Silmad pärani lahti ekraanivirvendust vahtimas

Nädalavahetus sai täidetud seiklusfilmidega. Esimene läheneva "ohu" märk oli juba neljapäeva õhtul toimunud kinoskäik, kus vaatasime ära filmi Raudmees (Iron Man), mille peaosas säras Robert Downey Jr. ning keda assisteeris veetlev Gwyneth Paltrow. Armas koomiksifilm, mis mõjus kummalisel kombel loomutruult, kuigi oli täidetud ulmelistest vidinatest. Ja ometi avaldas Tony Starki elamine ikka muljet küll. ;)
Järgmiseks sai laupäeva hommikul (ja kell 11 on ikka VÄGA vara) üle vaadatud uus Indiana Jones'i film (Indiana Jones and the Kingdom of Crystal Skull). Lavastajaks nagu ikka aegumatu Steven Spielberg. Ääretult klassikaline seiklusfilm. Venima ei jäänud peaaegu kuskil, kuigi A. hiljem mainis, et talle jäi vahepealne tegevus Lõuna-Ameerikas veidi igavaks. Harrison Ford oli ikka Harrison Ford, ses mõttes, et Indiana Jones on talle juba sisse kulunud roll, samas kui üle filmi säras seekord pahade poolel mängiv Cate Blanchett (võrratu!). Ainuüksi tema pärast võiksin seda filmi soovitada. Ning muidugi üks ilus stseen peaaegu filmi lõpust (kui kristallpealuu on juba oma vanale kohale asetatud). Professor Oxley't mängib aga mees, keda filmides tavaliselt pildil ei näe, kuid kelle hääl peaks usinamale vaatajale ammu teada olema - John Hurt.
Laupäevast pühapäeva viis meid aga seiklusvandenõuklassikasse kuuluv Rahvuslik aare (National Treasure: Book of Secrets). Nojah. Silmailuks oli Helen Mirren. Mõnusaimaks vestluseks oli kõnelus presidendi ja Ben Gates'i vahel ning parimat (kahjuks küll ka ainsamat) kurikaela Mitch Wilkinsoni kehastas Ed Harris.
Edaspidi peakski vist näitlejatele hinnanguid andma selle põhjal, kui loomutruult nad suudavad kurikaelu mängida. Harris sai sellega korralikult hakkama.
Vaatasime natukene ka Todd Haynes'i filmi I'm Not There. (2007), aga jäime selle vaatamise ajal pooleldi tukkuma ning otsustasime hiljem paremas olekus üle vaadata. Esimese hooga klammerdusin aga võrdlusesse David Lynchiga. See ei ole hea.

Elu tõde

Sallivus ≠ Soosing

Kuidas Rika õpib

Wo de fu qin mu qin

Vaatasin öösel vastu laupäeva filmi pealkirjaga The Road Home (Hiina 2000). Tegemist on Yimou Zhang'i (teinud ka filmi House of Flying Daggers) lavastatud romantilise draamaga, mis viib vaataja seltsimees Mao valitsemise all oleva Hiina põhjaosa külakesse, kuhu saabub õpetaja. Ilus mees ei jäta külmaks paljusid, kuid kiiresti võtab ta oma südamesse kohalik kaunitar, kes kannatlikult päev-päeva haaval üritab õpetajaga samale teele sattuda ning kui see juhtunud on, siis teeb kõik ja veel rohkemgi, et oma sümpaatiat välja näidata.

Soe ja armas lugu naise armastusest.
Näitlejatöö on võrratu. Lavastaja töö kahtlemata ka, sest taaskord on näha suurt värvidemängu, kus mornid mustvalged kaadrid asenduvad helgete värviküllaste kaadritega. Sõnatu.
Kuigi sisult on ehk sama magus (imal) kui Titanic, siis läks kordi rohkem hinge just välja mängitud siiruse tõttu.

Purskkaevudest

Mul on nõrkus purskkaevude vastu. Mitte niivõrd nendes oma jalgade leotamiseks või pättuste tegemise võimaluse pärast, vaid mulle meeldib purskkaevu uhke hoiak ja rahulik veevulin. Ja seda võibki vaatama jääda.

Eestis on purskkaevud alati hinnas olnud. Miks muidu on viimasel ajal vanu purskkaevusid taastatud ning üha uusi juurde rajatud. Paraku on asjalood purskkaevude tehniliste lahendustega nii nagu nad on teisteski valdkondades (film, regionaalpoliitika jne). Teisisõnu on asi problemaatiline. Kui just pole olnud käepärast head raha ja üliandekaid insenere-arhitekte, on trendiks järve/tiigi/basseini keskele püsti panna üks toru ja nimetada see pidulikult purskkaevuks.
Nojah. Mina nimetan seda pigem siiski impotendi unistuseks. Ja neid rahasid oleks võinud edukalt ka mujale kantida. Stiilinäide:

Foto: http://www.foto24.ee/album/5872/s10

Samas kui Eestis on ka ilusaid ja huvitavaid purskkaevusid. Veel üks stiilinäide:

Foto: Erakogu

Kui ma varem olen välja pakkunud, et Vabaduse väljakule rajatava risti asemel võiks sinna püsti panna võidukaare, siis umbes paar päeva pärast mõtte väljakäimist pidasin ma juba paremaks purskkaevude kompleksi rajamist. Esiteks on vesi elu(jõu) sümbol (väidetavalt ka infokandja). Teiseks ilmestab vaikne veevulin meie tasast, kuid järjekindlat meelt, üsna massiivne aluspõhi aga meie "kahe jalaga maa peal"-loomust. Rist on kui hauasammas, aga kellele me selle samba sinna püstitaksime? Kas neile oletatavatele leitud 'marodööridele'? Kas poleks mitte väärikam meenutada langenuid rahuliku ja edasivaatava variandiga? Hästi organiseerides oleks võimalik leitud müürid stiilselt liita ka kompleksiga.
Meie esiisad ei võidelnud hauasamba, kangelaseks nimetamise või risti pärast. Nad võitlesid elu ja vabaduse pärast. Miks me siis tahame saadud vabadust vangistada vertikaalsesse klaaskirstu?

Tagasi tulles algse teema juurde. Ma loodan, et Eestis võib üha enam näha siiski läbimõeldud arhitektuuriga huvitavaid purskkaevusid. Ja ma loodan, et ühiskond õpib neid väärikalt hindama. Et inimesed ei risustaks ega lõhuks neid.

Baraka ja mõtted

Vaatasin eile õhtul taaskord Ron Fricke'i filmi Baraka ning elasin läbi justkui väikese sisemise puhastumise (kohati võrreldav saunaskäiguga).

Mu mõttekäike ei mõjutanud mitte niivõrd see, mida filmis näidati, vaid pigem kontekst. Taustteadmine, mis annab nähtavale veel ühe mõõtme.
Vaatasin, kuidas Amazonase metsades langetatakse puid ning kuidas sellele järgneb kaader põliselanikust, kes ainiti, näiliselt (või päriselt) nukra näoga kaamerasse vaatab. Ja tõdesin, et lisaks maailma kopsudele hävitatakse ka kellegi kodu, kellegi kultuur, kellegi maailm.
Õhk meie ümber on iseenestmõistetav, seda ei saa ju maha saagida või prügiga üle kallata. Aga seda saab siiski kaotada. Ja veel mitme dollari eest.
Kolmas maailm on mulle tundunudki (arvatavasti veel mitmele - kui mitte suuremale osale) põlisrahvaste koduna. Aga kui vaatasin nende kultuuri (kohati turistide meeleheaks loodud), siis hakkas kahju, et globaliseerumine, meie mugav elustiil, hävitab veel selle viimasegi inimese kontakti elusloodusega. Sealt edasi on vaid põgusad kokkupuuted ekskursioonidel või sügisesed seenelkäigud (kui sedagi).
Olen ise linnastunud, mu sõbrad-tuttavad-töökaaslased on linnastunud. Meie elustiil on meile tegelikult ainumõeldav ja sellest ei ole võimalik kadudeta loobuda.
Ning ometi ma tunnen, et ma teen oma elustiiliga, oma harjumustega, oma tarbimisega kellelegi liiga. Ka teisel pool maailma.

Samas on mul hea meel, et keskkonnaalased teemad pääsevad üha enam pildile. Et sellest räägitakse, et see läheb korda.
Aga mul on kahju, et selliste teemade/ideede ellurakendamine võtab natuke rohkem aega.