Kallid poolikud raamatud

Puhkuse teiseks päevaks olen ma hästi palju maganud, veidi raamatut lugenud ja omajagu koristanudki. Enda uudishimu ja väikese igavuse tõttu otsustasin kokku panna hetkel pooleli olevate raamatute nimekirja. Lisan rõhutatult, et ükski loetelus olevatest raamatutest ei ole igav või "liiga paks" vms, nad lihtsalt on pooleli, sest pidevalt tuleb midagi juurde. Ja teada on ju küll, et suur hulk kasvab kiiresti üle pea.

Neil Gaiman & Yoshitaka Amano "The Dream Hunters"
Jean Baudrillard "The Transparency of Evil: Essays on Extreme Phenomena"
Lynne Viola "The Unknown Gulag: The Lost World of Stalin's Special Settlements"
Leonidas Donskis "Armastus, vihkamine ja vastuseis: uurimusi filosoofiast, poliitikast ja kirjandusest"
Paul Kurtz "What Is Secular Humanism?"
Paul Kurtz "In Defense of Secular Humanism"
Anthony A. Barrett "Agrippina: seks, võim, poliitika"
Darryl Cunningham "Psychiatric Tales"
Marta Hillers "A Woman in Berlin"
Heather O'Neill "Lullabies for Little Criminals"
Neil Gaiman "Fragile Things"
Ernest Hemingway "Ja päike tõuseb"

Nimekiri ei ole tõenäoliselt täielik, aga need eksemplarid suutsin riiulilt/laualt kiiresti leida. Paljud neist lähenevad lõpule, mõned alles ootavad süüvimist. Ka selle puhkuse jooksul ei sea ma eesmärke mõne lõpetamiseks, vaid loodan hoopis, et suudan mõnega neist kaugemale minna.

Täiendavalt: Vahepeal läbi loetud ja kõrvale pandud raamatud on nüüd rohelised.

Kestev lumesadu

Täna istume toas. Üks mängib, teine tegutseb teiste asjadega. Õues toimuv on kui kaunis vaatepilt, mis esmaspäevaga koos paraku karmiks reaalsuseks muutub.
Seni süütan küünla ja naudin rahu, mis vaid üheks päevaks on sisse pugenud.
Selline peabki ju talv olema. Tuisk vaheldumisi lumehangedega.

Varjatud valu

Eile hilisõhtul lõpetasin Jaan Elleni koostatud raamatu "Varjatud valu. Teine raamat" lugemise. Suures osas räägib raamat tööpataljonidesse sattunud meeste elust ning erinevatest lugudest kooruvad elu- ja töötingimused Teise maailmasõja ajal ja järel eksisteerinud tööpataljonides. Lisaks sellele on raamatu lõpus ka juttu asumisele saatmisest ja lõpututest kirjavahetustest võimudega, et sealt (asumiselt) jälle kodumaale naasta.
Raamatu teevad heaks mitte niivõrd faktid, vaid inimeste kirjeldused oma elust ning värvikamatest seikadest. Näiteks Kalju Paali pääsemine uppuvalt Nõukogude Liidu lipulaevalt "Novorossiisk" või August Helistvee lugu oma sõjateest ja vangielust. Iga mehe või naise saatuse kohta lugedes on tunne nagu oleks tegemist imega, võimatuna näiva pääsemisega, kuigi tegelikkuses oli lootust mõnikord võib-olla kõige vähem. Aga vist siiski on see juhus ja ime ühtaegu kui keset lahingumöllu vilisevad kuulid kõrvust mööda täpselt nii kaugelt, et nad veel viga ei tee või lahkutakse mõnest asupaigast hetk enne katastroofi.
Kokkuvõttes jäi pärast raamatus jutustatud elulugude lugemist tunne, et juhustel on meie elus suurem roll kui oskame seda ehk ise arvata.
Suured tänud autorile tänuväärse töö eest arhiivi(de)s ning inimestega kohtudes ja nende lugusid üles kirjutades või kogudes.

Puhkus. 1. nädal

Puhkus on alanud äärmiselt mõnusalt. Kuna väljas on väga palav ja päikest on väga palju, siis olen veetnud suure osa kätte langenud vabast ajast siseruumides ning vaadanud juba nõrkemiseni sarja "Doctor Who Confidential". Samal ajal ise mõlgutanud mõtteid, et miks meie palavalt armastatud Rahvusringhääling ei võiks mõne überkultuurilise omasaate tegemise arvelt raha kokku hoida ning ette võtta mõne suurema ja lennukama projekti, millega üles kasvatada mitte ainult uus põlvkond, vaid luua õdus tund-pooltund tervele perekonnale. Olgem ausad, ainult teletupsude ja Tweenie põngerjate (mõlemad on ju imporditud) najal ei suuda me ju rohkemat luua kui hautatud kapsale sarnaneva maailmapildiga rahvastikku. Aga võib olla on seegi eesmärk omaette? :)

Igatahes, praeguseks olen ära vaadanud üle kolme hooaja DWC-d ning natuke kurb, sest varsti saab kõik see lõbu otsa. Loodetavasti on siis juba väljas natuke jahedam (21-22 kraadi päikese käes on ka suvi) ning saab inimese kombel ringi tuterdada.

PS! Pilt pärit siit.

Elu mitme varrega, teine päev

Pärast eilset lõpuaktust ning järelpidu lähikondlaste seltsis on nüüd juba mõnusalt suvine olla. Jõuaks ainult ilmataat oma tõeliselt soojade plusskraadidega ka kohale.

Elu lilledega on mitmekülgne. Näiteks roosid lõhnavad väga hästi ja üllatavalt tugevalt. Gerberad, päevalilled ja teised õied elavad vaikselt oma elu. Täna tegin lillede kallal natuke lõiketööd ning andsin neile vaasi uut värsket vett. Samas üllatusin meeldivalt kui avastasin, et roosid on päris korralikud "veeõgardid".

Nüüd loen raamatuid ja vaatan filme

Millise hilinemisega tahaks kõike öelda. Magistritöö sai 10 päeva tagasi kaitstud. Kaitsmine ise oli väga õpetlik, samas mulle endale emotsionaalne tinapomm. Aga tehtud sai! :)

Nüüd olen juba pikemat aega lugenud Jaan Elleni koostatud raamatut "Varjatud valu. Esimene raamat. Mälestusi Teisest maailmasõjast". Mulle kui täielikule võhikule huvitav lugemismaterjal tööpataljonide ja vangilaagrite kohta.

Paar õhtut tagasi jäin täiesti planeerimatult teleripulti klõpsides ette sattunud Transamerica't vaatama. Ma jään seda alati vaatama. Felicity Huffmann on minu arvates seal müstiliselt hea. Täiskomplekt. See paelubki alati ning "sunnib" filmi ükskõik millisest hetkest edasi vaatama.

Transamerica. Pilt pärit siit.

PS! Doctor Who senised osad (2005-...) olen nüüd ära vaadanud ja maadlen edasi Torchwoodiga. Viimane on ka väga hea, aga selle vaatamine kurnab miskipärast oluliselt rohkem ning seega ei taha asi edeneda. Võib-olla vajan lihtsalt paremat ümberhäälestust, võib-olla miskit muud. Igal juhul soovitan mõlemat, soojalt.

Vähe-kaubanduslik teadaanne

Täna, 10. mail 2010. aastal, viisin oma rohelistesse kaantesse köidetud lõputöö instituuti.
Tõde selgub 3 nädala pärast. Seniks tegelen teiste asjadega.