma vaiksel moel demokraatiat.
Aga mõned koju jäänud mehed ei saa hakkama isegi maksude kogumisega nii, et nad rahvast paljaks ei rööviks, ise "terroristideks" ei muutu.

Aga mälestagem nüüd siis neid, kes 9/11 sündmuste tõttu on oma elu kaotanud või kannatanud ning mõtelgem, kas ja kuidas on võimalik maailma päästa.

Kõik on uus septembrikuus

2008-09-11T12:50:00.003+03:00

Tõenäoliselt olen ma juba lihtsalt sagimisest väsinud, sest esimestel koolinädalatel ju lihtsalt võimalik endale kuskilt stressi külge hankida (kontrolltöid veel ei ole, kodused tööd on ka alles ees).

Seega siis lihtsalt väsimus kooli ja töö vahel trampimisest. Aga mõlemad on olulised. Väga.

Kool seetõttu, et nüüd mulle juba meeldib õppida (isegi siis kui kõik alati nii hästi ei lähe kui tahaks). Töö seetõttu, et see on hea töökoht, mulle meeldib töö sisu ning kolleegidki.
Mis siis teevad päevad raskeks:
1) igal tööpäeval päeval on kool
2) 3 päeval nädalas on loengud hommikuti
3) 2 päeval nädalas peab hommikuse loengu tõttu ärkama lausa kell 6:00
4) 3 päeval nädalas on loeng pärastlõunal
5) punktist A pole võimalik hetkega jõuda punkti B (vahepeal peab trammi ootama, samas käivad jutud, et poole septembri pealt võetakse needki käigust maha, sest otsustati Kadriorus rööpaid kohendada. tõenäoliselt pole otsustajad ülikooliga kokku puutunud ega sedagi näinud, kuidas tramm üsna tihti uskumatu koguse tudengeid Tallinna Ülikooli peahoone ees maha puistab)

Aineid võtsin sel semestril 21 AP eest. Algul tahtsin natuke rohkem võtta (24), aga otsustasin lõpuks ikkagi ühest loobuda, sest nii füüsilistel kui ka vaimsetel võimetel on piirid. Ehk saab välja jäetud ainet näiteks aasta pärast uuesti kuulata (see oleks küll hea!).
Nimekirjas on siis:
* Inglise keel (kesktase)
* Kommunikatsioonistrateegiad
* Praktiline kirjutamine I
* Erikursus kommunikatsioonist: Ida ja Lääne diskursustest Euroopas
* Keel ja identiteet
* Magistriseminar
* Semiootika

Ja semester lõpeb jõuludega. Pärast seda algab sess. Põhimõtteliselt kõik nädalad on ühesugused: kui mind pole tööl, siis olen koolis, kui mind pole koolis, siis olen tööl. Vahepeal (öösiti) olen kodus ka.

Aga ometi on miskipärast nii hea...

Mõte

2008-08-18T14:28:00.004+03:00

"Martin van Creveld tõstatab oma raamatus "Sõja tulevik" küsimuse: kas "klassikaline strateegia", clausewitzlikule riigi-rahva-armee kolmainsusele tuginev arusaam sõjast ja sealt tulenevad justkui enesestmõistetavad sõjakonventsioonid ning armeede loomise ja rakendamise tavad on tänapäeval ja tulevikus edu või hoopis nurjumise kindlaks garantiiks. Väheintensiivne sõda, ebasümmetriline sõda, mittekonventsionaalne sõda - kuidas iganes me seda ei nimetaks, on lähiajaloo ja tänapäeva reaalsus. Samuti on reaalsus suurte ja võimsate sõdimisorganisatsioonide silmaga nähtav võimetus niisugustes konfliktides otsustavat edu saavutada. Kui ülekaal elavjõus, tehnikas, tehnoloogias ja organiseerituses on kindlalt "klassikaliste" armeede poolel, tuleb jätkuvate nurjumiste põhjusi otsida mujalt. Van Creveld leiab need põhjused olevat lääneriikide klassikalise sõjakäsitluse põhimõttelises ekslikkuses."

"Öeldakse, et armeedel on kalduvus valmistuda eelmiseks sõjaks. Van Creveldi mõttearendusest lähtub, et riskime valmistuda lihtsalt valeks sõjaks, sõjaks, mida pole olemas ega tulemas. Kuid kas selleks arenguks, mida saab pidada põhjendatult realistlikuks, saab üldse valmistuda?"

Reinhold, Erik. Eesti kaks strateegilist dilemmat. - Sõdur, 2008 juuni, nr. 3, lk. 30-31.

Jalutuskäigud

2008-08-08T11:09:00.012+03:00

Kui üleeile uudistasime Lasnamäel põldude pääle ehitatavaid karpe (muud nimetust neile ei oskagi anda) alias munitsipaalmaju, siis eile veetsime aega vanalinnas ja selle piirialadel.

Kõigepealt sai sihiks võetud Energiakeskus, kus katsetasime erinevaid vahvaid agregaate ja pille ja illusioone ja kuulasime oma häält läbi erinevate aparaatide. Väga vahva - lapseiga tuli meelde ning all keldris ei häirinud meie tegevust isegi mitte kaks vene noormeest, kes naersid üle terve saali ja püüdsid heli'masinatest' viimast välja võtta. (Ülal olev pilt ongi Energiakeskuse ventilaatorite ees tehtud - kuigi lubasime pilte teha vaid omaks tarbeks ja neid mitte Internetti riputada, siis loodetavasti me väga pahandada ei saa - see lihtsalt on nii armas pilt ja tehnikat pole ka 'väga' pildile jäänud.) :o) Energiakeskusel on oma koduleht ka!
Seejärel seadsime sammud Rotermanni soolalao poole, et üle vaadata sealne püsiekspositsioon - suur maketinäitus, mida külastajatele on näidatud juba 2006. aastast. Samal ajal sai majas näha ka keldrikorrusel Jüri Ojaveri installatsioone ja Karin Hallas-Murula fotosid näitusel "Lammutatud Tallinn 1991-2008", II korrusel näitust "Keskkonnad, projektid, kontseptsioonid - Tallinna kooli arhitektid 1972-1985". Täiendavat infot saab Eesti Arhitektuurimuuseumi kodulehelt.
Pärast seda piilusime veel sisse Tallinna Raekoja hoonesse ning kammisime selle kolm korrust + keldri kiirsammul läbi. Kiirkorras just seetõttu, et turiste oli nii palju, et nad muutusid juba väsitavaks (erinevalt soolalaost, kus valitses tühjus ning energiakeskusest, kus oli ka suht tühi - ainult mõned vanemad oma võsukestega ning mõned sõbrad-sõbrannad). Tallinna Raekoja kohta loe täpsemat infot siit.
Tagasi tulles üleeilse jalutuskäigu juurde - neid munitsipaalmaju peabki ainult karpideks nimetama, sest a) seal puuduvad rõdud, b) asend on suht kummaline, c) 2 suuremat maja mõjuvad üsna võikana ülejäänud pisemate kõrval, mis on veel kohati talumisväärsed, d) värvilahendus on peaaegu 0. Ning arvake ära, mis kirik sinna kõrvale ehitatakse? ;)
Lühidalt - praegused (vanemad) Lasnamäe paneelelamud on arhitektuuriliselt küll kraad kõrgemal oma lahenduselt. Seega - edu olematu eelarve ja 0-arhitektuur! Loopealse üürimajade headusest on kirjutatud ka Postimehes.
Võrdluseks paar pilti ka:

Elu koos kassi(de)ga

2008-08-06T21:37:00.008+03:00

Mul pole kunagi koduloomi olnud - kui just mitte arvestada seda, et meiega samas majas elanud vanavanematel oli koer, kellega ma mõned aastad krunti jagasin. Oma lemmiklooma pole mul aga olnud.

Küll on teisel vanaemal olnud kasse ja koeri, lisaks mullikaid, sigu ja kanu. Sealt on mõned kokkupuuted loomadega, kellega inimene on oma kodu ja karjamaid jaganud. Kohtumised loomadega on aga siiski olnud põgusad - üksik pai mõnele koerale, paar silitust kassile.
Hirm loomade ees on aga olemas. Aastaid. Palju aastaid.
Nüüd Lasnamäel peatudes on olukord muutunud. Vabalt ringi liikuvad naabri kassid (peamiselt üks neist - Manfred) on muutnud mu elukorraldust - nad uitavad ringi, silitavad end vastu sääri, nuruvad piima, tahavad mängida, teevad pättust ja vajavad mõnikord korralekutsumist. Lühidalt öeldes - tõelised kassid. Ning ma tegelengi nendega.. kuid paitusest kaugemale ei suuda minna. Sülle võtta ei julge, kõhu alt sügada ka mitte. Lihtsalt kardan..
Mida? Arvatavasti haiget saamist. Küünistamist.
Aga mulle meeldib kui nad nurru löövad, kui nad entusiastlikult mänguhiirele järgi jooksevad ja sellega hullavad, kui nad selle sama mänguhiire mu jalgade ette toovad ja vaatavad otsa kõige armsama näoga - justkui öeldes, et nüüd on minu kord hiir kätte võtta ja mängima hakata. Mulle meeldib kui nad vargsi diivani nurga tagant uudistavad ja siis päris ligi tulevad - ainult selleks, et uurida millega ma parajasti tegelen. Mulle meeldib kui nad mööda korterit mõnikord ringi tuuseldavad, kapi otsa ronivad, teleri peal olles üritavad liikuvat pilti jälgida ja kõlaritest muusikat kuulata.
Mulle ei meeldi vaid see, et nad mõnikord siiski tahavad, et ma neid kõhu alt paitaksin, nendega hoogsamalt mängiksin või sülle võtaksin. Mulle ei meeldi, et nad tahavad mõnikord õlale ronida.
Selline see elu siin siis on - veidike vastuoluline. Ometi on nii palju juba muutunud. Ma olen nendega harjunud. Ja see on asja üks halbadest külgedest ka, sest tagasi koju minnes hakkan ju neid natuke igatsema.
Ma ei võta endale siiski kassi, sest varsti algab kool, pikad tööpäevad. Loomi ei pea ahistama linnakorterisse päevadeks sulgemisega. Nad tahavad ju ka soojust ja paitust, kuid kui mul pole selleks aega, siis...
Ning ometi hakkan ma neid natuke igatsema.

Praegu magab üks väänik mu süles. Nii valge ja nii armas.

Muusika-alased avastusretked jätkuvad

2008-08-04T17:48:00.006+03:00

* Rubén González (Chanchullo)
* Alice Coltrane (Eternity)
* Tricatel Legkie (Москва Meets Paris)
* Maya Azucena (Junkyard Jewel)
* Stephan Micus (The Music of Stones)
* Monajat Yultchieva (Ouzbekistan: Monajat Yultchieva)

Kaevusin muusikasse...

2008-08-03T10:52:00.011+03:00

Välja õngitsesin vaid mõned nimed:
* Omara Portuondo (Flor de Amor; Buena Vista Social Club Presents)
* Huong Thann (Dragonfly)
* Stereolab (Dots and Loops)
* Carlos Santana (Divine Light: Reconstruction & Mix Translation - Bill Laswell)
* Césaria Évora (Anthology)
* Ornette Coleman & Prime Time (Virgin Beauty)
* Kudsi Erguner (Islam Blues)
* Rabih Abou-Khalil (Yara)
* Katie Melua (Piece by Piece)

Pilt pärit siit!

Esimene päev tööl

2008-07-14T19:00:00.004+03:00

Esimene päev pärast puhkust on raske. Ees on justkui ületamatu kuristik seniste pikkade uniste hommikute ning nüüd ees ootavate asiste hommikutundide vahel. Raske on ära anda paariks nädalaks kätte võidetud vabadust.
Muidu tagasi Lasnamäel ja kohanen jätkuvalt kassidega. Päev-päevalt on nad järjest armsamaks muutunud. Ning üha enam on neid hetki, mil ma avastan, et nad on ikka päris ägedad.

Käik naabervabariigi pealinna (tulemused):

2008-07-09T16:50:00.003+03:00

1. Villid päkkadel
2. Hõõrutud jalad
3. Palju pilte (mõned ka tobetotrad)
4. Neelupõletik
5. Lumepall
6. Palju raamatuid
7. Vähe raha (alles)
8. Külmkapimagnet (aga mitte rahvustoonides vms)
9. Kapsaks kasutatud linnaplaan (kaart)
10. Kiasma ajakiri
11. Palju tšekke
12. Laevapiletid
13. Väsimus
14. Ilusad mälestused võrratust arhitektuurist ja liikluskultuurist

Maal käidud

2008-07-01T19:28:00.008+03:00

Taaskord Viljandis käidud. Seekord pikemalt kui 1,5-2 päeva ehk peaaegu terve nädal, mis tähendas peaaegu sisseelamist uude rütmi.

Hea oli see, et lugeda sai hästi palju. Samuti süüa. Kesklinnas tiirutada, kaupa osta, sõbrad üle vaadata (pikemaks pole keegi kasvanud) ning kõige lõpuks ka kooli kokkutulekul käidud.
Viimane oli selline tore nostalgiline üritus, mis mingist hetkest näis üle kasvavat rahvuslikuks joomapeoks (nagu meil ikka tavaks on). *smile*

Aga 'maal' käia on muidu ka vahva. Õhtuti saab õues liha "küpsetada", lilli imetleda ning loomulikult metsmaasikaid süüa! Viimased on pööraselt head. Aeda on siginenud ka mõned aedmaasika puhmad ning need kannavad juba vilju. Võrreldes turult toodud maasikatega on neil hoopis teine mekk. Isa pani selle muidugi sordierinevuse arvele, kuid minu arvates on lisaks sordile määrav roll ka 'stressitasemel'. Oma aia maasikad kasvavad ju ikkagi üsna oma suva järgi praegu, masstoodangu puhul peavad maasikataimed end teiste omasuguste seas tõestama.
Usinalt loen praegu Elo Tuglase "Tartu päevikut (1928-1941)", kus kuulsa kirjaniku abikaasa on kirja pannud oma mõtted ja pettumused kaasaegsest elust, lähedastest ja tuttavatest. Kuigi proua üritab end distantseerida klatšimoori tasemest, näib mulle, et tegemist on ikkagi üsna agara "arvamusliidrist" naisega. Hinnangutega selles päevikus kokku ei hoita! ;)
Lõpetuseks midagi ilusat ka..

AHT ja teised

2008-06-17T18:14:00.005+03:00

Jäime ühel õhtul A.-ga ühel kirjanduslikul teemal eriarvamusele. Nimelt tuli juba varem kõne alla Eesti kultuurilugu/ajalugu ning selle kesksed teosed ja nende autorid.
A. on seisukohal, et kultuuri poolt vaadates on Eesti superkirjanik ja kõrgkultuuri esindaja A. H. Tammsaare koos Marie Underi jt tolle ajastu kirjameestega.
Mina olen jällegi seisukohal, et AHT positsioon meie kultuuriloos on kõvasti üle hinnatud. Või siis teistpidi öeldes: AHT ümber loodud sära kahvatab kõik teised kirjanikud, jättes mulje, et ainus tõeline kirjanik oli AHT ning teised on lihtsalt mingid tüübid, kes oskavad sõnu ritta seada. Ebaõiglane.. või mis?
Nõustun sellega, et AHT on meie kultuuris olulisel kohal. Oma loomingus jagab ta meiega nii igipõliseid probleeme kui valab sõnadesse oma aja elu ja tavad jms. Üldjoontes on teda lihtne mõista, eriti siis kui lugeda teksti kergekäeliselt. Tema looming on üsna lollikindel (vabandust väljendi eest) - läheb alati peale, õnnestub samapalju.
AHT näitab ehedalt kuidas on võimalik naist armastada nii, et muuta ta elu maapealseks põrguks. Kuidas on võimalik labaselt ja süüdimatult hävitada teiste elusid - viitan teosele "Tõde ja õigus".
Kuid täna töökaaslasega sel teemal vesteldes jäin mõtlema, et kas ehk pole mitte nii, et AHT kõige sügavamad teosed on need, mida eriti lugeda ei armastata, millest eriti ei räägita.
Kuigi samas on mul üldse maailma asjade mõistmisega raskusi. Lugesin läbi paljukiidetud Camus' teose "Võõras" ja pettusin juba esimestel lehekülgedel - mida edasi, seda hullem. Alles lõpus leidsin arvatava peamise mõtte - eelviimaselt leheküljelt, ja sedagi ühteainsasse lõiku pressituna. See oligi vist hetk, mil ma ilukirjanduses pettusin.
Või ehk ootasin ma sellelt liiga palju. Tahtsin, et see pakuks mulle midagi silmnähtavalt harivat ja kosutavat, pakuks teadmisi ning samal ajal viiks mõtted reaalsusest eemale (nimetagem seda muinasjutu-efektiks). Kuid tegemist oli ilmselgelt liiga kõrgete ootustega. On võimalik kas ainult üks või ainult teine. Kuna teadmised tundusid olevat atraktiivsemad, siis keskendusingi edaspidi aimekirjandusele. Ja ma ei kahetse tehtud valikut.
Tagasi tulles AHT-teema juurde, siis olen seisukohal, et tema tähtteostesse võiks väikese skepsisega suhtuda, sest: rõhutakse stereotüüpidele (mida vabandatakse välja sellega, et -nii ju oligi-, kuid jäetakse seletamata, miks nii oli ja miks nüüd peab/võiks teistmoodi olla); suur tähelepanu jonnil/mässumeelsusel/vaidlustel, ühesõnaga vägivallal kas siis füüsilisel või vaimsel tasandil ning muidugi rahvuslus.
Oeh. Tegelikult ma ei tahagi oma jonni ajada, sest sellega kinnistan ma ju veelgi AHT kirjapandu õigsust. Kuid.. kui vaadata, mis ajal T&Õ ilmus, siis oli too ajastu ilmselgelt kantud eestluse ja selle kinnitamise vaimust. Ma lihtsalt ei ole sellest viiest raamatust koosnevast teosest pealaeni vaimustuses, seda enam, et ma ei suutnud esimest raamatutki lõpuni lugeda (peatükk või paar jäi puudu). Ning ma tahaksin pigem nõustuda Rein Veidemanni väitega, et kõrgkultuuri meil veel ei ole.
Nii et.. olgu siis AHT pigem teed näitav. Vastasel juhul tekib küsimus, et kas meie kõrgkultuur ongi nüüd surnud? Kas see elaski vaid.. kõige rohkem Jaan Krossi surmani..

Lill ja liblikas, ämber ja sipelgas

2008-06-10T15:23:00.005+03:00

Trillalllaa-trulllalllaa. Shalllallallalaaa!

Selle semestri viimane eksam sai täna tehtud. Ehk siis teoorias võiks sellele semestrile joone alla tõmmata, aga reaalselt veel ei saa, sest ühes aines on tulemused veel saamata.
Hea meel on küll! Pool lühikesest kooliajast on läbitud. Põhimõtteliselt peaks nüüd hakkama magistritööks ettevalmistusi tegema. Artikleid koguma ning meetodeid valima-sättima. Et järgmisel kevadel ikka lihtsam oleks.
Aga täna veel on kergendustunne. Hea on olla. Hea on mitte muret tunda.

PS! Pilt on näpatud Presurferi vahendusel siit!

Kõrvalepõige

2008-06-07T13:07:00.004+03:00

Kuigi praegu peaksin usinasti tööd tegema, siis ometi tunnen, et üks väike tähelepanukilluke tuleks ühele intervjuule suunata.
Nimelt said Eesti Päevalehe lugejad esitada küsimusi USA asevälisministri asetäitjale Colleen Graffyle, kelle tööülesandeks on muuta USA imagot Euroopas.
Intervjuu nagu ikka - küsimused ja vastused. Ainult.. need ei kattunud omavahel kuidagi. Näib, et proua vastas mingitele teistele küsimustele. Tippklassi poliitika, ma ütlen!

Intervjuu ise on siin!

Peaaegu..

2008-06-06T15:22:00.004+03:00

Eksam aines ajaloo allikad ja uurimismeetodid on veel jäänud, siis on eksamid selleks semestriks lõppenud. Aga sellest ajast lahutavad mind lõputud leheküljed ajaloost, ajaloofilosoofiast, iseseisvuse tekkest ja selle tõlgendamisest jms.
Kevadsemester on olnud tunduvalt raskem kui eelmine. Just sisulises mõttes, sest koduste tööde arv kasvas, rohkem tuli kirjutada pikki tekste ning arvamust avaldada (ning seegi pidi olema läbi mõeldud ja analüüsitud, et mida ja kellele avaldada). Pidev laveerimine.
Kodutööde tabel näis olevat lõputu - teed ühe töö ära, kolm uut tekib asemele.
Väsimus tahab siiani võimust võtta, aju tahab puhkust. Nii polegi väga harvad need õhtud, mil kell 22 avastan, et olen tuima näoga neli tundi telerit vaadanud. Magistritöö kirjutamine tundub selles perspektiivis praegu küll ületamatu raskusena.

Õnneks on suvi ees ning puhata saab ka. Ehk jõuab isegi kodus jälle korralikult koristada. Stiilis: aknad ka puhtaks!

Üht on see semester juurde andnud - maailmavaade on paar kraadi avardunud. Mõningatele teemadele lähenen nüüd juba mõtlikumalt ja (allika)kriitilisemalt kui varem ning kõik ei tundugi alati nii must-valge olevat. Kool on hea!

Muide, Priit, kas sul on kraad juba käes? ;)

Silmad pärani lahti ekraanivirvendust vahtimas

2008-05-26T10:30:00.009+03:00

Nädalavahetus sai täidetud seiklusfilmidega. Esimene läheneva "ohu" märk oli juba neljapäeva õhtul toimunud kinoskäik, kus vaatasime ära filmi Raudmees (Iron Man), mille peaosas säras Robert Downey Jr. ning keda assisteeris veetlev Gwyneth Paltrow. Armas koomiksifilm, mis mõjus kummalisel kombel loomutruult, kuigi oli täidetud ulmelistest vidinatest. Ja ometi avaldas Tony Starki elamine ikka muljet küll. ;)
Järgmiseks sai laupäeva hommikul (ja kell 11 on ikka VÄGA vara) üle vaadatud uus Indiana Jones'i film (Indiana Jones and the Kingdom of Crystal Skull). Lavastajaks nagu ikka aegumatu Steven Spielberg. Ääretult klassikaline seiklusfilm. Venima ei jäänud peaaegu kuskil, kuigi A. hiljem mainis, et talle jäi vahepealne tegevus Lõuna-Ameerikas veidi igavaks. Harrison Ford oli ikka Harrison Ford, ses mõttes, et Indiana Jones on talle juba sisse kulunud roll, samas kui üle filmi säras seekord pahade poolel mängiv Cate Blanchett (võrratu!). Ainuüksi tema pärast võiksin seda filmi soovitada. Ning muidugi üks ilus stseen peaaegu filmi lõpust (kui kristallpealuu on juba oma vanale kohale asetatud). Professor Oxley't mängib aga mees, keda filmides tavaliselt pildil ei näe, kuid kelle hääl peaks usinamale vaatajale ammu teada olema - John Hurt.
Laupäevast pühapäeva viis meid aga seiklusvandenõuklassikasse kuuluv Rahvuslik aare (National Treasure: Book of Secrets). Nojah. Silmailuks oli Helen Mirren. Mõnusaimaks vestluseks oli kõnelus presidendi ja Ben Gates'i vahel ning parimat (kahjuks küll ka ainsamat) kurikaela Mitch Wilkinsoni kehastas Ed Harris.
Edaspidi peakski vist näitlejatele hinnanguid andma selle põhjal, kui loomutruult nad suudavad kurikaelu mängida. Harris sai sellega korralikult hakkama.
Vaatasime natukene ka Todd Haynes'i filmi I'm Not There. (2007), aga jäime selle vaatamise ajal pooleldi tukkuma ning otsustasime hiljem paremas olekus üle vaadata. Esimese hooga klammerdusin aga võrdlusesse David Lynchiga. See ei ole hea.

Elu tõde

2008-05-24T22:16:00.001+03:00

Sallivus ≠ Soosing

Kuidas Rika õpib

2008-05-13T22:34:00.002+03:00

Wo de fu qin mu qin

2008-05-10T08:19:00.006+03:00

Vaatasin öösel vastu laupäeva filmi pealkirjaga The Road Home (Hiina 2000). Tegemist on Yimou Zhang'i (teinud ka filmi House of Flying Daggers) lavastatud romantilise draamaga, mis viib vaataja seltsimees Mao valitsemise all oleva Hiina põhjaosa külakesse, kuhu saabub õpetaja. Ilus mees ei jäta külmaks paljusid, kuid kiiresti võtab ta oma südamesse kohalik kaunitar, kes kannatlikult päev-päeva haaval üritab õpetajaga samale teele sattuda ning kui see juhtunud on, siis teeb kõik ja veel rohkemgi, et oma sümpaatiat välja näidata.

Soe ja armas lugu naise armastusest.
Näitlejatöö on võrratu. Lavastaja töö kahtlemata ka, sest taaskord on näha suurt värvidemängu, kus mornid mustvalged kaadrid asenduvad helgete värviküllaste kaadritega. Sõnatu.
Kuigi sisult on ehk sama magus (imal) kui Titanic, siis läks kordi rohkem hinge just välja mängitud siiruse tõttu.

Purskkaevudest

2008-05-08T00:12:00.008+03:00

Mul on nõrkus purskkaevude vastu. Mitte niivõrd nendes oma jalgade leotamiseks või pättuste tegemise võimaluse pärast, vaid mulle meeldib purskkaevu uhke hoiak ja rahulik veevulin. Ja seda võibki vaatama jääda.

Eestis on purskkaevud alati hinnas olnud. Miks muidu on viimasel ajal vanu purskkaevusid taastatud ning üha uusi juurde rajatud. Paraku on asjalood purskkaevude tehniliste lahendustega nii nagu nad on teisteski valdkondades (film, regionaalpoliitika jne). Teisisõnu on asi problemaatiline. Kui just pole olnud käepärast head raha ja üliandekaid insenere-arhitekte, on trendiks järve/tiigi/basseini keskele püsti panna üks toru ja nimetada see pidulikult purskkaevuks.
Nojah. Mina nimetan seda pigem siiski impotendi unistuseks. Ja neid rahasid oleks võinud edukalt ka mujale kantida. Stiilinäide:

Foto: http://www.foto24.ee/album/5872/s10

Samas kui Eestis on ka ilusaid ja huvitavaid purskkaevusid. Veel üks stiilinäide:

Foto: Erakogu

Kui ma varem olen välja pakkunud, et Vabaduse väljakule rajatava risti asemel võiks sinna püsti panna võidukaare, siis umbes paar päeva pärast mõtte väljakäimist pidasin ma juba paremaks purskkaevude kompleksi rajamist. Esiteks on vesi elu(jõu) sümbol (väidetavalt ka infokandja). Teiseks ilmestab vaikne veevulin meie tasast, kuid järjekindlat meelt, üsna massiivne aluspõhi aga meie "kahe jalaga maa peal"-loomust. Rist on kui hauasammas, aga kellele me selle samba sinna püstitaksime? Kas neile oletatavatele leitud 'marodööridele'? Kas poleks mitte väärikam meenutada langenuid rahuliku ja edasivaatava variandiga? Hästi organiseerides oleks võimalik leitud müürid stiilselt liita ka kompleksiga.
Meie esiisad ei võidelnud hauasamba, kangelaseks nimetamise või risti pärast. Nad võitlesid elu ja vabaduse pärast. Miks me siis tahame saadud vabadust vangistada vertikaalsesse klaaskirstu?

Tagasi tulles algse teema juurde. Ma loodan, et Eestis võib üha enam näha siiski läbimõeldud arhitektuuriga huvitavaid purskkaevusid. Ja ma loodan, et ühiskond õpib neid väärikalt hindama. Et inimesed ei risustaks ega lõhuks neid.

Baraka ja mõtted

2008-05-03T16:14:00.010+03:00

Vaatasin eile õhtul taaskord Ron Fricke'i filmi Baraka ning elasin läbi justkui väikese sisemise puhastumise (kohati võrreldav saunaskäiguga).

Mu mõttekäike ei mõjutanud mitte niivõrd see, mida filmis näidati, vaid pigem kontekst. Taustteadmine, mis annab nähtavale veel ühe mõõtme.
Vaatasin, kuidas Amazonase metsades langetatakse puid ning kuidas sellele järgneb kaader põliselanikust, kes ainiti, näiliselt (või päriselt) nukra näoga kaamerasse vaatab. Ja tõdesin, et lisaks maailma kopsudele hävitatakse ka kellegi kodu, kellegi kultuur, kellegi maailm.
Õhk meie ümber on iseenestmõistetav, seda ei saa ju maha saagida või prügiga üle kallata. Aga seda saab siiski kaotada. Ja veel mitme dollari eest.
Kolmas maailm on mulle tundunudki (arvatavasti veel mitmele - kui mitte suuremale osale) põlisrahvaste koduna. Aga kui vaatasin nende kultuuri (kohati turistide meeleheaks loodud), siis hakkas kahju, et globaliseerumine, meie mugav elustiil, hävitab veel selle viimasegi inimese kontakti elusloodusega. Sealt edasi on vaid põgusad kokkupuuted ekskursioonidel või sügisesed seenelkäigud (kui sedagi).
Olen ise linnastunud, mu sõbrad-tuttavad-töökaaslased on linnastunud. Meie elustiil on meile tegelikult ainumõeldav ja sellest ei ole võimalik kadudeta loobuda.
Ning ometi ma tunnen, et ma teen oma elustiiliga, oma harjumustega, oma tarbimisega kellelegi liiga. Ka teisel pool maailma.

Samas on mul hea meel, et keskkonnaalased teemad pääsevad üha enam pildile. Et sellest räägitakse, et see läheb korda.
Aga mul on kahju, et selliste teemade/ideede ellurakendamine võtab natuke rohkem aega.

kas sõda tuleb meile lähemale?

2008-04-29T15:51:00.002+03:00

Postimees kirjutab täna nii: Venemaa süüdistab Gruusiat sõjaks valmistumises

Patsifistiks olemine muutub tänapäeval üha keerulisemaks. Poolte valimine aga suisa kohustuslikuks kui arvestada neid arvukaid sõjakoldeid, mis meid tasapisi ümbritsema hakkavad. Kui me eraldaksime endid maailmast ja ütleksime, et see meid ei huvita (mis maailmas toimub), siis oleme ju ise autsaiderid. Hea saak igale kiskjale.

Teadmatus on õndsus

2008-04-24T21:51:00.002+03:00

Päevad, mil ma uudiseid ei loe, portaale ei külasta ja muud meediakõntsa endale peale ei tõmba, on kuidagi helgemad ja toredamad.
Teadmatus on ju õndsus!

Male on nii geniaalne mäng

2008-04-11T14:12:00.005+03:00

Loen praegu muude asjade kõrvalt ka Tony Judt'i artiklit Poliitilised müüdid Euroopas ning aina imestan kuivõrd on rahvamassid olnud läbi aegade riigijuhtidele nuppudeks malelaual. Küll on tõstetud miljoneid elanikke ühele, kord teisele poole piiri. Ja kõik tundub nii lihtsalt käivat.
Poliitikud satuvad frustratsiooni aga siis, kui nende pool on nuppe vähe ning kaotusseis on ilmne. Kolme etturiga ju vaenlase armeele vastu ei hakka. Ainult ühe ratsuga on samuti raske tervet vaenlase või kõrvalpiirkonna asuala rahvaga täita. Niisiis tuleb ikka endale võimalikult palju nuppe saada/jätta ning vaenlase jõude aktiivselt kahandada.
Enamuses peitub jõud!

Kuidas teha koolielu näiliselt lihtsamaks?

2008-04-09T17:43:00.004+03:00

* Ürita omavahel võimalikult palju kombineerida erinevaid kodutöid.
* Tee kõike viimasel minutil (ülikoolitarkus soosib seda mõttelaadi).
* Jäta kool pooleli.
* Alusta kõikide ülesannete täitmist kohe esimesel päeval.
* Osta õppejõud ära (ei pruugi alati töötada).
* Osta kaastudeng ära (ei pruugi soovitud tulemust anda).

Ja puhka ka vahepeal. *Lill*

Koolist (as usual)

2008-04-04T11:35:00.003+03:00

Miks on nii, et vaatamata üha suurenevale tehtud kodutööde hulgale ei kahane nende üldine kogus ikkagi?
Peaks ju olema nii, et kui on ette antud 10 tööd ja 7 on neist tehtud, siis on AINULT 3 vaja veel teha. Oma kodutööde loetelu vaadates tundub mulle, et oi-oi, minu list töötab vastupidi - 7 tehtud ja 7 ees, aga ette oli antud ikka 10 tööd. Ülejäänud tekkisid justkui õhtust ja armastusest.

Õppejõud! Ärge armastage meid, ärge puhuge meile õhumulle, vaid andke meile teadmisi ja huvi. Konsulteerige meiega, andke suuniseid ja viiteid, aidake meil luua oma pilti maailmast või vähemalt õpitavast valdkonnastki.

*Lill*

Diskursuseanalüüsi kodutöö

2008-03-25T17:41:00.003+02:00

Esiteks - see on võimatu!
Teiseks - see on võimatu!
Kolmandaks - see on võimatu!

Võtsin analüüsimiseks Marju Lauristini artikli "Kas see ongi nüüd see Eesti? Muutuste diskursus Eesti ajakirjanduses", aga tundub, et jään püstitatud ülesandega juba esimeses kurvis hätta.
Kaks kolmandikku ajast on kulunud analüüsi kui sellise lahti mõtestamisele, mis siis veel reaalsest tegevusplaanist rääkida. Ülejäänud kolmandiku võtab arutelu, kas töö pealkirjaks ikka sobib Diskursuseanalüüsi analüüs või mitte.

Ära aja asja enda jaoks nii keeruliseks. Neh.

Pühapäev on tore päev

2008-03-17T17:20:00.003+02:00

Aitäh Sulle, kallis Audimees (Audiga mees, mees Audiga vms), kes Sa üritasid minust pühapäeva pärastlõunal vöötrajal üle sõita ning ei pidanud paljuks seejuures ka rusikat vibutada.
Ma tänan Sind, et Sa pole vaevunud oma pidureid kontrollima, või pead liigseks vaevaks liikluseeskirjade järgimist Tallinna tänavatel.
Paljudel lapsevanematel on Sinu üle kindlasti väga hea meel.

Armastusega,
jalakäija

Silmad vajavad kontrolli

2008-03-12T18:25:00.003+02:00

Päevad mööduvad liiga kiiresti. Liiga palju oleks vaja teha, kuid tehtud ei saa midagi.
Käisin silmi kontrollimas. 9 aastaga on nägemine kenasti miinusesse läinud, lisaks on oma kannad kinnitanud astigmatism. Niisiis kirjutati välja prillid.
Raamid valisin ka kohe ära ning pean tõdema, et valikute tegemine (eriti sobivate raamide leidmiseks) on mulle endale ülejõu käivaks ülesandeks. Pärast n prilliraami proovimist oli mul välja valitud kümmekond paari, mille hulgast see õige valida, aga. Aga nad kõik olid nii erisugused, üks parem kui teine, halvem mitte ükski.
Lõpuks suutsin ühed siiski välja valida. Ray-Ban'i logo kenasti peal. Pärast hüperekstra special klaaside kätte saamist saan prillid ette ka panna. Kättesaamiseni on siiski vaja 2 nädalat oodata.
Oodata ja koolitöid teha.
Sel semestril on eriti hull, sest suuremahulisi kirjatöid on mitu + 4 kõnet + muu ninnu-nännu.

Naistepäeva afterparty

2008-03-11T12:31:00.001+02:00

Aitäh, kallis!

Mida -Haapsalus- näha saab

2008-03-02T15:39:00.007+02:00

* Eesti Raudteemuuseum, kus on ülevaade raudtee ajaloost Eestis, "näpuga katsutavad" väljapanekud erineva ajastu raudteejaamade sistusest, sidevahendid, piletid, kirjad, pildid jms. Õues on ka vajutatavad nupud ja vedurid-vagunid. Loomulikult ka (vähemalt) Eesti kõige pikem perroon. Ja hästi vahva muuseumitöötaja!

* Promenaad!
* Wiedemanni Gümnaasium ja spordihoone (viimane veel eriti).
* Piiskopilinnus.
* Linnagalerii (koos selles sisalduva kunstiga, mida üldjuhul pealinnas näha ei olegi).
* Kuursaal ja kõlakoda.
* Iloni imedemaa - galerii raamatukunstnik Ilon Wiklandi üliarmsatest ja soojadest töödest.
* Pjotr Tšaikovski mälestuspink.

et..

2008-02-28T19:20:00.004+02:00

..äkki ehitaks lihtsalt võidukaare ja ei kakleks nii palju.
Kuigi ma tahaks rohkem 1920ndatel aastatel loodud projekte näha. Äkki siiski sobiksid Adamsoni jt mõttetöö ja loomingu viljad paremini kui praegune variant. Mine tea.

Toredad meenutused

2008-02-27T12:11:00.004+02:00

"Üks rohkem kõneainet tekitanud ja samas ka õpetlik oli Soome presidendi Urho Kaleva Kekkoneni mitteametlik visiit Nõukogude Eestisse 1964. aastal. Sellest visiidist on palju räägitud, kuid ka turvalisuse tagamise seisukohalt oli see ajalooline ja täis üllatusi. Presidenti saatsid suusarajal kümnevõistluse treener Fred Kudu ja Arnold Green. Neist mõnisada meetrit eespool ajasid raja lahti Eesti suusakoondise noored. Suusarajal pidid presidenti saatma relvastatud julgeolekutöötajad. President Kekkonen valis aga sellise tempo, et pärast esimest järsku laskumist olid julgeolekumehed kaotanud tasakaalu ja kukkunud pikali ning nii suusatas president Kekkonen lihtsalt kehva ettevalmistusega turvajate eest ära.
Räägitakse veel, et saunaskäigu ajal ka ise paremaid palasid maitsma ja puhkama asunud julgeolekutöötajad avastasid järsku, et saunas on üks mees rohkem. Saunas pidi olema üheksa meest. Tekkis paanika. Turvajate ülem ei uskunud seda ja otsustas infot isiklikult kontrollida. Ta läks saunas olijatele Pepsit viima, et samal ajal välja selgitada, kas seal on veel keegi, keda nimekirjas ei ole. Info vastas tõele ja peagi selgus, et president Kekkonen oli endaga sauna kutsunud kümnevõistleja Heino Lipu, keda juba pikast tööpäevast väsinud julgeolekutöötajad ei märganud."
*
"Julgestuspolitsei direktor Ivar Prits meenutab: "/.../ Olin osaline ka 1992. aastal USA asepresidendi Dan Quayle'i visiidi ettevalmistamises ning vastutasin asepresidendi proua eest. Olen võrrelnud tollaseid ja praegu koostatavaid pabereid. 1992. aastal mahtus kogu visiit minu taskumärkmiku 15 lehele. 2006. aastal oli George Bushi visiidi toimik 5 cm paksune, millele lisandusid Põhja Politseiprefektuuri ettevalmistatud materjalid.""
Rehkalt, Udo. Julgestuspolitsei valvab ja kaitseb... - Politseileht, 2008 nr. 1, lk. 38-39.

Hilistalv

2008-02-26T16:09:00.004+02:00

Nüüd ei oskagi pärast ülipidulikku Eesti Vabariigi aastapäeva ja meeldivaid teatrielamusi (President 1939 & Kivid sinu taskutes) midagi asjalikku elust-olust arvata. Jääb vaid igipõline küsimus - mis saab edasi?
Koolilapse jaoks on elu lihtne. Edasi tulevad tunnid, koolivaheaeg, tunnid, koolivaheaeg ehk suvi.
Tööinimene elab aga oma killukese puhkuse nimel (kas jaanuaris või juunis või novembris).

Mihkel Mutt särab aga jälle. Mõtteid enne aastapäeva.
"On aastapäeva-aasta. Miks säärane pompoossus? Inimese puhul, jah, on üheksakümmend tavaliselt viimane pidu, sest vähesed elavad sajani, kuid riigi kohta ei peaks see ju kehtima. Mida siis veel kümne aasta pärast teha? Kaks aastat jutti pühitseda?"

Ostsin isegi suure aastapäeva-raamatu. Aga 10 aasta pärast panen ehk küünla ka põlema. Siis on ju veel pidulikum tähtpäev.

Viimasel ajal lihtsalt kuidagi laisaks läinud. KGB-raamat on ainukesena sihikul.

Ettevalmistused tulevikuks

2008-02-21T16:32:00.004+02:00

"2007. aasta teisel poolaastal alustati Kaitseliidule uute ülesannete püstitamisega, mis ühtlasi sätestas Kaitseliidu transformatsiooni tagasi territoriaalsele struktuurile. Selle planeerimise alusdokumendiks on kaitseväe juhataja käskkiri. Sellest lähtuvalt tehti ümber ka Kaitseliidu sõjaaja üksuste loomise plaan. Põhiliseks uuenduseks oli otsus muuta senine operatiivstruktuuriüksuste ettevalmistamine kriisi- ja sõjaaja malevate üksuste komplekteerimiseks, kasutades selleks kogu malevate liikmeskonda. Iga rahuaegne Kaitseliidu malev muutub ka kriisi- ja sõjaaja malevaks, kellel on integreeritud juhtimisstruktuur, kiirreageerimise võimekus, formeerimis- ja sisekaitselised ülesanded. Kaitseliit muutub seega esmaselt reageerivaks jõuks."
Klettenberg, Kajari. Kaitseliidus on meeskonnaloomise aeg. - Kaitse Kodu!, 2008 nr. 1, lk. 6.

Igaüks teeb omad järeldused!

Pealkirjata lõputa lugu

2008-02-21T16:10:00.004+02:00

Noorena uskusin suures naiivsuses, et vähemalt armastus on see, milles ma endale "ära teha" ei luba, st olla nõrgem pool. Elu on aga näidanud, et illusioonid on ilusad - seni kuni tuleb reaalsusega silmitsi seista. Ja tõdeda, et inimesed kasutavad oma ego selles vallas väga tihti teerullina (olen ju isegi nii teinud). Pole olemas elukestvat muinasjuttu. Isegi kui on, saab see kesta vaid väga lühikest aega.
Kas hoolimatus on osa armastusest? Aga kokkulepete murdmine? Kas see, kes armastab, ka hammustab?
Praegu on mul valus.

..ja nii ta tulebki

2008-02-17T15:14:00.005+02:00

Tundsin täna esimest korda, et kevad on käes. Kuigi miinuskraadid on veel lähiajal ees ootamas, on see miski, kevade salajased märguanded juba saabunud.
Õhk tundus hoopis teistsugusem. Linnud laulsid ja päike paistis soojalt. Tuul puhus küll tugevalt, aga see oli hoopis leebem kui kesktalvised iilid tavaliselt. Autojuhidki olid viisakad ning inimesed tänavatel palju soojemad kui muidu.
Kevade salajane tulek ongi kõige ilusam osa sellest tärkava looduse aastaajast.

Nagu lubatud..

2008-02-08T16:18:00.002+02:00

Juhtunud on nii, et ma mitte kuidagi pole suutnud end kokku võtta, et anda ülevaadet vaadatud etendustest. Selle asemel paar linki.

A1) Estonia kodulehelt
A2) Veiko Märka kirjutab Ekspressis
A3) Eero Raun kirjutab Maalehes

B1) Ugala kodulehelt
B2) Enn Siimer kirjutab Sakalas
A on siis Estonias mängitav Pimeda toa kuningas ning B Ugalas etenduv Runar ja Kylliki.

Juhtus selline kurb lugu, et suutsin mõlema etenduse ajal magama jääda (väsinud - vähene uni). Siiski suutsin nii palju ärkvel püsida, et mõlema etenduse põhiosa ära näha.

Koolis on nagu ikka. Juba varakult jagatakse kodutööd kätte, aga semestri lõpus on kodutöid jätkuvalt (!) ülepeakaela ning nende toime tulla on peaaegu et võimatu. Sadsadsad, et Hofstedest on raske aru saada ning et Delanty tekst on nii pisikeses kirjas, et silmad hakkavad valutama ja luup tuleb kapinurgast üles otsida. Ülejäänud on enam-vähem kobedad.

Muude tähtsate asjade kommenteerimise asemel siis kommenteerin ka nüüd eurolaulu (näib olevat iga blogija uhkuseasjaks oma arvamus välja öelda).
Ausalt, mulle meeldib. Tõlgendusi otsib igaüks ise. Kui veab, siis saame serblaste, sakslaste ja soomlastega veel suuremateks sõpradeks.

Ja siis need unustamatud soengud. ;)

Kultuuripahvakas

2008-01-29T19:26:00.000+02:00

Kui Rika viitsib end lähipäevil kokku võtta, siis võib juba varsti lugeda sellest, kuidas ta Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia Lavakunstikooli XXIII lennu bakalaureusetöö ning Ugala näitetrupi esinemiste ajal magama jäi ning mis sellest kõigest sai.
Võib-olla katkendid ka hetkel kuumimast loetavast raamatust "KGB" ning ilmaennustus veebruarikuuks.
Nutt ja hala kooli teemal ning kirglikud kommentaarid Vändra-.. phh, Venemaa presidendivalimiste teemal.

Tunniplaanisaaga, vol. 2

2008-01-24T09:40:00.000+02:00

Valituks osutusid siis alljärgnevad ained:
* Kultuuridevaheline kommunikatsioon
* Ajaloo allikad ja uurimismeetodid
* Praktiline kirjutamine II (I tuleb sügisel)
* Kvalitatiivsed ja kvantitatiivsed uurimismeetodid
* Väljendusõpetus
* Infopoliitika ja -strateegiad
* Diskursuseanalüüs
* Meediaeetika

(Ja puudu ei jää ühtki ainepunkti.)

Tunniplaanisaaga

2008-01-23T17:36:00.000+02:00

Nagu karta oli, siis on tunniplaani koostamine paras peavalu kogu kooliajaks. Ehk siis - kui väga veab, peab sellega tegelema ainult 4 korda, kui mitte, siis tiba rohkem.
Lisaks sellele, et magistriõppele on ette nähtud üsna kuiva pealkirjaga ning üsna väikeses koguses aineid (paljud mahlakamad ja põnevamad on hoopis bakalaureuse tasemele ette nähtud), on loengute (seminaride jms) toimumise ajad üsna kaootilised. Loengut esmaspäeviti-teisipäeviti (ja veel niiviisi 2 nädalat), siis pikk paus ning taaskord suvalisel neljapäeval. Võrratu. Mingil hetkel peab kindlasti valima, kas minna loengusse A või loengusse B. Pooleks end ju rabeleda ei saa.
Nii et vingumismaterjali jätkub veel paariks nädalaks. Siis peab end taas kord harjutama igipikkade kooli- ja tööpäevadega.
Vaba valik, mis muud.

Ma arvasin

2008-01-17T14:45:00.000+02:00

Ma arvasin nõnda, et meri
on alati sinine
ja et varjatud kullateri
täis on viimne kui inime.

Et merel sõites tuleb
julgelt tuuli trotsida
ja väsimust võites tuleb
ilmast imesid otsida.

Ma sõudsin, südames õhin,
ümber lained sumasid,
taevarannad ja merepõhi
mulle vastu kumasid.

Sain teada, et meri harva,
õige harva on sinine
ja et tühi ja halli karva
on sageli inime.

Nägin maid ma, mis järvetud, jõetud,
tolm ja põrm, muud ei olegi,
inimlapsi, kes mullast on võetud,
kus kulda polegi.

Kuid ma arvan, et siiski tasub
olla, eksida, ihata,
teada tahta, kus tera asub,
armastada ja vihata,

ning näha, et hallist hallim
meri vahel on sinine,
ja tunda: on kallist kallim
kullateraga inime.

Ellen Niit

Maaleht, 17. jaanuar 2008, lk. 16.

EV 90 & mõtted

2008-01-16T17:08:00.000+02:00

Täna hommikul trollis istudes oma kallist töökohast mööda vurades jäi pilk peatuma Eesti 90. juubelile pühendatud reklaamplakatil, kus tunnuslausena on välja toodud: "Ühiselt ehitatud riik".
Ja mõtted hakkasid voolama. Peamiselt see üks ja ainus, et mida aasta edasi, seda abstraktsemaks muutub riigi mõiste. Üha vähem on selles sõnas [riik] patriotismi, üha kaugemale liigub kooliajal sissejuurutatud võitlusvalmidus.
Tundub.. justkui oleks tõeline Eesti riik eksisteerinud ainult aastatel 1918-1934. Pärast seda on meid aga ümbritsenud suur illusioon. Ehk kõik kaunistavad kodusid ja teevad näo nagu nad hooliksid riigist, nagu Eesti oleks midagi püha. Ongi, aga pigem mineviku kui tuleviku varjundiga.
Ehk. Olmemured lükkavad Eesti Vabariik 90 eest ning tulevad ise asemel.
Põhitähelepanu on koondatud sellele, kas uuest aastast saab veel vana lepinguga (kui üldse) tööl olla, kust leida sobivat prügikonteinerit, kas USA presidendiks saab vabariiklaste või demokraatide partei esindaja, kuidas hakkab Putin oma riiki edasi juhtima, kas palgatõus ikka tuleb.
Ja nii on entusiastid need, kes muretsevad selle pärast, kas 24. veebruariks saab veel kuskilt ilusa uue sini-must-valge.

Suured segased mõtted. Põhiidee oli aga see, et tundsin äkki, kuidas riik kui sümbol hakkab minust tasapisi kaugenema. Kuidas võidule pääsevad mingid hoopis teised tuuled, mis seni.
Tol hetkel see hirmutas.

Koosmeelevalitsus a la Parts. Ansip jälle must lammas

2008-01-15T16:16:00.000+02:00

Ja lõpuks üks intrigeeriv küsimus. Peaminister Andrus Ansip on lubanud viia Eesti viie Euroopa rikkama riigi hulka. Missugune on Teie hinnangul see Skandinaavia, millest Eesti esimesena mööda läheb?

Majanduse ees seisvaid väljakutseid silmas pidades oli see lubadus praaliv ning ehk ka valedele kategooriatele suunatud. Riigikogu valimiste eel loodi paljudele inimestele illusioon, et Eesti läheb teistest ELi riikidest majanduslikus mõttes mööda vaat et iseenesest, küsimus on vaid selles, kas mööduda vasakult või paremalt.
Mina nii kerget edu ei looda, edu tuleb välja teenida ja selle nimel tööd teha.

Parts, Juhan. Eesti välissuhtlus majanduse kaudu / interv. Berit Teeäär // Maailma Vaade, nr. 3 2007, lk. 3-4.

Bibliomaania

2008-01-04T16:55:00.000+02:00

Selle jõulise sõna taha on tegelikult peitunud üks väike kirg. Kirg muretseda raamatuid. Aga mitte igasuguseid, vaid ikka selliseid, mille vastu on ka sügavam huvi.

Varasemast peaks juba teada olema, et tunnen sügavat sümpaatiat kõige selle vastu, mis valitses aastatel 1917-1991 Eestist ida pool ning üldse kogu Ida-Euroopas, pearõhuga Venemaal.
Uusaastakingitusena sai sedapuhku endale muretsetud Leonid Mletšini raamat KGB : riiklike julgeoleku organite esimehed. Paljastatud saladused (Varrak 2007). Teine trükk.
Ootasin seda raamatut kaua, otsisin seda samuti juba mitmest antikvariaadist (naiivitar) ning kirjastusestki.
Seda suurem on nüüd rõõm raamatut käes hoida.
Praegu veel sisu jagama ei hakka, aga aasta on tänavu eriti pikk. ;)

"See on suur elukunst, mida Kross meile oma teostega õpetab." Andres Ehin

2008-01-03T13:53:00.000+02:00

Sel künkal algas imeline laas,
veel vastu taevasina must ja paljas,
kuid hiirekõrvus rohi oli maas
nii imevärske ja nii imehaljas.
Sel künkal algas imeline laas...

Me tundsime, kuis puude süda lõi
ja kuulsime, kuis mullast võrsus rohi.
Puud hüüdsid hääletult: Ei või! Ei või!
ja haljas rohi sosistas: Ei tohi...
Me tundsime, kuis puude süda lõi.

Kas tõesti nüüd saab tõde muinasloost,
et sellest laanest tagasi ei tulda?
Me läksime. Ja oksad läksid koost.
Ja tummas õhus lõhnas sooja mulda.
Kas tõesti nüüd saab tõde muinasloost?

Ehk küll me ümber kivist linn on taas,
me kõnnime, kui kõnniks me legendis:
nüüd õites on me imeline laas,
kuid kõik ta õied õitsevad meis endis,
ehk küll me ümber kivist linn on taas.

J. Kross (1957)

Lubadused-lubadused-lubadused

2007-12-30T11:26:00.000+02:00

Koos uue aasta tulekuga kerkivad päevakorrale ka uusaasta-lubadused. Õpin seda, teen seda vähem, teen seda rohkem, käin ära seal jne.
Juhtusin kuulma 29. detsembril Vikerraadios olnud intervjuud Linnar Priimäega ning vestlusest jäi kõrvu mõte, et inimesed peaksid rohkem lugema ning vähem alustama lauseid sõnaga Mina. Tunnistan, et tundsin end kergelt puudutatuna.
Olgu see siis heaks lubaduseks, et loen rohkem, mõtlen rohkem ja kui räägin, siis millestki ilusast.
Detsember 2008 võib kokkuvõtteid teha.

2007-12-22T18:17:00.001+02:00

Lumiste metsade lõhnad
elavad jõulupuul.
Põlevad südaööl küünlad
aasta pea, see algab uus.

Kaunist pühadeaega ning toredat uut aastat!

Pilt siit.

Richard Overy "Diktaatorid"

2007-12-01T10:52:00.000+02:00

"1947. aasta detsembris sai Stalin lausa 131-protsendilise toetuse, sest, küll lubamatult, tema poolt andis hääle ka hulk naaberringkondade valijaid."

Risti 8

2007-11-07T18:04:00.000+02:00

Et esimesed talvekülmad nii äkki tulid, siis peab tunnistama, et ega see erilist vaimustust minus üles ei kütnud. Õhtuti suure tuulega paari Lasnamäe maja vahel jõlkuda (liikuda) on päris piinarikas tegevus ning kui lõpuks turvalisse korterisse jõuan, siis on tuju enamasti üsna nullilähedane. Aga üldsegi mitte paha pärast ning kohe kui köögis saab pott tulele pandud.. hakkab ka enesetunne tasapisi kerkima.
Mõtlen küll, et see on lihtsalt üks mu iseärasustest, aga samas võite ette kujutada kui ebamugav võib see olla neile, kes sellise 0-tujus elemendiga pidevalt kokku puutuvad. Minu katkematud austusavaldused!

Praegu on siis mu elus esimest korda periood, mil ma jagan oma õhtuid kellegagi. Kellegagi.. mitte ei veeda neid raamatu-teleri-arvuti-köögi kõrval üksinda. Ja siiani on see kummalisel kombel üsna õnnestunult välja kukkunud. Ise kujutasin asja palju hullemalt ette (arvestades oma iseloomu ja jonnakust jms). Siiski.. harjumatu, et loetud ruutmeetrite peal on alati kuskil keegi, kellega peab arvestama, kelle järgi ise painduma ja mõnikord vastupidi.

Koolis on semester jõudnud poole peale ning justkui üleöö on tekkinud kodutööd, mis ootavad valmiskirjutamist. Mõnest ülesandest ei saa lõpuni aru, mõni on lihtsalt tüütu, mõne puhul tundub õppejõu soov täiesti üle mõistuse olevat. Näiteks asjaolu, et aines kommunikatsiooniteooriad tuleb enne iga loengut valmis kirjutada essee mingi etteantud artikli põhjal (kuna algust ei kuulnud, siis sain aru, et kirja tuleb panna mõtted, mis end lugemise käigus ajukäärude vahele punnitavad). Ma ei vaidle vastu, et see on hea ja arendav ülesanne, aga ülepäeviti essee kallal pusida? Ma pole ju kunagi grafomaanina hiilanud. :(

Vaatama kõigele on elu siiski ütlemata ilus. Jäälilledki (kui neid ühel hommikul oma aknaklaasil näen) toovad naeratuse suule.

PS! Pealkiri? Üks selline kaart külmetas Lasnamäe tänaval ja oli kerge lumekirmega kaetud. Risti kui lootus. 8 kui vertikaalne lõpmatus.

Eri maade kapitalism

2007-10-31T17:06:00.000+02:00

Traditsiooniline kapitalism:

Teil on kaks lehma. Müüte ühe ja ostate pulli. Kari kasvab ja äri õitseb. Müüte äri ja lähete pensionile.

Enroni kapitalism:
Teil on kaks lehma. Müüte nad enda börsil noteeritud ettevõttele, kasutades oma äia tagatist, teete osava swapi ja saate tagasi kõik neli lehma koos soodustusega viielt lehmalt. Kuue lehma lüpsmisõigus müüakse läbi vahendaja Caymani saartel olevale salajase suurosanikuga ettevõttele, kes müüb õiguse kõigile seitsmele lehmale tagasi teie noteeritud ettevõttele. Aastaaruanne ütleb, et omate kaheksat lehma optsiooniga veel ühele. Müüte ühe lehma, et osta ära uus USA president, peale mida jääb teile üheksa lehma. Avalikkus ostab teie pulli ära.

Ameerika korporatsioon:
Teil on kaks lehma. Müüte ühe ja sunnite teist nelja eest piima andma. Imestate kui lehm sureb ülekoormatusse. Süüdistate ebaausat konkurentsi ja veenate presidenti ja Kongressi tõstma imporditava piima tariife.

Prantsuse korporatsioon:
Teil on kaks lehma. Hakkate streikima, sest tahate nelja lehma.

Jaapani korporatsioon:
Teil on kaks lehma. Disainite nad ümber nii, et nad võtavad vaid kümnendiku võrra ruumi ja toodavad kakskümmend korda rohkem piima. Seejärel loote kavala multikalehma Cowkimon ja turustate seda üle maailma.

Inglise korporatsioon:
Teil on kaks lehma. Mõlemad on hullud.

Itaalia korporatsioon:
Teil on kaks lehma. Te ei tea, kus nad on. Lähete lõunale.

Venemaa korporatsioon:
Teil on kaks lehma. Loete nad üle ja selgub, et teil on hoopis viis lehma. Loete nad uuesti üle ja tundub, et teil on siiski 42 lehma. Loete nad veel kord üle ja teil on siiski 12 lehma. Lõpetate kokkulugemise ja avate uue viinapudeli.

Shveitsi korporatsioon:
Teil on 5000 lehma. Ükski neist ei kuulu teile. Teised maksavad teile oma lehmade hoidmise eest.

Austraalia korporatsioon:
Teil on kaks lehma. Veate kihla kumb neist jõuab esimesena lüpsile.

India korporatsioon:
Teil on kaks lehma. Te kummardate neid.

Hiina korporatsioon:
Teil on kaks lehma. Teil on nende lüpsmiseks 300 inimest. Te kurdate suure tööjõupuuduse üle. Te arreteerite ajakirjaniku, kes avaldab need numbrid.

Allikas: Profit, 2007 nr. 3, lk. 50.

*Ka ninapidi majandusajakirjades olles saab mõnikord muheleda.*

Pilt on pärit siit.