Ürgsetest asjadest

Neljapäeva õhtu. 19:00. Tallinna kesklinn. Saal. Tuled kustuvad.

Pärast inimeste jutuvada lõppemist astub lavale Jan Uuspõld.
"Ürgmees". Ameerika wärk Eesti oludes. Sisust on meedias vist juba piisavalt kirjutatud. Aga igaks juhuks väike viide.

Etenduse lõppemise järel trolliga koju sõites leidsime Anni ja Eskoga, et selles tükis oli meid kõiki. Nii sõnades kui tegudes. Ja see oleks juba endale valetamine kui jätaksime tunnistamata, et teatud situatsioonides käitume sarnaselt sellega, mida meile näidati. Et siis kuidas?
Kõigepealt jäi mulle meelde näitleja esitus tülidest mehe ja naise vahel. Mehed võivad tülitseda, aga nii, et pärast lühiajalist mölisemist on kõik jälle korras ja elu kulgeb edasi. Naised eelistavad aga asju arutada. Naised tahavad tunnetest rääkida (hästi palju, korraga ja kaua). Ja nii sünnibki vaidluse korral üks "sassiläinud lõngakera" (olukord, millest nagu polekski väljapääsu). Mida siis tuleks teha? Leppimine on üks võimalus. Mehed on naistest erinevad. Lahenduseks on siiski vist kujunenud kas asjade lahtiseletamine võimalikult emotsioonitult või mõlema osapoole tagasitõmbumine. Kuigi võiks ju mõnikord ka kuulata.
Teine säravam koht oli meeste ja naiste energia saamise/kogumise viisid. Meeste puhul toimib ajalehe lugemine, samal ajal kui naistele on abiks rääkimine. Kuidas sellist olukorda lahendada? Ehk peaksid mehed 'õpetama' naisi lehti lugema ning naised mehi hiljem loetu üle arutlema.
Need olid vaid kaks killukest tohutust hulgast elutruudest aspektidest. Inimesed said naerda ning nautida näitleja meisterlikkust. Jan Uuspõld oli super!
Minu arvates teeb selle näitetüki menukaks just võimalus näha iseendid läbi huumoriprisma. Ning kui tõesti ei ole võimalik tõdeda, et "näe, ma teen ju ka nii", siis võib muheledes mõelda mõnele tuttavale, kes nii käitub.