Kuvatud on postitused sildiga mulasoofia. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga mulasoofia. Kuva kõik postitused

reede, juuli 09, 2010

Puhkus. 1. nädal

Puhkus on alanud äärmiselt mõnusalt. Kuna väljas on väga palav ja päikest on väga palju, siis olen veetnud suure osa kätte langenud vabast ajast siseruumides ning vaadanud juba nõrkemiseni sarja "Doctor Who Confidential". Samal ajal ise mõlgutanud mõtteid, et miks meie palavalt armastatud Rahvusringhääling ei võiks mõne überkultuurilise omasaate tegemise arvelt raha kokku hoida ning ette võtta mõne suurema ja lennukama projekti, millega üles kasvatada mitte ainult uus põlvkond, vaid luua õdus tund-pooltund tervele perekonnale. Olgem ausad, ainult teletupsude ja Tweenie põngerjate (mõlemad on ju imporditud) najal ei suuda me ju rohkemat luua kui hautatud kapsale sarnaneva maailmapildiga rahvastikku. Aga võib olla on seegi eesmärk omaette? :)
Igatahes, praeguseks olen ära vaadanud üle kolme hooaja DWC-d ning natuke kurb, sest varsti saab kõik see lõbu otsa. Loodetavasti on siis juba väljas natuke jahedam (21-22 kraadi päikese käes on ka suvi) ning saab inimese kombel ringi tuterdada.

PS! Pilt pärit siit.

esmaspäev, august 17, 2009

Ikkagi...

...hirmutav, et juba 6 aastat tagasi algas iseseisev elu. Tunne on ju mõnikord ikka selline nagu 18-aastaselt. Mäu!Chili's World by Santiago Casares

neljapäev, august 13, 2009

Magistri(töö)paanika

Mida lähemale magistritöö reaalne kirjutamine jõuab, seda suuremaks kasvab ka hääletu paanika kehas/mõistuses/visioonis. Kuigi nüüdseks on idee võtnud päris kobeda vormi, hakkab kahtluseuss juba varakult oma tööd tegema ning pähe voolavad mõtted stiilis "kas ma ikka oskan?", "kas ma ikka saan hakkama?", "kuidas seda kõike teha?", "miks ma teooriast piisavalt hästi aru ei saa?" jne.
Tänaseks on üldjoontes selge Saussure'i ja Foucault' erinevus diskursuseanalüüsi aspektist, kõik muu on aga ühtlaselt hägune.
Aega jääb üha vähemaks, raamtuid ja lugemist tuleb aga juurde.

Kas ma ikka jõuan?

teisipäev, mai 05, 2009

Igavus ja elevus

Kuna kevad on käes ja päike särab mitme eest, siis ei edene ka ükski koolitöö. Vaevalt-vaevalt saavad kodused asjad tähtajaks tehtud.
Jõusaalis käimine ei ole veel silmaga märgatavaid muutusi kaasa toonud, küll on juba tasapisi tunda lihaste kuju ning pisikesi musklipallikesi.
Küll on silmaga märgata, et koomiksivaimustus on maad võtmas. Sain kätte Art Spiegelmani koomiksiraamatu "The Shadow of No Towers". Vaimustus on suur. Pool raamatut on õhinal läbi ka loetud, aga siis tuli mõistus pähe - kui tegemist on "magustoiduga", peab sellest jätkuma ka kauemaks kui üheks lugemiskorraks. Väga hea "kogumik", mis väärib sissepiilumist.

reede, aprill 24, 2009

Taas on kevad käes

Muru on roheline, päike on soe, taevas on sinine ja linnud laulavad. Nüüd on vist hea (olla).

Kevad peaks olema ka aeg, mil tublid koolilapsed tõmbavad oma õpingutele joone alla (või vähemalt sikutavad erinevate ainete otsi niivõrd, et varsti-varsti saab suvele rahuliku südamega vastu minna).
Mina olen ka koolilaps, aga pigem luuserite seast, sest praegu on veel kobe hulk aineid ripakil. Varsti peaks juba lõputöö tõsisemalt ette võtma... aga kuidas ma saan kui mingid teised asjad oma osa tähelepanust nõuavad?

Viu-viu. Ving-ving. Küll kuidagi ikka saab! :)

reede, aprill 10, 2009

..aga palun hoidu äärmustesse langemisest...

Millega alustada rahulikke tibu/munapühasid? Eks ikka loenguga majandusteemadel.
Ajakirjandusest on juba selgunud, et ameeriklased peavad oma järeltulijatele hakkama hiina keelt õpetama (hmm... järelikult peaksime meiegi pöörama vist pilgud Lääne asemel Itta - tagasi iidse tsivilisatsiooni poole?). Majanduskasvust võivad nüüd tõesti unistada vaid naiivitarid ja enesepetjad. Kriis hakkab süvenema - isegi kui mitte välistest mehhanismidest tingituna, siis pigem inertsist. Meid ümbritsevate inimeste toetusring tõmbub tasapisi koomale, ees ootavad ajad, mil tarbimine on pigem luksus ning mannapudrust tuleb hakata jälle leiutama hommiku-, lõuna- ja õhtusööki.
Muidugi olen ka mina hirmul. Olen mugavustega harjunud - palju raamatuid, dvd-sid, cd-sid, riideid ja veelkord raamatuid. Elekter, vesi - need mu sõbrad kahekesi.
Segase jutu kokkuvõtteks - nüüd on meie kord kogeda majandusraskusi, millest meie ja meie tuttavate esiisad(-emad) pidid läbi tulema. Palju õnne!

Lõpetuseks: Meeldivaid ja värvilisi lihavõtteid! Aeg jänkupraad lauale tõsta! :)

teisipäev, aprill 07, 2009

Valimised

Et nojah siis.

Vaikus

Siin on nõnda vaikseks jäänud, et enam ei julgegi midagi öelda - rikub veel valitseva rahu ja harmoonia ära.

Praegu valutan kergelt lihaseid. Enese liigutamine, nagu selgub, polegi esialgu nii lihtne kui kõrvalt paistab. Loodetavasti läheb ikka ajapikku paremaks.

PS! Art Spiegelman on võimas!

teisipäev, november 18, 2008

Mure

Kui mu süda valutab, siis pigem maailmas toimuva, riigis toimuva, ühiskonnas toimuva, ümbritseva pärast.
Ma ei tea, millised on need kõige õigemad valikud, aga ma tean, et osad neist on paremad, teised jälle vähemtähtsad.
Mulle teeb haiget kui riik ja selle juhid teevad oma tuiksoonele - rahva usaldusele - haiget.

neljapäev, september 11, 2008

See suur et...

Täna möödub 7 aastat õõvastavast tornide kokkuvarisemisest NYC-s.
Mäletan liigagi hästi päeva, mil mulle öeldi, et tornid on Atlandi ookeni taga kokku varisemas. Kuigi pole enam päris kindel, kas ma sain terrorirünnakust teada pärast esimese torni tabamust või hiljem. Aga kindel on see, et tol hetkel kõlas see kui väga halb nali. Olukorra tõsidust mõistsin alles siis kui juba mitmed uudistekanalid toimunu kohta uut infot edastasid.

Aasta 2001 muutis maailmas paljut. Väga. Maailm pole pärast Ameerika Ühendriikides juhtunud tragöödiat (sest ameeriklastele see oli, on ja jääb rahvuslikuks tragöödiaks) enam turvalisemaks muutunud. Karmistunud on ainult piirangud. Iga riik on natuke rohkem võitlusvalmim kui varem. Aga probleem on selles, et enam polegi nii lihtne end kellegi vastu sättida.
Varem oli maailm lihtsam - kui keegi ei meeldinud või tekkis tahtmine lihtsalt naabermaalt (või veidi kaugemaltki) miskit ära võtta, siis sai ilusti üle piiri kõnnitud, veidi oda või püssiga vehitud ning parimal juhul maatükk ühes elanikega enda omaks kuulutatud.
Nüüd on olukord muutunud - vastane on muutunud piiriüleseks, tal polegi mõnikord maad, mille pärast tahetakse võidelda. Vastane kasutab alatuid meetodeid, mis toovad surma ja õudust ka tavakodanikele, sest nemad jäävad tihtipeale ju lahinguvälja keskele. Samuti on tihedamaks muutunud majandusvõrgustik sidunud kinni mitmete riikide käed ja jooksutanud kokku nende mõistuse. Lahendust justkui polekski.

Samas on ka riike, kes sõdivad oma sõda. Oma meetoditega, oma uskumuste ja unistustega.
Samuti on ka rahvaid, kes sõdivad maailmaga, sõdivad teise, veidi suurema rahvaga oma vabaduse ja õigluse nimel. Aga lõppu neil sõdimistel ei olegi.

Kuhu me siis jõudnud oleme?
Meil siin ei ole sõda, meil ei hukku 70-100 inimest päevas seetõttu, et üks sügavalt veendunud usklik on endale pommivöö ümber sidunud. Me elame vabal maal. Kui me ei ole just armastatud, siis oleme üsnagi aktspteeritud, maailm teab meid rohkem kui 20 või 70 või 150 aastat tagasi.
Aga 7 aastat tagasi USA-s alguse saanud paanika ja agoonia on ka meisse edasi kandunud. Kas me üldse olemegi sellest õppust võtnud? Kas me oleme ajaloost saadud õpetussõnu üldse märganud?

Meie mehed sõdivad maailma teises otsas kättemaksusõda, maailma kurjusest ja terrorismist vabastamise sõda, viivad sinna lääne ideoloogiat ja kultuuri, edendavad oma vaiksel moel demokraatiat.
Aga mõned koju jäänud mehed ei saa hakkama isegi maksude kogumisega nii, et nad rahvast paljaks ei rööviks, ise "terroristideks" ei muutu.

Aga mälestagem nüüd siis neid, kes 9/11 sündmuste tõttu on oma elu kaotanud või kannatanud ning mõtelgem, kas ja kuidas on võimalik maailma päästa.

kolmapäev, august 06, 2008

Elu koos kassi(de)ga

Mul pole kunagi koduloomi olnud - kui just mitte arvestada seda, et meiega samas majas elanud vanavanematel oli koer, kellega ma mõned aastad krunti jagasin. Oma lemmiklooma pole mul aga olnud.
Küll on teisel vanaemal olnud kasse ja koeri, lisaks mullikaid, sigu ja kanu. Sealt on mõned kokkupuuted loomadega, kellega inimene on oma kodu ja karjamaid jaganud. Kohtumised loomadega on aga siiski olnud põgusad - üksik pai mõnele koerale, paar silitust kassile.
Hirm loomade ees on aga olemas. Aastaid. Palju aastaid.
Nüüd Lasnamäel peatudes on olukord muutunud. Vabalt ringi liikuvad naabri kassid (peamiselt üks neist - Manfred) on muutnud mu elukorraldust - nad uitavad ringi, silitavad end vastu sääri, nuruvad piima, tahavad mängida, teevad pättust ja vajavad mõnikord korralekutsumist. Lühidalt öeldes - tõelised kassid. Ning ma tegelengi nendega.. kuid paitusest kaugemale ei suuda minna. Sülle võtta ei julge, kõhu alt sügada ka mitte. Lihtsalt kardan..
Mida? Arvatavasti haiget saamist. Küünistamist.
Aga mulle meeldib kui nad nurru löövad, kui nad entusiastlikult mänguhiirele järgi jooksevad ja sellega hullavad, kui nad selle sama mänguhiire mu jalgade ette toovad ja vaatavad otsa kõige armsama näoga - justkui öeldes, et nüüd on minu kord hiir kätte võtta ja mängima hakata. Mulle meeldib kui nad vargsi diivani nurga tagant uudistavad ja siis päris ligi tulevad - ainult selleks, et uurida millega ma parajasti tegelen. Mulle meeldib kui nad mööda korterit mõnikord ringi tuuseldavad, kapi otsa ronivad, teleri peal olles üritavad liikuvat pilti jälgida ja kõlaritest muusikat kuulata.
Mulle ei meeldi vaid see, et nad mõnikord siiski tahavad, et ma neid kõhu alt paitaksin, nendega hoogsamalt mängiksin või sülle võtaksin. Mulle ei meeldi, et nad tahavad mõnikord õlale ronida.
Selline see elu siin siis on - veidike vastuoluline. Ometi on nii palju juba muutunud. Ma olen nendega harjunud. Ja see on asja üks halbadest külgedest ka, sest tagasi koju minnes hakkan ju neid natuke igatsema.
Ma ei võta endale siiski kassi, sest varsti algab kool, pikad tööpäevad. Loomi ei pea ahistama linnakorterisse päevadeks sulgemisega. Nad tahavad ju ka soojust ja paitust, kuid kui mul pole selleks aega, siis...
Ning ometi hakkan ma neid natuke igatsema.

Praegu magab üks väänik mu süles. Nii valge ja nii armas.

teisipäev, juuni 17, 2008

AHT ja teised

Jäime ühel õhtul A.-ga ühel kirjanduslikul teemal eriarvamusele. Nimelt tuli juba varem kõne alla Eesti kultuurilugu/ajalugu ning selle kesksed teosed ja nende autorid.
A. on seisukohal, et kultuuri poolt vaadates on Eesti superkirjanik ja kõrgkultuuri esindaja A. H. Tammsaare koos Marie Underi jt tolle ajastu kirjameestega.
Mina olen jällegi seisukohal, et AHT positsioon meie kultuuriloos on kõvasti üle hinnatud. Või siis teistpidi öeldes: AHT ümber loodud sära kahvatab kõik teised kirjanikud, jättes mulje, et ainus tõeline kirjanik oli AHT ning teised on lihtsalt mingid tüübid, kes oskavad sõnu ritta seada. Ebaõiglane.. või mis?
Nõustun sellega, et AHT on meie kultuuris olulisel kohal. Oma loomingus jagab ta meiega nii igipõliseid probleeme kui valab sõnadesse oma aja elu ja tavad jms. Üldjoontes on teda lihtne mõista, eriti siis kui lugeda teksti kergekäeliselt. Tema looming on üsna lollikindel (vabandust väljendi eest) - läheb alati peale, õnnestub samapalju.
AHT näitab ehedalt kuidas on võimalik naist armastada nii, et muuta ta elu maapealseks põrguks. Kuidas on võimalik labaselt ja süüdimatult hävitada teiste elusid - viitan teosele "Tõde ja õigus".
Kuid täna töökaaslasega sel teemal vesteldes jäin mõtlema, et kas ehk pole mitte nii, et AHT kõige sügavamad teosed on need, mida eriti lugeda ei armastata, millest eriti ei räägita.
Kuigi samas on mul üldse maailma asjade mõistmisega raskusi. Lugesin läbi paljukiidetud Camus' teose "Võõras" ja pettusin juba esimestel lehekülgedel - mida edasi, seda hullem. Alles lõpus leidsin arvatava peamise mõtte - eelviimaselt leheküljelt, ja sedagi ühteainsasse lõiku pressituna. See oligi vist hetk, mil ma ilukirjanduses pettusin.
Või ehk ootasin ma sellelt liiga palju. Tahtsin, et see pakuks mulle midagi silmnähtavalt harivat ja kosutavat, pakuks teadmisi ning samal ajal viiks mõtted reaalsusest eemale (nimetagem seda muinasjutu-efektiks). Kuid tegemist oli ilmselgelt liiga kõrgete ootustega. On võimalik kas ainult üks või ainult teine. Kuna teadmised tundusid olevat atraktiivsemad, siis keskendusingi edaspidi aimekirjandusele. Ja ma ei kahetse tehtud valikut.
Tagasi tulles AHT-teema juurde, siis olen seisukohal, et tema tähtteostesse võiks väikese skepsisega suhtuda, sest: rõhutakse stereotüüpidele (mida vabandatakse välja sellega, et -nii ju oligi-, kuid jäetakse seletamata, miks nii oli ja miks nüüd peab/võiks teistmoodi olla); suur tähelepanu jonnil/mässumeelsusel/vaidlustel, ühesõnaga vägivallal kas siis füüsilisel või vaimsel tasandil ning muidugi rahvuslus.
Oeh. Tegelikult ma ei tahagi oma jonni ajada, sest sellega kinnistan ma ju veelgi AHT kirjapandu õigsust. Kuid.. kui vaadata, mis ajal T&Õ ilmus, siis oli too ajastu ilmselgelt kantud eestluse ja selle kinnitamise vaimust. Ma lihtsalt ei ole sellest viiest raamatust koosnevast teosest pealaeni vaimustuses, seda enam, et ma ei suutnud esimest raamatutki lõpuni lugeda (peatükk või paar jäi puudu). Ning ma tahaksin pigem nõustuda Rein Veidemanni väitega, et kõrgkultuuri meil veel ei ole.
Nii et.. olgu siis AHT pigem teed näitav. Vastasel juhul tekib küsimus, et kas meie kõrgkultuur ongi nüüd surnud? Kas see elaski vaid.. kõige rohkem Jaan Krossi surmani..

neljapäev, mai 08, 2008

Purskkaevudest

Mul on nõrkus purskkaevude vastu. Mitte niivõrd nendes oma jalgade leotamiseks või pättuste tegemise võimaluse pärast, vaid mulle meeldib purskkaevu uhke hoiak ja rahulik veevulin. Ja seda võibki vaatama jääda.
Eestis on purskkaevud alati hinnas olnud. Miks muidu on viimasel ajal vanu purskkaevusid taastatud ning üha uusi juurde rajatud. Paraku on asjalood purskkaevude tehniliste lahendustega nii nagu nad on teisteski valdkondades (film, regionaalpoliitika jne). Teisisõnu on asi problemaatiline. Kui just pole olnud käepärast head raha ja üliandekaid insenere-arhitekte, on trendiks järve/tiigi/basseini keskele püsti panna üks toru ja nimetada see pidulikult purskkaevuks.
Nojah. Mina nimetan seda pigem siiski impotendi unistuseks. Ja neid rahasid oleks võinud edukalt ka mujale kantida. Stiilinäide:
Foto: http://www.foto24.ee/album/5872/s10

Samas kui Eestis on ka ilusaid ja huvitavaid purskkaevusid. Veel üks stiilinäide:
Foto: Erakogu

Kui ma varem olen välja pakkunud, et Vabaduse väljakule rajatava risti asemel võiks sinna püsti panna võidukaare, siis umbes paar päeva pärast mõtte väljakäimist pidasin ma juba paremaks purskkaevude kompleksi rajamist. Esiteks on vesi elu(jõu) sümbol (väidetavalt ka infokandja). Teiseks ilmestab vaikne veevulin meie tasast, kuid järjekindlat meelt, üsna massiivne aluspõhi aga meie "kahe jalaga maa peal"-loomust. Rist on kui hauasammas, aga kellele me selle samba sinna püstitaksime? Kas neile oletatavatele leitud 'marodööridele'? Kas poleks mitte väärikam meenutada langenuid rahuliku ja edasivaatava variandiga? Hästi organiseerides oleks võimalik leitud müürid stiilselt liita ka kompleksiga.
Meie esiisad ei võidelnud hauasamba, kangelaseks nimetamise või risti pärast. Nad võitlesid elu ja vabaduse pärast. Miks me siis tahame saadud vabadust vangistada vertikaalsesse klaaskirstu?

Tagasi tulles algse teema juurde. Ma loodan, et Eestis võib üha enam näha siiski läbimõeldud arhitektuuriga huvitavaid purskkaevusid. Ja ma loodan, et ühiskond õpib neid väärikalt hindama. Et inimesed ei risustaks ega lõhuks neid.

laupäev, mai 03, 2008

Baraka ja mõtted

Vaatasin eile õhtul taaskord Ron Fricke'i filmi Baraka ning elasin läbi justkui väikese sisemise puhastumise (kohati võrreldav saunaskäiguga).
Mu mõttekäike ei mõjutanud mitte niivõrd see, mida filmis näidati, vaid pigem kontekst. Taustteadmine, mis annab nähtavale veel ühe mõõtme.
Vaatasin, kuidas Amazonase metsades langetatakse puid ning kuidas sellele järgneb kaader põliselanikust, kes ainiti, näiliselt (või päriselt) nukra näoga kaamerasse vaatab. Ja tõdesin, et lisaks maailma kopsudele hävitatakse ka kellegi kodu, kellegi kultuur, kellegi maailm.
Õhk meie ümber on iseenestmõistetav, seda ei saa ju maha saagida või prügiga üle kallata. Aga seda saab siiski kaotada. Ja veel mitme dollari eest.
Kolmas maailm on mulle tundunudki (arvatavasti veel mitmele - kui mitte suuremale osale) põlisrahvaste koduna. Aga kui vaatasin nende kultuuri (kohati turistide meeleheaks loodud), siis hakkas kahju, et globaliseerumine, meie mugav elustiil, hävitab veel selle viimasegi inimese kontakti elusloodusega. Sealt edasi on vaid põgusad kokkupuuted ekskursioonidel või sügisesed seenelkäigud (kui sedagi).
Olen ise linnastunud, mu sõbrad-tuttavad-töökaaslased on linnastunud. Meie elustiil on meile tegelikult ainumõeldav ja sellest ei ole võimalik kadudeta loobuda.
Ning ometi ma tunnen, et ma teen oma elustiiliga, oma harjumustega, oma tarbimisega kellelegi liiga. Ka teisel pool maailma.

Samas on mul hea meel, et keskkonnaalased teemad pääsevad üha enam pildile. Et sellest räägitakse, et see läheb korda.
Aga mul on kahju, et selliste teemade/ideede ellurakendamine võtab natuke rohkem aega.

neljapäev, aprill 24, 2008

Teadmatus on õndsus

Päevad, mil ma uudiseid ei loe, portaale ei külasta ja muud meediakõntsa endale peale ei tõmba, on kuidagi helgemad ja toredamad.
Teadmatus on ju õndsus!

reede, aprill 11, 2008

Male on nii geniaalne mäng

Loen praegu muude asjade kõrvalt ka Tony Judt'i artiklit Poliitilised müüdid Euroopas ning aina imestan kuivõrd on rahvamassid olnud läbi aegade riigijuhtidele nuppudeks malelaual. Küll on tõstetud miljoneid elanikke ühele, kord teisele poole piiri. Ja kõik tundub nii lihtsalt käivat.
Poliitikud satuvad frustratsiooni aga siis, kui nende pool on nuppe vähe ning kaotusseis on ilmne. Kolme etturiga ju vaenlase armeele vastu ei hakka. Ainult ühe ratsuga on samuti raske tervet vaenlase või kõrvalpiirkonna asuala rahvaga täita. Niisiis tuleb ikka endale võimalikult palju nuppe saada/jätta ning vaenlase jõude aktiivselt kahandada.
Enamuses peitub jõud!