Aasta 2009

Film: "Moon" (Duncan Jones)
Animatsioon: "Up" (Pete Docter, Bob Peterson)
Filmielamus: "Avatar" (3D) (James Cameron)
Raamat: "Ma langesin esimesel sõjasuvel : fragmentaarium" (Juhan Peegel)
Kontsert: Jean-Luc Ponty & His Band
Kultuurisündmus: XVIII Tantsupidu "Meri"
Etendus: "Meie, kangelased" (Elmo Nüganen) (Linnateater)
Tegija: Talv (Lumi)
Saavutus: 111 EAP
Reis: Berliin-Amsterdam

Tsitaat

"On the cover of each SANDMAN issue the phrase "Suggested for Mature Readers" appears, and I'd argue that that doesn't mean it's full of gore, sex, and naughty words (although there are some of all those things, thank heavens); it means that if you're not old enough to chew this stuff for yourself, maybe you'd better go back to Spider-Man and the X-Men and the Fantastic Four a little longer. Otherwise you're going to be puzzled."

Stephen King in the introduction to "The Sandman: Worlds' End"

Neverwhere

Viimased pool nädalat olen jaokaupa vaadanud BBC 1996. aasta sarja Neverwhere.

Minu jaoks täiesti uus pööre tutvumisel Neil Gaimani loominguga. Kuigi sarja üldpilt on armsalt low-budget, on tegelaskujude iseloom hästi välja mängitud. Lugu on põnev ning visuaalne pool samuti nauditav. Soovitan soojalt. Üks IMDB-s kommenteerinutest märkis, et sobib vaatamiseks ka neile, kellel on tekkinud juba sümpaatia Dr. Who vastu.

Jalutuskäigud

Kui üleeile uudistasime Lasnamäel põldude pääle ehitatavaid karpe (muud nimetust neile ei oskagi anda) alias munitsipaalmaju, siis eile veetsime aega vanalinnas ja selle piirialadel.

Kõigepealt sai sihiks võetud Energiakeskus, kus katsetasime erinevaid vahvaid agregaate ja pille ja illusioone ja kuulasime oma häält läbi erinevate aparaatide. Väga vahva - lapseiga tuli meelde ning all keldris ei häirinud meie tegevust isegi mitte kaks vene noormeest, kes naersid üle terve saali ja püüdsid heli'masinatest' viimast välja võtta. (Ülal olev pilt ongi Energiakeskuse ventilaatorite ees tehtud - kuigi lubasime pilte teha vaid omaks tarbeks ja neid mitte Internetti riputada, siis loodetavasti me väga pahandada ei saa - see lihtsalt on nii armas pilt ja tehnikat pole ka 'väga' pildile jäänud.) :o) Energiakeskusel on oma koduleht ka!
Seejärel seadsime sammud Rotermanni soolalao poole, et üle vaadata sealne püsiekspositsioon - suur maketinäitus, mida külastajatele on näidatud juba 2006. aastast. Samal ajal sai majas näha ka keldrikorrusel Jüri Ojaveri installatsioone ja Karin Hallas-Murula fotosid näitusel "Lammutatud Tallinn 1991-2008", II korrusel näitust "Keskkonnad, projektid, kontseptsioonid - Tallinna kooli arhitektid 1972-1985". Täiendavat infot saab Eesti Arhitektuurimuuseumi kodulehelt.
Pärast seda piilusime veel sisse Tallinna Raekoja hoonesse ning kammisime selle kolm korrust + keldri kiirsammul läbi. Kiirkorras just seetõttu, et turiste oli nii palju, et nad muutusid juba väsitavaks (erinevalt soolalaost, kus valitses tühjus ning energiakeskusest, kus oli ka suht tühi - ainult mõned vanemad oma võsukestega ning mõned sõbrad-sõbrannad). Tallinna Raekoja kohta loe täpsemat infot siit.
Tagasi tulles üleeilse jalutuskäigu juurde - neid munitsipaalmaju peabki ainult karpideks nimetama, sest a) seal puuduvad rõdud, b) asend on suht kummaline, c) 2 suuremat maja mõjuvad üsna võikana ülejäänud pisemate kõrval, mis on veel kohati talumisväärsed, d) värvilahendus on peaaegu 0. Ning arvake ära, mis kirik sinna kõrvale ehitatakse? ;)
Lühidalt - praegused (vanemad) Lasnamäe paneelelamud on arhitektuuriliselt küll kraad kõrgemal oma lahenduselt. Seega - edu olematu eelarve ja 0-arhitektuur! Loopealse üürimajade headusest on kirjutatud ka Postimehes.
Võrdluseks paar pilti ka:

AHT ja teised

Jäime ühel õhtul A.-ga ühel kirjanduslikul teemal eriarvamusele. Nimelt tuli juba varem kõne alla Eesti kultuurilugu/ajalugu ning selle kesksed teosed ja nende autorid.
A. on seisukohal, et kultuuri poolt vaadates on Eesti superkirjanik ja kõrgkultuuri esindaja A. H. Tammsaare koos Marie Underi jt tolle ajastu kirjameestega.
Mina olen jällegi seisukohal, et AHT positsioon meie kultuuriloos on kõvasti üle hinnatud. Või siis teistpidi öeldes: AHT ümber loodud sära kahvatab kõik teised kirjanikud, jättes mulje, et ainus tõeline kirjanik oli AHT ning teised on lihtsalt mingid tüübid, kes oskavad sõnu ritta seada. Ebaõiglane.. või mis?
Nõustun sellega, et AHT on meie kultuuris olulisel kohal. Oma loomingus jagab ta meiega nii igipõliseid probleeme kui valab sõnadesse oma aja elu ja tavad jms. Üldjoontes on teda lihtne mõista, eriti siis kui lugeda teksti kergekäeliselt. Tema looming on üsna lollikindel (vabandust väljendi eest) - läheb alati peale, õnnestub samapalju.
AHT näitab ehedalt kuidas on võimalik naist armastada nii, et muuta ta elu maapealseks põrguks. Kuidas on võimalik labaselt ja süüdimatult hävitada teiste elusid - viitan teosele "Tõde ja õigus".
Kuid täna töökaaslasega sel teemal vesteldes jäin mõtlema, et kas ehk pole mitte nii, et AHT kõige sügavamad teosed on need, mida eriti lugeda ei armastata, millest eriti ei räägita.
Kuigi samas on mul üldse maailma asjade mõistmisega raskusi. Lugesin läbi paljukiidetud Camus' teose "Võõras" ja pettusin juba esimestel lehekülgedel - mida edasi, seda hullem. Alles lõpus leidsin arvatava peamise mõtte - eelviimaselt leheküljelt, ja sedagi ühteainsasse lõiku pressituna. See oligi vist hetk, mil ma ilukirjanduses pettusin.
Või ehk ootasin ma sellelt liiga palju. Tahtsin, et see pakuks mulle midagi silmnähtavalt harivat ja kosutavat, pakuks teadmisi ning samal ajal viiks mõtted reaalsusest eemale (nimetagem seda muinasjutu-efektiks). Kuid tegemist oli ilmselgelt liiga kõrgete ootustega. On võimalik kas ainult üks või ainult teine. Kuna teadmised tundusid olevat atraktiivsemad, siis keskendusingi edaspidi aimekirjandusele. Ja ma ei kahetse tehtud valikut.
Tagasi tulles AHT-teema juurde, siis olen seisukohal, et tema tähtteostesse võiks väikese skepsisega suhtuda, sest: rõhutakse stereotüüpidele (mida vabandatakse välja sellega, et -nii ju oligi-, kuid jäetakse seletamata, miks nii oli ja miks nüüd peab/võiks teistmoodi olla); suur tähelepanu jonnil/mässumeelsusel/vaidlustel, ühesõnaga vägivallal kas siis füüsilisel või vaimsel tasandil ning muidugi rahvuslus.
Oeh. Tegelikult ma ei tahagi oma jonni ajada, sest sellega kinnistan ma ju veelgi AHT kirjapandu õigsust. Kuid.. kui vaadata, mis ajal T&Õ ilmus, siis oli too ajastu ilmselgelt kantud eestluse ja selle kinnitamise vaimust. Ma lihtsalt ei ole sellest viiest raamatust koosnevast teosest pealaeni vaimustuses, seda enam, et ma ei suutnud esimest raamatutki lõpuni lugeda (peatükk või paar jäi puudu). Ning ma tahaksin pigem nõustuda Rein Veidemanni väitega, et kõrgkultuuri meil veel ei ole.
Nii et.. olgu siis AHT pigem teed näitav. Vastasel juhul tekib küsimus, et kas meie kõrgkultuur ongi nüüd surnud? Kas see elaski vaid.. kõige rohkem Jaan Krossi surmani..

Elu tõde

Sallivus ≠ Soosing

Hilistalv

Nüüd ei oskagi pärast ülipidulikku Eesti Vabariigi aastapäeva ja meeldivaid teatrielamusi (President 1939 & Kivid sinu taskutes) midagi asjalikku elust-olust arvata. Jääb vaid igipõline küsimus - mis saab edasi?
Koolilapse jaoks on elu lihtne. Edasi tulevad tunnid, koolivaheaeg, tunnid, koolivaheaeg ehk suvi.
Tööinimene elab aga oma killukese puhkuse nimel (kas jaanuaris või juunis või novembris).

Mihkel Mutt särab aga jälle. Mõtteid enne aastapäeva.
"On aastapäeva-aasta. Miks säärane pompoossus? Inimese puhul, jah, on üheksakümmend tavaliselt viimane pidu, sest vähesed elavad sajani, kuid riigi kohta ei peaks see ju kehtima. Mida siis veel kümne aasta pärast teha? Kaks aastat jutti pühitseda?"

Ostsin isegi suure aastapäeva-raamatu. Aga 10 aasta pärast panen ehk küünla ka põlema. Siis on ju veel pidulikum tähtpäev.

Viimasel ajal lihtsalt kuidagi laisaks läinud. KGB-raamat on ainukesena sihikul.

Nagu lubatud..

Juhtunud on nii, et ma mitte kuidagi pole suutnud end kokku võtta, et anda ülevaadet vaadatud etendustest. Selle asemel paar linki.

A1) Estonia kodulehelt
A2) Veiko Märka kirjutab Ekspressis
A3) Eero Raun kirjutab Maalehes

B1) Ugala kodulehelt
B2) Enn Siimer kirjutab Sakalas
A on siis Estonias mängitav Pimeda toa kuningas ning B Ugalas etenduv Runar ja Kylliki.

Juhtus selline kurb lugu, et suutsin mõlema etenduse ajal magama jääda (väsinud - vähene uni). Siiski suutsin nii palju ärkvel püsida, et mõlema etenduse põhiosa ära näha.

Koolis on nagu ikka. Juba varakult jagatakse kodutööd kätte, aga semestri lõpus on kodutöid jätkuvalt (!) ülepeakaela ning nende toime tulla on peaaegu et võimatu. Sadsadsad, et Hofstedest on raske aru saada ning et Delanty tekst on nii pisikeses kirjas, et silmad hakkavad valutama ja luup tuleb kapinurgast üles otsida. Ülejäänud on enam-vähem kobedad.

Muude tähtsate asjade kommenteerimise asemel siis kommenteerin ka nüüd eurolaulu (näib olevat iga blogija uhkuseasjaks oma arvamus välja öelda).
Ausalt, mulle meeldib. Tõlgendusi otsib igaüks ise. Kui veab, siis saame serblaste, sakslaste ja soomlastega veel suuremateks sõpradeks.

Ja siis need unustamatud soengud. ;)

Kultuuripahvakas

Kui Rika viitsib end lähipäevil kokku võtta, siis võib juba varsti lugeda sellest, kuidas ta Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia Lavakunstikooli XXIII lennu bakalaureusetöö ning Ugala näitetrupi esinemiste ajal magama jäi ning mis sellest kõigest sai.
Võib-olla katkendid ka hetkel kuumimast loetavast raamatust "KGB" ning ilmaennustus veebruarikuuks.
Nutt ja hala kooli teemal ning kirglikud kommentaarid Vändra-.. phh, Venemaa presidendivalimiste teemal.

Ma arvasin

Ma arvasin nõnda, et meri
on alati sinine
ja et varjatud kullateri
täis on viimne kui inime.

Et merel sõites tuleb
julgelt tuuli trotsida
ja väsimust võites tuleb
ilmast imesid otsida.

Ma sõudsin, südames õhin,
ümber lained sumasid,
taevarannad ja merepõhi
mulle vastu kumasid.

Sain teada, et meri harva,
õige harva on sinine
ja et tühi ja halli karva
on sageli inime.

Nägin maid ma, mis järvetud, jõetud,
tolm ja põrm, muud ei olegi,
inimlapsi, kes mullast on võetud,
kus kulda polegi.

Kuid ma arvan, et siiski tasub
olla, eksida, ihata,
teada tahta, kus tera asub,
armastada ja vihata,

ning näha, et hallist hallim
meri vahel on sinine,
ja tunda: on kallist kallim
kullateraga inime.

Ellen Niit

Maaleht, 17. jaanuar 2008, lk. 16.

"See on suur elukunst, mida Kross meile oma teostega õpetab." Andres Ehin

Sel künkal algas imeline laas,
veel vastu taevasina must ja paljas,
kuid hiirekõrvus rohi oli maas
nii imevärske ja nii imehaljas.
Sel künkal algas imeline laas...

Me tundsime, kuis puude süda lõi
ja kuulsime, kuis mullast võrsus rohi.
Puud hüüdsid hääletult: Ei või! Ei või!
ja haljas rohi sosistas: Ei tohi...
Me tundsime, kuis puude süda lõi.

Kas tõesti nüüd saab tõde muinasloost,
et sellest laanest tagasi ei tulda?
Me läksime. Ja oksad läksid koost.
Ja tummas õhus lõhnas sooja mulda.
Kas tõesti nüüd saab tõde muinasloost?

Ehk küll me ümber kivist linn on taas,
me kõnnime, kui kõnniks me legendis:
nüüd õites on me imeline laas,
kuid kõik ta õied õitsevad meis endis,
ehk küll me ümber kivist linn on taas.

J. Kross (1957)

Ürgsetest asjadest, vol. 2

Veider on see maailm meie ümber. Veidrad oleme ise selle sees. Veider on seegi, kuidas aju mälestuspilte silme ette toob. Mõnikord piisab ju ühest pisikesest detailist, et hargnema hakkaks suur lugu.

Eile, pärast unerikast loengut, kõndisin garderoobi poole kui jäin vaatama garderoobinumbri silti. 228. Ja hoobilt olid mu silme ees Tartu pimedad tänavad, bussisõit, küprokseinad ja silmavaade. Need pildid jäid mind saatma päeva lõpuni. Peaaegu. Enne tuli Sigitas Parulskise kirjutatud ning Eva Püssa mängitud Ürgnaine vahele.
Ürgnaine on kahtlemata tore ühenaise lavashow, kuigi jääb silma pilgutamatagi alla Jan Uuspõllu mängitud Ürgmehele. Olgem siiski ausad.. üks neist on maailmas tuntust kogunud juba aastaid ning iga adaptsioon on tüki veelgi muhedamaks muutnud, teine aga üsna hiljuti ilmavalgust näinud, veidi robustne lavatükk.
Ürgnaine on tubli, ta üritab Ürgmehega võidu joosta, aga siiski on rinnad lopsakad, juuksed pikad ja seelik uhkelt lehviv ning õhutakistus selle võrra ka suurem. Alguses on minek hea, siis tuleb väsimus peale ning pigem istub eit maha ja vaatab kuidas mees edumaad juurde võtab. Hiljem tahaks ikkagi järgi jõuda, kuid pole enam rohkemaks jaksu kui pisikeseks spurdiks pluss klaasikeseks joogiks.
Kui Ürgmees oli naer iseenda ja teise poole ja suhete üle, siis Ürgnaine on justkui jonnakas ärapanemine.
Tõsi!, kõige hullem ju polnud, sest naerda sai ka, aga see oli rohkem naer kellegi teise kui iseenda üle. Ja nii jäävadki show'st elavalt meelde vaid õpetussõnad, kuidas mehi ennast märkama panna - tuleb lihtsalt ootamatult küsida, et "kas sina oledki impotent?"
Ometi kandis Eva Püssa oma rolli hästi välja, mis peamine, ta oli julge ja sädeles oma rollis (kuigi nüüd hakkan endalt juba küsima, et ega ta ometi liialt uhkelt oma sädeluses seisnud ja sellega rolli väärtust langetanud). Ehk siiski mitte.
Kokkuvõtteks: midagi nagu oli ja midagi jäi puudu.

Ürgmehest kirjutatud arvamust saab ka lugeda. Kliki! Kliki! Kliki!

Jäin just mõtlema, et ega ma tükist ometi valesti aru saanud. Et äkki siiski naerdi naiste endi üle.. meeste abil.. kirjeldades neid kui Homer Simpsoneid (võrdlus minu enda poolt). :)

Kumu ÖÖ, vol.2

Järjekordne nädal on möödas. Järjekordne Kumu ÖÖ on toimunud. Järjekordne suvi on alanud.

Seekordne Kumu ÖÖ oli mulle isiklikult põnevam kui eelmine, sest seekord astus publiku ette ei keegi muu ... kui mu isiklik lemmik Jimi Tenor. Kõige parem selle juures oli veel see, et ta ei esinenud üldse mitte tühjale saalile, ning vaadates kõrvaseisvaid inimesi, võib tõdeda, et vähemalt laivis andsid lood kena toonuse.
Ülejäänud esinejatest hämmastas mind ehk kõige rohkem Lubomyr Melnyk, kelle katkematu, kergelt hüpnotiseeriv klaverimäng lummas kõiki meeli. Olen terve pühapäeva ringi uudistanud ning püüdnud leida/kätte saada Melnyku mõnd salvestist, kuid seni on otsingud üsna tulutuks jäänud. Kui kellelgi on miskitki.. siis on kõik saadetised oodatud.
Mira Calix'it nägin umbes pool minutit. Aga oleks tahtnud rohkem näha. Nüüd siis üritan kuulamisega olukorda veidi leevendada.
Uut plaati esitlenud Vaiko Eplik & Eliit meeldis mulle nii palju kui kuulsin. Paar-kolm lugu. Ning mulle vähemalt ei paistnud laivis seda ägedat (neg.) arrogantset hoiakut, mida Epliku puhul võib meedia vahendusel nii tihti kohata.
Jah Wobble & the English Roots Band ei jätnud eriti tugevat muljet. Ehk oli probleem ka pealetükkivas unes. Igatahes olen 2/3 kohapealt muretsetud antoloogiast nüüd kodus läbi kuulanud ning leian, et koduses keskkonnas on asja isegi parem - intiimsem - kuulata.
Fuajees kuulsin ka miskit natuke.. aga need olid pigem liikumise käigus püütud helid, mille autorid on tuvastamata.

Laupäev möödus seevastu palju rahulikumas keskkonnas. Kuulasime Tallinna lähistel aiaga majas (suvel on aed lihtsalt überpaik) nii Jimi kui Epliku uut plaati ning nautisime sooja ilma. Kogesime veidraid hetki ning kui öö võimust võttis, tegime ka väikese lauamänguringi.

Pühapäeval võtsin kätte ning kinkisin oma draakonipuule uue poti ja mulla. Vaeseke tundis end vanas plastikpotis kahtlemata ebamugavalt, sest kui ta sealt lõpuks kätte sain, selgus, et mulda oli vaid näputäis.. juurte peal. Nüüd on ehk siis veidi parem. Uurisin veidi draakonipuude kohta üldse ning tõdesin hämmeldusega, et on tõeline ime, et mu lilleke veel elus püsib, sest kastmisega olen tema puhul siiani küll täiesti mööda pannud. Kuidas siis kasta tuleks? Siin on nõuanded. Vanemate kingitud Kalanhoe panin ka täiesti uude potti ning loodan, et temagi hakkab nüüd kosuma, kuigi kasta on teda väga madalal asuvate lehtede tõttu natuke keeruline.

10 lehekülge

Üks plika koondas just 90% oma luuletustest ühte faili kokku.
Kultuurihuvilised võivad nüüd hakata tunglema ja küsida endalegi seda imelist killukest Eesti luulemaastikult :)

*pfh, edevus ei anna häbeneda*

6,5 tundi rongisõitu

Reede õhtul tuli Aivar mõttele, et miks mitte ära käia Tartus. Et kuna tänu soomlastele ja kahtlemata eestlaste endi huvile ja osavõtlikkusele on Vanasse Anatoomikuni üles pandud anatoomiliste vahakujude kollektsioon Panoptikon. Samas oleks vahelduseks näha, mis Tartus on juhtunud vms. Ja juhtus see, et olin vähem kui 5 minutiga nõus, ainsaks "tingimuseks" esitasin, et tahaks rongiga sõita. Nii ka läks.

Hommikuti on siiski meeletult raske kell 5 silmad lahti teha ja tegudele asuda (asjatundmatutele: rong väljus 6:12), aga kui õhtul vajalik ära teha, siis on täitsa, ütleme, talutav.
Lootsin juba, et saan päris esimese hommikuse trolliga Balti jaama poole sõita, kuid suutsin sellest mõnusalt maha jääda ning lõpuks valisin ikkagi takso.

Kuna rong sõidab Tartusse sama kaua kui Viljandisse polnud need 3 tundi sõitu probleemiks. Pigem oli mure, et ikka õiges peatuses maha saaksime :) Põlenud jaamahoone ning suure osa reisjate ettevalmistus mahaminekuks olid head märgid.

Jaamahoone ees reisitabelit uurides (18:08 väljuva rongiga sõitsime tagasi) veendusime, et vähemalt hetkel on Tartu raudteejaam üsna jube koht. Loodetavasti suvel läheb paremaks.

Linna poole liikudes avastasime, et tegelikult ei tunne kumbki meist eriti hästi linna. Nojah, ega seal tegelikult muud vaja teada ei olegi, et Pepleri ja Kuperjanovi tänavat mööda minnes saab raudteejaama. "Kolasime" veidi tagahoovides ning seejärel hakkasime otsima hommikukohviks mõnd õdusat paika. Esimesena tuli meelde muidugi mäkkdoonalds, aga see langes iseenesest ära. Kui meid poleks tänaval märganud Erki, oleksimegi vist sobivat kohta otsima jäänud. Meid juhatati Werner Cafesse. Mõnus.

Misedasi?

Kaubamaja. Käisime kiirelt läbi ja õue tagasi. Väike jalutuskäik Toomemäel. Panoptikon. Hiina restoran. Eesti Rahva Muuseum. Rong. Balti jaam. Kodu.

KKK

Mis on Panoptikon?

Tegemist on maailmakuulsa anatoomiliste vahakujude kollektsiooniga 19. sajandist, mille autoriteks on saksa skulptorid Rudolf Pohl ja Emil Kotschi. Nad tegid vahast mudeleid inimkeha osadest ja neid tabanud haigustest. Vahakujude loomisel olid abiks mitmed tolle aja mainekad teadlased: Robert Koch, Paul Ehrlich, Albert Neisser, Friedrich von Esmarch ja Karl Ernst von Baer.
Teise maailmasõja ajal läks kollektsioon kaduma, kuid täna kahele soome kunstnikule (Wäinö Hamari ja Esa Karttunen), kes võtsid kollektsiooni leidmise endale südameasjaks, leiti 1981. aastal pärast enam kui kümme aastat kestnud süstemaatilisi otsinguid Panoptikon ühest Kesk-Euroopas asuvast keldrist üles.
[allikana kasut. näituse kataloogi]

Kus seda näha saab?

Kuni 9. aprillini on Panoptikon Tartu Vanas Anatoomikumis (Lossi 38) kõigile vaatamiseks avatud T-P 11-19.

Mis seal näha saab?

Kokku on näitusel üleval 161 eksponaati. Toon mõned näiteks: kopsugangreen; alkohooliku magu; vasektoomia; 24 päeva vanune loode; süüfilis silmas; granaadikillu poolt purustatud põlvekeder; nurgaarsti poolt läbi viidud abort jne. Kohati on tegemist üsnagi võika vaatepildiga.