Amsterdam

10:29 Amsterdamis (kuigi rong väljus Berliinist umbes 25 minutilise hilinemisega).
Otsisime hotelli, kuid poolel teel tegime vahepeatuse hommikusöögiks. Seejärel õnnestus meil ühest keldri-suveniiripoest hankida endale tasuta linnaplaan (üsna erakordne juhtum, kuna muidu jagati kaarte vaid sümboolse tasu eest). Tänu kaardile leidsime hotelli ning saime esialgu oma pakid sinna hoiule jätta.
Tuuritasime veidi kanalitel ning jalutasime toidupoe leidmise eesmärgil linnatänavatel.

Sellisena jääbki Amsterdam mulle meelde...

Oma algse eesmärgini ei jõudnudki, vahepeal oli kell juba nii palju, et sai minna hotelli tagasi ning veidi olemist värskendada. Esialgu anti meile neljane tuba hotelli allkorrusel, kuid kuna seal puudus õhutusvõimalus ning toanurgas ja vannitoas oli "kerge" hallitus, siis läksime ja nõudsime uut tuba. Saimegi uue, kuigi ka seal olid oma väikesed vead (loe: aken vajas põhjalikumat parandust). Pärast värskenduskuuri läksime uuesti linna jalutama, tegime väikese sisseostu õhtusöögi ja suveniiride näol ning suundusime hotelli tagasi.
Pärast väikest einet ründas meid uni ning nii lõppeski meie Amsterdami-päev juba üsna vara.
Järgmisel päeval tõi aga Estonian Air meid ilusti koju tagasi.

Berliin (4. päev)

Kuigi äratus oli kell 9, tegin silmad lahti juba kell 7. Pärast hommikusööki tõstsime oma asjad A. vanemate tuppa ning kappasime üheskoos Mendelssohn-Bartholdy-Park'ist U-Bahniga loomaaia suunas, et šopata KaDeWe's ning jalutada ümbruskonna tänavatel. Lõpuks leidsime Joachimstaler Strasse lähedal söögikoha, mis pakkus araabia köögi eripärasid. Pärast sõitsime aga koos A.-ga bussiga hoopis Mehringdammi ja sealt siis U-Bahniga Friedrichstrasse peatusesse. Ainult selleks, et külastada Bodemuseumi ja Pergamonmuseumi. Väike piimakohv Unter den Lindenil.

Leia 3 sarnasust. Vasakpoolne Bodemuseumist. Parempoolne siit

Meiega ühinesid ka A. vanemad ning koos külastasime Reichstagi, mis hoolimata üsna pikast järjekorras seismisest oli vaatamist väärt. Sir Norman Fosteri kujundatud Riigipäeva hoone kuppel on vaatamist/kogemist väärt.

Reichstagi kuppel suunaga ülevalt alla. Möbiuse leht on siiski võimalik? :d

Hiljem jalutasime läbi Holocaust Denkmali (Euroopas hukatud juutide memoriaal) - pimedas on see veidi hirmuäratavam kui päevavalguses. Ajaloo musta märgi väärikas tähistus.

Holocaust Denkmal ööpimeduses

Õhtusöök tuttavas itaalia restoranis ning juba enne südaööd sättisime end Hauptbahnhofi suunas, et jõuda väljuvale öörongile Amsterdami.

Berliin (3. päev)

Maratonipäev. Kogu linn oli täis stardipaika suunduvaid maratoonareid. Äratus seetõttu üsna vara - 6:45. Kella 7 paiku hommikust sööma. Tund aega hiljem hakkasime A.-ga mööda Bellevueallee'd maratoni stardi suunas liikuma, teekonnal ühines meiega veel teisigi pealtvaatajaid, kuid mida lähemale stardialale jõudsime, seda rohkem kohtasime ka soojendust tegevaid jooksjaid. Maratoni start oli võimas - meeletud rahvahulgad nii jooksurajal kui selle kõrval.

Stardipaik ~25 minutit pärast starti

Veidi hiljem jalutasime mööda Strasse des 17. Juni ja Unter den Lindenit hoopis Alexanderplatzi suunas, et veeta aega nii võimsat arhitektuuri (nt Brandenburg Tor) kui invamaratoonareid vaadates.

Esimesed maratoni läbijad Unter den Lindenil. Finišini on veel mõnisada meetrit ja natuke peale

Käisime ära nii Berliini teletorni vaateplatvormil kui Alexanderplatzil asuva maailmakella juures. Sealt jälle metrooga tagasi Potsdamerile, kus väikest piimakohvi nautides vaatasime mööduvaid jooksaid. Jõudsime näha ka 39. kilomeetrit läbivat A. isa, mille järel jalutasime mööda Ebertstrasse't finiši suunas. Poolel teel jõudsime vilksamisi imetleda ka holokausti mälestusmärki. Reichstagi juures ootasime maratoni läbinud A. vanemaid ning suundusime siis koos läbi maratonimelu hotelli, et veel enne pikemat õhtut veidi puhata.

Jooksjad Potsdamer Platzil. Finišini on veel ligikaugu 3 km

Kella 19 paiku õhtusöök Potsdameril asuvas Vapianos. Hiljem jalutasime Potsdamerilt mööda lähedal asuvaid tänavaid Mendelssohn-Bartholdy-Park'i jaama. Sealt edasi U-Bahniga Nollendorfplatzil asuvasse ööklubisse Goya, kus toimus maratoni afterparty. Meie, noored, pidasime vaid veidi aega vastu ning läksime juba tunni pärast hotelli tagasi. Maratoonarid ise aga tulid veidi hiljem.

Berliin (2. päev)

Äratus kell 8, linna peale juba kell 10.
Esmalt imetlesime hotellist 10 minuti tee kaugusel olevat Potsdamer Platzi ja Sony Center'it,

Potsdamer Platz Stresemannstrassee poolt vaadates

seejärel külastasime ülivõimast filmimuuseumi (Deutsche Kinemathek Museum für Film und Fernsehen). Põgus pilk ka Philarmonie'le. Potsdamer Platzilt metrooga Berliini loomaaeda, kus enim väärisid vaatamist kaelkirjakud,

Kaelkirjak Berliini loomaaias

panda, jaaguar, ahvid, pelikanid, veeloomad ja konnad. Väike retk erootikamuuseumi, mille pilet oli reisi peaaegu suurim väjaminek. Metrooga Potsdamerile tagasi, et filmimuuseumi poest osta koju paar plakatit ja muud nänni. Õhtusöök hotelli lähedal asuvas itaalia restoranis.

Berliin (1. päev)

13:35 lahkumine Berliini suunas. Estonian Air suutis vaid loetud minutid hilineda. :)

Saabusime õigeaegselt Berliini ning kohalik araabia päritolu taksojuht transportis meid kesklinna piirimail asuvasse hotelli. Suundusime peaaegu kohe edasi Flaughafen Tempelhofis toimuvale spordimessile, kus A. vanemad said kätte oma maratoni stardinumbrid ning muu vajaliku nänni (sealhulgas täienes ka minu t-särgi kogu).

Flaughafen Tempelhof

Sealt edasi minnes kasutasime U-Bahni abi, et jõuda veel valges vaatama Checkpoint Charlie't ning juba hämaras veel säilinud jupikest Berliini müürist.

Jupike Berliini müüri Niederkirchnerstrassel

Peaaegu selle kõrval asus Topographie des Terrors, mis oli ühtlasi lähim vaatamisväärsus hotellile (~5 minuti tee). Õhtusöögi saime aga hotellist ümber nurga asunud kohalikust 'säästumarketist'.

Jalutuskäigud

Kui üleeile uudistasime Lasnamäel põldude pääle ehitatavaid karpe (muud nimetust neile ei oskagi anda) alias munitsipaalmaju, siis eile veetsime aega vanalinnas ja selle piirialadel.

Kõigepealt sai sihiks võetud Energiakeskus, kus katsetasime erinevaid vahvaid agregaate ja pille ja illusioone ja kuulasime oma häält läbi erinevate aparaatide. Väga vahva - lapseiga tuli meelde ning all keldris ei häirinud meie tegevust isegi mitte kaks vene noormeest, kes naersid üle terve saali ja püüdsid heli'masinatest' viimast välja võtta. (Ülal olev pilt ongi Energiakeskuse ventilaatorite ees tehtud - kuigi lubasime pilte teha vaid omaks tarbeks ja neid mitte Internetti riputada, siis loodetavasti me väga pahandada ei saa - see lihtsalt on nii armas pilt ja tehnikat pole ka 'väga' pildile jäänud.) :o) Energiakeskusel on oma koduleht ka!
Seejärel seadsime sammud Rotermanni soolalao poole, et üle vaadata sealne püsiekspositsioon - suur maketinäitus, mida külastajatele on näidatud juba 2006. aastast. Samal ajal sai majas näha ka keldrikorrusel Jüri Ojaveri installatsioone ja Karin Hallas-Murula fotosid näitusel "Lammutatud Tallinn 1991-2008", II korrusel näitust "Keskkonnad, projektid, kontseptsioonid - Tallinna kooli arhitektid 1972-1985". Täiendavat infot saab Eesti Arhitektuurimuuseumi kodulehelt.
Pärast seda piilusime veel sisse Tallinna Raekoja hoonesse ning kammisime selle kolm korrust + keldri kiirsammul läbi. Kiirkorras just seetõttu, et turiste oli nii palju, et nad muutusid juba väsitavaks (erinevalt soolalaost, kus valitses tühjus ning energiakeskusest, kus oli ka suht tühi - ainult mõned vanemad oma võsukestega ning mõned sõbrad-sõbrannad). Tallinna Raekoja kohta loe täpsemat infot siit.
Tagasi tulles üleeilse jalutuskäigu juurde - neid munitsipaalmaju peabki ainult karpideks nimetama, sest a) seal puuduvad rõdud, b) asend on suht kummaline, c) 2 suuremat maja mõjuvad üsna võikana ülejäänud pisemate kõrval, mis on veel kohati talumisväärsed, d) värvilahendus on peaaegu 0. Ning arvake ära, mis kirik sinna kõrvale ehitatakse? ;)
Lühidalt - praegused (vanemad) Lasnamäe paneelelamud on arhitektuuriliselt küll kraad kõrgemal oma lahenduselt. Seega - edu olematu eelarve ja 0-arhitektuur! Loopealse üürimajade headusest on kirjutatud ka Postimehes.
Võrdluseks paar pilti ka:

Käik naabervabariigi pealinna (tulemused):

1. Villid päkkadel
2. Hõõrutud jalad
3. Palju pilte (mõned ka tobetotrad)
4. Neelupõletik
5. Lumepall
6. Palju raamatuid
7. Vähe raha (alles)
8. Külmkapimagnet (aga mitte rahvustoonides vms)
9. Kapsaks kasutatud linnaplaan (kaart)
10. Kiasma ajakiri
11. Palju tšekke
12. Laevapiletid
13. Väsimus
14. Ilusad mälestused võrratust arhitektuurist ja liikluskultuurist

Mida -Haapsalus- näha saab

* Eesti Raudteemuuseum, kus on ülevaade raudtee ajaloost Eestis, "näpuga katsutavad" väljapanekud erineva ajastu raudteejaamade sistusest, sidevahendid, piletid, kirjad, pildid jms. Õues on ka vajutatavad nupud ja vedurid-vagunid. Loomulikult ka (vähemalt) Eesti kõige pikem perroon. Ja hästi vahva muuseumitöötaja!

* Promenaad!
* Wiedemanni Gümnaasium ja spordihoone (viimane veel eriti).
* Piiskopilinnus.
* Linnagalerii (koos selles sisalduva kunstiga, mida üldjuhul pealinnas näha ei olegi).
* Kuursaal ja kõlakoda.
* Iloni imedemaa - galerii raamatukunstnik Ilon Wiklandi üliarmsatest ja soojadest töödest.
* Pjotr Tšaikovski mälestuspink.

Saar, mis võitis südame..

Nüüd on siis suuremad teed mõneks ajaks jälle läbi sõidetud ning kõikvõimalikud meeleolud (enamasti siiski ülivõrdes positiivsed) kätte saadud.

Esiteks: mäed on ilusad.
Teiseks: Itaalia on ilus.
Kolmandaks: Capri saar on VÕRRATU!
Neljandaks: parim sünnipäev siiani.

Mulle meeldis tohutult Capri kitsaste tänavate võlu. Väikesed labürindilaadsed keerdkäigud majade vahel, mis viivad salapäraste lopsakate aedadeni. Rahulik elutempo, pisikesed kohvikud. Meeliülendavad vaated. Nii sinine-sinine (ja kohati natuke õrnroheline) vesi.
Anacapri linnakeses loobusin võimalusest tõusta saare kõige kõrgemasse punkti ning eelistasin sellele pigem väikest külastuskäiku San Michele kirikusse ja seejärel jalutuskäiku väikesel vaiksel kõrvaltänaval. Need olid vist küll elu parimad minutid.
Hiljem Anacaprist alla Caprisse sõites avanes esiistmelt hea vaade saare teisele poolele. Järsud kurvid lisasid aga adrenaliini.

Saarelt ärasõit jättis hinge kurbmagusa tunde, et sinna peab tagasi minema.. ning kindlasti kauemaks kui loetud tundideks ühel päeval.

(Kahju vaid, et mitte ükski foto ei suuda edastada kasvõi murdosa tõeliselt tugevast emotsioonidelaengust.)

1 link ka.

Ekipaazh nr. 2

Esmalt märkus, et ÕS ei luba seda sõna (pealkirjas) igal pool ja alati kasutada (parem kui üldse ei kasuta), aga oi kui shefilt see kõlab.

Niisiis on nüüd juba mitu-mitu päeva möödunud sellest, kui ärkasin oma kodus (164 km sissekirjutusest eemal) hommikul miskikell.. arvatavasti pool 9?.. ning seejärel tuli end kiiresti riietada ning valmistuda jahedasse hommikusse astumiseks. Kõlab kaunilt, kas pole? ;)
Autoga sõidutati meid V. majja, kus kinnitasime veidi keha ning tegime viimaseid ettevalmistusi minekuks. Ning üsna ootamatult olidki masinad garaazhist välja aetud ning järgmisel hetkel seisis kogu seltskond V. väravas.
Väikesed asjalikud käigud siia-sinna ning võiski hakata kilomeetreid lugema.
Võrratu! Esiteks veel varajane niiskus, vihmasadu, majad ja bussipeatused, millest mõne hetkega möödume, märg asfalt.
Piiriületus ning kruusatee. Asfalt. Metsad, majad, bussipeatused. Üksikud asulad. Inimesed. Autod. Väike peatus Valmieras (kehakinnitus ja poeralli). Tagasi. Valgas väike kohv & jäätisekokteil & tee. Karksi varemed. Viljandi.

Ühtekokku oli kambas 6 inimest, kes tegid väikese tripi Lätimaale.

Ausalt, oli hetki, mil tundsin hirmu - eriti siis kui vihma sadas ning asfalt tundus olevat väga-väga märg ja üldse mitte hea ning sama tunne ka siis kui kruusateel oli auk augus kinni. Muidu oli mõnus. Kuigi.. teadsin oma juhti vaid põgusalt ning see muutis usalduse veel väärtuslikumaks, samas tõstis ka tema vastutust.
Muidugi käis asja juurde ka väike ebamugavus (alguse asi), et kuidas istuda, kuidas kinni hoida, ega ma liialt ei rabele või ega ma liialt selga ei vaju. Aga polnud ju hullu.

Mulle meeldisid Läti külakesed, piimapukid ning täiesti iselaadsed bussipeatused (tõesti, sarnaseid oli sellel teelõigul, mida meie läbisime üsna vähe). Karjamaadele lisasid värvi lehmad (aga mitte sinised) ning hobused, vist isegi lambad ka. Mulle meeldis seegi, kuidas sõidu esimesel kolmandikul kuulsin vaid kiivrile langevate vihmapiiskade sabinat, kuidas tuul haiget ei teinud ning juhist kiirguv soojus.

Seltskond oli tore. Noored ja hakkajad. Ehk kunagi jälle. Muide, tolle E2 moodustasime siis juht ja mina (vt. pildil vasakul). E3 on pildil keskel ning E1 paremal.

PS! Pildil kogu seltskond. Siinkirjutaja kergelt kollases.