Nüüd loen raamatuid ja vaatan filme

Millise hilinemisega tahaks kõike öelda. Magistritöö sai 10 päeva tagasi kaitstud. Kaitsmine ise oli väga õpetlik, samas mulle endale emotsionaalne tinapomm. Aga tehtud sai! :)

Nüüd olen juba pikemat aega lugenud Jaan Elleni koostatud raamatut "Varjatud valu. Esimene raamat. Mälestusi Teisest maailmasõjast". Mulle kui täielikule võhikule huvitav lugemismaterjal tööpataljonide ja vangilaagrite kohta.

Paar õhtut tagasi jäin täiesti planeerimatult teleripulti klõpsides ette sattunud Transamerica't vaatama. Ma jään seda alati vaatama. Felicity Huffmann on minu arvates seal müstiliselt hea. Täiskomplekt. See paelubki alati ning "sunnib" filmi ükskõik millisest hetkest edasi vaatama.

Transamerica. Pilt pärit siit.

PS! Doctor Who senised osad (2005-...) olen nüüd ära vaadanud ja maadlen edasi Torchwoodiga. Viimane on ka väga hea, aga selle vaatamine kurnab miskipärast oluliselt rohkem ning seega ei taha asi edeneda. Võib-olla vajan lihtsalt paremat ümberhäälestust, võib-olla miskit muud. Igal juhul soovitan mõlemat, soojalt.

Filmiöö

Vaatasime öösel filmi To Kill a Mockingbird. Väga kaunis ja hingestatud lugu, mis puudutas minuski midagi ning see miski oli väga valus.
Mõnes mõttes on tegemist väga ajastutruu filmiga, teisest küljest on käsitletavad teemad aegumatud, sest eelarvamus, umbusaldus ja hirm pimestavad jätkuvalt inimsugu.
Hea filmi (või raamatu) tunnus on see, et sealt ei anna midagi tsiteerida või kirjeldada, sest ükskõik, milline kaader või lõik tundub olevat kui välja rebitud katkend. Välja rebitud nii kontekstist kui tervikust ega anna edasi piisavalt palju seda, mida edastab lugu tervikuna. Sama kehtib ka selle filmi puhul.
Emotsionaalselt meenutas filmi The Green Mile, mis on samuti ühtaegu väga südamlik ja soe ja valus.

Aasta 2009

Film: "Moon" (Duncan Jones)
Animatsioon: "Up" (Pete Docter, Bob Peterson)
Filmielamus: "Avatar" (3D) (James Cameron)
Raamat: "Ma langesin esimesel sõjasuvel : fragmentaarium" (Juhan Peegel)
Kontsert: Jean-Luc Ponty & His Band
Kultuurisündmus: XVIII Tantsupidu "Meri"
Etendus: "Meie, kangelased" (Elmo Nüganen) (Linnateater)
Tegija: Talv (Lumi)
Saavutus: 111 EAP
Reis: Berliin-Amsterdam

Neverwhere

Viimased pool nädalat olen jaokaupa vaadanud BBC 1996. aasta sarja Neverwhere.

Minu jaoks täiesti uus pööre tutvumisel Neil Gaimani loominguga. Kuigi sarja üldpilt on armsalt low-budget, on tegelaskujude iseloom hästi välja mängitud. Lugu on põnev ning visuaalne pool samuti nauditav. Soovitan soojalt. Üks IMDB-s kommenteerinutest märkis, et sobib vaatamiseks ka neile, kellel on tekkinud juba sümpaatia Dr. Who vastu.

Silmad pärani lahti ekraanivirvendust vahtimas

Nädalavahetus sai täidetud seiklusfilmidega. Esimene läheneva "ohu" märk oli juba neljapäeva õhtul toimunud kinoskäik, kus vaatasime ära filmi Raudmees (Iron Man), mille peaosas säras Robert Downey Jr. ning keda assisteeris veetlev Gwyneth Paltrow. Armas koomiksifilm, mis mõjus kummalisel kombel loomutruult, kuigi oli täidetud ulmelistest vidinatest. Ja ometi avaldas Tony Starki elamine ikka muljet küll. ;)
Järgmiseks sai laupäeva hommikul (ja kell 11 on ikka VÄGA vara) üle vaadatud uus Indiana Jones'i film (Indiana Jones and the Kingdom of Crystal Skull). Lavastajaks nagu ikka aegumatu Steven Spielberg. Ääretult klassikaline seiklusfilm. Venima ei jäänud peaaegu kuskil, kuigi A. hiljem mainis, et talle jäi vahepealne tegevus Lõuna-Ameerikas veidi igavaks. Harrison Ford oli ikka Harrison Ford, ses mõttes, et Indiana Jones on talle juba sisse kulunud roll, samas kui üle filmi säras seekord pahade poolel mängiv Cate Blanchett (võrratu!). Ainuüksi tema pärast võiksin seda filmi soovitada. Ning muidugi üks ilus stseen peaaegu filmi lõpust (kui kristallpealuu on juba oma vanale kohale asetatud). Professor Oxley't mängib aga mees, keda filmides tavaliselt pildil ei näe, kuid kelle hääl peaks usinamale vaatajale ammu teada olema - John Hurt.
Laupäevast pühapäeva viis meid aga seiklusvandenõuklassikasse kuuluv Rahvuslik aare (National Treasure: Book of Secrets). Nojah. Silmailuks oli Helen Mirren. Mõnusaimaks vestluseks oli kõnelus presidendi ja Ben Gates'i vahel ning parimat (kahjuks küll ka ainsamat) kurikaela Mitch Wilkinsoni kehastas Ed Harris.
Edaspidi peakski vist näitlejatele hinnanguid andma selle põhjal, kui loomutruult nad suudavad kurikaelu mängida. Harris sai sellega korralikult hakkama.
Vaatasime natukene ka Todd Haynes'i filmi I'm Not There. (2007), aga jäime selle vaatamise ajal pooleldi tukkuma ning otsustasime hiljem paremas olekus üle vaadata. Esimese hooga klammerdusin aga võrdlusesse David Lynchiga. See ei ole hea.

Wo de fu qin mu qin

Vaatasin öösel vastu laupäeva filmi pealkirjaga The Road Home (Hiina 2000). Tegemist on Yimou Zhang'i (teinud ka filmi House of Flying Daggers) lavastatud romantilise draamaga, mis viib vaataja seltsimees Mao valitsemise all oleva Hiina põhjaosa külakesse, kuhu saabub õpetaja. Ilus mees ei jäta külmaks paljusid, kuid kiiresti võtab ta oma südamesse kohalik kaunitar, kes kannatlikult päev-päeva haaval üritab õpetajaga samale teele sattuda ning kui see juhtunud on, siis teeb kõik ja veel rohkemgi, et oma sümpaatiat välja näidata.

Soe ja armas lugu naise armastusest.
Näitlejatöö on võrratu. Lavastaja töö kahtlemata ka, sest taaskord on näha suurt värvidemängu, kus mornid mustvalged kaadrid asenduvad helgete värviküllaste kaadritega. Sõnatu.
Kuigi sisult on ehk sama magus (imal) kui Titanic, siis läks kordi rohkem hinge just välja mängitud siiruse tõttu.

Baraka ja mõtted

Vaatasin eile õhtul taaskord Ron Fricke'i filmi Baraka ning elasin läbi justkui väikese sisemise puhastumise (kohati võrreldav saunaskäiguga).

Mu mõttekäike ei mõjutanud mitte niivõrd see, mida filmis näidati, vaid pigem kontekst. Taustteadmine, mis annab nähtavale veel ühe mõõtme.
Vaatasin, kuidas Amazonase metsades langetatakse puid ning kuidas sellele järgneb kaader põliselanikust, kes ainiti, näiliselt (või päriselt) nukra näoga kaamerasse vaatab. Ja tõdesin, et lisaks maailma kopsudele hävitatakse ka kellegi kodu, kellegi kultuur, kellegi maailm.
Õhk meie ümber on iseenestmõistetav, seda ei saa ju maha saagida või prügiga üle kallata. Aga seda saab siiski kaotada. Ja veel mitme dollari eest.
Kolmas maailm on mulle tundunudki (arvatavasti veel mitmele - kui mitte suuremale osale) põlisrahvaste koduna. Aga kui vaatasin nende kultuuri (kohati turistide meeleheaks loodud), siis hakkas kahju, et globaliseerumine, meie mugav elustiil, hävitab veel selle viimasegi inimese kontakti elusloodusega. Sealt edasi on vaid põgusad kokkupuuted ekskursioonidel või sügisesed seenelkäigud (kui sedagi).
Olen ise linnastunud, mu sõbrad-tuttavad-töökaaslased on linnastunud. Meie elustiil on meile tegelikult ainumõeldav ja sellest ei ole võimalik kadudeta loobuda.
Ning ometi ma tunnen, et ma teen oma elustiiliga, oma harjumustega, oma tarbimisega kellelegi liiga. Ka teisel pool maailma.

Samas on mul hea meel, et keskkonnaalased teemad pääsevad üha enam pildile. Et sellest räägitakse, et see läheb korda.
Aga mul on kahju, et selliste teemade/ideede ellurakendamine võtab natuke rohkem aega.

September

Niisiis..

Esimene nädal (tagasi) ülikoolis on üle elatud. Kogemused siiani positiivsed, st meeleolu selles osas on ka positiivne.
Retoorika loeng oli veidi pikk (esimesel kolmandikul tekkis tahtmine minema joosta), aga hiljem, kui juba praktilist ülesannet pidi lahendama, möödus aeg kiiremini.
Keelesotsioloogia esimene loeng oli põnev. Põnev selles mõttes, et liiga palju oli võõrsõnu ja keelekasutus oli õppejõul kohati ka liiga keeruline. Kuid teine loeng möödus juba kiiremini ja huvitavamalt. Ja õppejõud hakkas meeldima (kuigi meenutab jätkuvalt veel üht teist õppejõudu baka päevilt). Loeng tsensuurist oli omaette naljanumber, kuigi sisu tundub olevat huvitav. Peamine argument selle aine võtmiseks ongi saada materjale, ainepunkte ja natuke algteadmisi asjast, sest võimalik, et kasutan saadud teadmisi ka oma magistritöös (kui kunagi nii kaugele üldse jõuan).
Kursusekaaslased? Mulle meeldib praegune kompamise periood. Pealegi on praegusel tasemel inimesed juba natuke täiskasvanumad kui need, kes otse keskkoolist bakaõppesse üle kolivad (nagu mina seda tegin; nüüd tagantjärele on enda üle hea muiata, et küll siis on inimesed ikka maailmatarkadest naiivikud).
Käisin kinos ja vaatasin üle ka filmi The Bourne Ultimatum (lavastaja Paul Greengrass). Kiidusõnad. Pinge igas kaadris, väsimust ei tekkinud. Suht tõsine (2 korda filmi jooksul sain vaid kergelt omaette naeratada). Lõpp oli sama tugev kui algus. Ainus, mis veidi häiris, oli vahepealne kaadrite sigrimigri. Seda oli lihtsalt raske vaadata (silmadele ei mõjunud just kõige paremini).
Ahjaa... Matt Damon on võrratu! :)

Kommunikatsioon

Pärast bakalaureusekraadi omandamist olen olnud üsna kahevahel - kas minna edasi õppima või mitte. Ühest küljest on ju haridus meie tervise kõrval üks kallimaid varasid üldse, kuid teisest küljest seab inimlik laiskus meie mõtetele omad piirid. Kui olin sobiva eriala üsna juhuslikult välja valinud, otsustasin siiski proovida. Mine tea, äkki õnnestub.
Esitasin SAIS-i (teenus, mille abil saab esitada SAIS-is osalevasse kõrgkooli oma sisseastumisavalduse turvaliselt ja elektroonselt Interneti teel) kaudu avalduse ning juba 13. juulil oodati mind katsetele. Koosnes see kahest osast: essee + vestlus. Esimesel päeval oli essee. Tahvlil oli veidi alla kümne teema, aega neli tundi. Kuna viimati kirjutasin sedalaadi kirjatükki 2003. aastal ühiskonnaõpetuse riigieksamil, pole muidugi imestada, et kerge närvitsemine käis asja juurde. Aga polnudki nii hull. Valisin teemaks "Sõnavabaduse piirid" ning hakkasin kirjutama. Ikka sellest, et isegi korralikus demokraatlikus riigis eksisteerib kolme liiki sõnavabaduse piirangut: poliitiline, ajakirjanduslik ning kogukondlik. Essee eest anti 10 ja 8 punki ning suures edetabelis olin seejärel kolmas.
Vestlus toimus 19. juuli hommikul TLÜ keeltemajas. Komisjonis istusid Ehala ja veel keegi (kuna nad end ei tutvustanud, siis ei teagi teise isiku nime). Vestluseks ma suuri ettevalmistusi ei teinud, kuid küsiti selliseid igavaid ja pealiskaudseid asju nagu "kust tuled, mida õppisid, mis teemal lõputöö kirjutasid, millisena näed oma lähima 5-aasta karjääri, millest tahad magistritöö kirjutada, tööl käid, mida teed, õppida ikka saad, mis teemal essee kirjutasid." Pärast seda rääkisid nemad natuke (ikka sellest, et nende küsimuste põhjal saab inimesest üldpildi) ja oligi kõik. Päev hiljem riputati tulemused üles.
Nagu oodata oli, tegin vestlusega mõnusa languse 9. kohale, punkte kokku 7,7. Ei nurise, sest teoorias peaks koht olemas olema (see, kus semestri eest tuleb 13 000.- maksta). Võimalik, et lähengi õppima. :)

PS! Ida-Lääs on üks sügavamaid ja liigutavamaid filme üldse, mida ma näinud olen. Rohkem kui soovitan.

"I like the word inland. And I like the word empire." D. Lynch

Ei juhtu just tihti, et kinost väljudes on mul liblikad kõhus. Tegemist pole siiski armumisega või nähtu jumaldamisega, vaid antud juhul elas film minus veel kaua pärast vaatamist edasi. Aga filmi ma siiski kõigile soojalt ei soovita.

Käisin vaatamas David Lynchi üht uuemat meistriteost Inland Empire. Kustumatu mulje. Esiteks muidugi 3 tundi, mille käigus jõudsin läbi elada täieliku emotsioonide kogu, kõikvõimalikud seisundid (unisus, väsimus, tülgastus, rõõm, põnevus, kurbus, üllatus jne) ning igatpidi asendid. Teiseks aga meeldis mulle Lynchi käekiri. Seekord oli ta taas sammukese kaugemale astunud.
Filmi sisu on siis tõesti nii nagu kirjutab Sõpruse kodulehekülg: "Armudes ekraanipartnerisse, avastab noor näitlejanna, et jäljendab filmi enda sündmusi. Olukorra teeb keeruliseks teadmine, et filmitakse uusversiooni Poola filmist, mis ei valminud kunagi tragöödia tõttu, millest keegi ei räägi. Kõik märgid näitavad, et filmiprojekt on needuse all."
Mina kirjeldaksin nähtut muidugi veidi teisiti. Siin siis üks versioonidest.
Kujutle, et su ees on üsna arvestatav kogus puzzletükke, mida sa tahaksid vägaväga kokku panna. Alustadki sellega.. kui selgub, et tükkidel olevad kujutised on ajas muutuvad, samuti muudavad aeg-ajalt ruumis oma asendit (mõnikord vahetuvad/tekivad/kaovad) ka kinnitusosad (need, mis sarnanevad mummuga ning eenduvad tükist). Raskus, või mis? Aga huvi ei kao, sest lugu/lõpptulemus pakub tõsist pinget. Nii on ka selle filmiga. Ainult et täielikku ning üheselt mõistetavat pilti pole kunagi võimalik kokku saada. Variatsioone on lihtsalt nii palju.
Muidugi meeldis film mulle veel seetõttu, et rezhissöör oli filmi lõpus teinud just sellise käigu, mida ootasin pikisilmi juba filmi algusest. Ja tehtu oli isegi parem.

Milleks siis üldse kirjutada.. kui isegi ei soovita? Aga sellepärast, et see on üks mu selle hooaja vaieldamatutest lemmikutest. Ajaliselt natuke pikk, aga mitte võimatu, et paigal püsida. Kes siiski huvi tunneb, siis tuleb arvestada ka sellega, et film on raske ning wtf-hetki võib olla päris mitu. Ja 3 tundi tähelepanu suunamine ühele ja samale asjale on ju tänapäeval üsna raske (kiire elutempo, eksole).

Lõpetuseks natuke imdb.com-st:
""I can't tell if it's yesterday or tomorrow and it's a real mind f---"
This single quote from Laura Dern sums the movie up fairly well. It is also one of the self- referential moments of the film that explores the audiences very thoughts while providing some comic relief.
Lynch said that he used the digital camera to give him freedom. You can see much more movement in this film than his others, giving an almost voyeuristic feel. He also uses many close shots, and as always, obscure framing allowing ambiguity and confusion. Lynch really explores the freedom of movement and editing that is available with digital, and you can feel his energy and zest in the new medium. The moments of suspense and terror are so well done - there are several scenes that will literally make you jump - that I found a Hitcockian brilliance of using subtlety, indirectness, and sound to convey emotion rather than expensive special effects. Of course, there are other scenes that would qualify as downright freaky.
The film itself is hard to summarize. Most of you know the basic plot, but this really means nothing about the film. It has no type of linear story line and the converging and diverging plot lines are connected by only the most simple threads, time, location, memory ("Do I look familiar? Have you seen me before?") identity, and people who are good with animals. It would be a disservice to this film to try to find meaning or symbolism as I see some people already are. /.../ It is a movie that plays off of ideas, color, mood, it presents intangible emotions that we feel and internalize rather than think about and solve. Film doesn't need a solution to make sense, but it is typical for us to want solve things, to have closure. This film is better if you just let it wash over you and surrender the urge to find meaning.
It plays on our emotions with intense sound and cinematography, grasping fragments from dreams, sliding in and out of reality, exploring nightmares, and asking us what time and reality really are. /.../ It also has some truly surreal moments of Lynch humor."
Kirjutas Greg from New York

As Good as It Gets

See nädal on toonud minu vaadatud filmide pagasisse kaks uut tulijat. Esiteks Steven Soderbergh'i Ocean's Thirteen ning teiseks Pierre Salvadori Hors de prix (aka Priceless).

Mõlemad olid säravad, ilusad ja meeleolukad. Kummastki siis ka pikemalt.

Ocean's Thirteen on oma sarjast juba kolmas. Paraku kumab ka sellest filmist läbi, et tegemist on järjega. Aga esialgu head muljed.
Mulle meeldis filmi koloriit (jätk eelnevatele filmidele). Mulle meeldis muhe huumor ja mõnus peategelaste omavaheline tögamine (tundus, et see oli isegi parem kui eelnevatel kordadel). Idee oli hea ning samuti ka teostus. Aga...
Esiteks jäi häirima mõistatuslik mõningaste tiimiliikmete kadumine, mõnede tekkimine (kes nad olid, miks nad olid jms). Muusika oli kehvem. Kasutatud võtted olid kulunud.
Ja filmi viimasel kolmandikul tekkis mõte, et okei poisid, film on hea, aga siiski võiks sellest juba sarja teha, kus iga osa mahuks 50 minuti sisse (kasiinosid/hotelle jms peaks Ameerikas piisavalt olema).
Siiski! Mulle meeldis kahe minu jaoks tugeva näitleja vastakuti asetamine - Al Pacino ja Andy Garcia. See oli väga maitsekas tegu.
Soovitan kõigile, kes on vaadanud ja tahavad näha kõiki sel aastal ilmunud järjefilme. Kes otsivad ootuspäraselt häid näitlejatöid. (Ocean's Eleven'i elamust sealt paraku ei saa.)

Hors de prix on seevastu südamlik ja rahulik lugu kahe inimese omavahelise tee leidmisest. Üks neist on pigem tagasihoidliku maapoisi tüüpi, samas kui teine on noor naine, kes sooviks elada maailmas, kus raha lugema ei pea.
Lugu sellest, kuidas inimesed kasutavad üksteist ära ning samas sellest, mida üks võib anda teise jaoks.
Minu jaoks oli seda veidi võõrastav vaadata, sest minu tutvusringkonnas siiski ei ole mitte kedagi, kes ei peaks pidevalt mitte mõtlema pangakontol olevale summale ning võib valimatult butiikides shoppamas käia. Ikka on mureks kas pangalaenud või liiga väike palk (mõnikord ka kaks korraga).
Filmi algustiitrid olid mõnusad. Õhustikku loovad ja sisu tutvustavad. Muusika ei häirinud. Järelikult täitsa okei.
Sisult ühtaegu nii lõbus kui kurb kui piinlik (viimast eriti).
Igaühele ei soovitaks, aga kellel on aega ja natuke rohkem kannatust, kellele meeldib lihtne glamuur (ebaloogiline sõnaühend, aga annab mõtet siiski edasi), siis ei ole need üldse mitte kehvalt kulutatud tund ja 42 minutit.

"Sunshine has an influence of 2001, Kubrick's masterpiece." collipal-1

Tegelikult peaks ju 1. mai olema täielikult lebotamisele pühendatud päev. Peaaegu selles stiilis, et isegi linnud ei lenda ja lehmad piima ei anna.

Päris nii mul olla ei õnnestunud, sest üle pika-pika aja tuli võimalus vaadata kuidas CCCP-s filmid jooksevad.
Seekordseks valikuks oli filmidega Trainspotting ja 28 Days Later tuntust kogunud Danny Boyle'i uusim film Sunshine.
Ulmethriller, millele võib läheneda labaselt või sügavamalt. Labane oli filmi pildikeel, detailid (välja arvatud mõned ekstra-head kaadrid). Filmi selgroog oli ka üsna tavapärane (ülioluline missioon, mille tulemusel päästetakse inimkond). Samas avaldas mulle kustumatut muljet filmi psühholoogiline külg (juba 28 Days Later'is oli seda näha). Peaaegu filmi lõpuni oli tunda (kasvavat) pinget. Ühelt poolt oli tahtmine püsti tõusta ja saalist välja kõndida (sest peaaegu võimatu oli vaadata sündmuste arengut), teisest küljest ei suutnud vastu panna kiusatusele saada veelkord justkui uut annust emotsiooni. Ju oli see saamata jäänud ravimi ja saadud emotsioonide kooslus, mis hoidis mind veel pool tundi pärast filmi lõppu kerges "lainetuses".

Filmi üht peategelast mängis Cillian Murphy, kelle puhul olen varem juba maininud, et "näitlejatööd pole ma adekvaatne hindama, kuna sümpaatia kuulub talle". Boyle'i ja Murphy koostöö on taaskord hästi õnnestunud. Muidugi mitte täiuslikult, aga siiski väga hästi.

PS! Pildil pole siiski mitte Murphy, vaid filmis Searle'i kehastanud Cliff Curtis (ka sümpaatne).
PPS! Filmis oli siiski ka üks sündmuste areng, mis mulle üldse mitte ei meeldinud. Ma saan aru, miks sellist asja oli vaja sisse tuua, aga siiski oli seda üsna ebameeldiv vaadata. Seetõttu on minu hinne oodatust veidi allpool: 7,5/10.

Elust ja surmast ja naistest

Vaatasin eile õhtul etv'st dokkaadrit, mis seekord näitas filmitegija ja antropoloogi Steef Meyknechti filmi Hospiits Amsterdamis (A Hospice in Amsterdam, Hollandi 2006).
Amsterdamis, Van Goghi tänava lõpus asub 'Veerhuis', kuhu inimesed tulevad surema. Ruumi on seal neljale inimesele. Perekonna ja sõprade abiga loovad nad endale viimase kodu. Neid aitab umbes 45 vabatahtlikku. [Postimehe telekava]
Sellega seonduvalt tekkis kaks üsna eriilmelist mõtet...

1) Naised on ikka vapustavalt tugevad. Selles mõttes, et mida kõike on nad sunnitud läbi elama (kasvõi nt sünnitus). Filmis olid "peategelasteks" (surema toodud isikud) enamasti mehed ning seega olid naised (ja järeltulijad) need, kes pidid leinas edasi elama. Kuigi oli näha pisaraid, suutsid nad teha ka head nägu ning teistega kaasa naerda. See ongi vist naiste tugevaim külg - kogeda samaaegselt mitmeid erinevaid (kohati vastandlikke) emotsioone.

2) Maailm meie ümber muutub paremaks ja ilusamaks. Meil on võimalus nautida kauneid kunste, käia pargis jalutamas, mõnikord külastada metsa selleks, et seal veidi seeni-marju korjata. Meie kõrvalt on eemale viidud elu koledam pool - haigused, surm jms. Ning kohati näib, et me ei oskagi lõpuni väärtustada neid võimalusi ja hüvesid, mida kogeme.
Samuti on elektri ja tarbeesemete tootmine; sõjad ja nälg on meie elupaigast võimalikult kaugel. Ja nii me, hea euroopa elanikud (heaoluühiskond), ei teagi, mis maailmas (väljaspool) tegelikult sünnib. Täpsemalt: me ei tea, millise ulatusega need nähtused tegelikult on.

Ohh kui keerulised mõtted.

1-2-3-4

Esiteks:

Ma olen jätkuvalt vaimustunud ja armunud. Imetlus. Vapustus. Kui ta ilmus ekraanile, olin ma esimesest sekundist lummatud, sest midagi nii ilusat pole mu silmad juba kaua näinud.
Pühapäeval käisime vaatamas filmi Hannibal Rising. Ning see jättis just Gaspard Ulliel'i tõttu kustumatu mulje. Milline kirg! Milline meisterlikkus! Ma loodan siiralt, et tegemist on väga andeka näitlejaga ning tema sära ei jää ainult ühte filmi. Sest kui tegemist on andega, ei tohi seda ometi ju raisata/mitte kasutada.
Tal on muidugi boonusena ka minu arvates ideaalsed näojooned. Ning kui vaadata pilte, siis meeldib talle juustega mängida. Sellised teisejärgulised seigad, mis siiski tähelepanu haaravad.

Filmi kohta ma ei oska midagi öelda. Või siis.. See tekitas väga seinast-seina tundeid. Mulle meeldis filmi naturalistlik alatoon ning isegi see, et filmi alguses oli täheldatav 'slaavi kvaliteet' (ma ei oska seda seletada, aga lihtsalt võrrelge tavapäraseid nt Venemaal tehtud filme läänemaailma omadega ning märgatavad peaksid olema pildikeele ja -kvaliteedi erinevused). Mulle meeldis püüdlik operaatoritöö. Mulle meeldisid need jubedused, mida näidati. Aga mulle ei meeldinud see, et film "logises". Miski lihtsalt ei olnud paigas.
Hiljem rääkis Marit mulle ka sellest, mis raamatus oli. Tuleb tõdeda, et 'muudetud kohad' eristuvad ülejäänutest hästi ning see arvatavasti lööbki filmi ühtsuse ja loogika veidi uppi.

Lisaks veel minu kiiks, et mulle meeldib Hannibal Lecter tegelikult aseksuaalse inimesena/koletisena rohkem kui see variant, kuidas teda tegelikult kujutatud on. Lihtsalt - armusuhted ja seks röövivad tema olemusest päris märgatava tüki. Ja siis ei ole ta enam nii põnev. Sest siis on ta inimlik, inimene nagu iga teine. Ja siis ta võib juba olla ükskõik kes - kas või Harrison Green.

Teiseks:

Jätkuvalt on riiuli peal The Omen Trilogy. Seda tahaks näha. Ning samuti tekkis ootamatu huvi Martin Scorsese filmide vastu. Neid tahaks näha.. kas või 25% koguhulgast. Ühel õhtul või mitmel õhtul. Keegi tore inimene võiks kuskil.. filmid sebida. Mina võin pakkuda kohta või jooke või sööki vms.

Kolmandaks:

Olen ajutiselt tagasi pöördunud ilukirjanduse juurde. Ette jäi raamat "Mees, kes teadis ussisõnu". Autoriks Andrus Kivirähk. Lugemine sujub. Aegamisi. Sest mida peatükk edasi, seda enam ma naudin seda, mida Kivirähk mulle kui lugejale ette söödab.

Neljandaks:

Ma ootan ilusat sooja kevadet.

Idi Amin

Pühapäeva õhtul seadsin sammud CCCP poole, et ära näha Kevin Macdonaldi lavastatud film The Last King of Scotland.

Filmi sisust võite lugeda lingi alt. Kuid kommenteeriksin paari mõttega nähtut.
Tegemist ei ole klassikalises mõttes väga hea filmiga - eriefekte vähe, verd ei lenda (aga on näha) jms. Samas on esitatud kõik tavapärased kinofilmides esinevad 'asjad' - seks, vägivald, võim, naiivsus, karm reaalsus, pisarad jne. Selles osas siis tavapärane.
Forest Whitaker on hakkama saanud väga jõulise osatäitmisega ning kui pärast filmi nägemist ei ole vaataja temast lummatud, jääb üle küsimus, et kas filmi üldse nähtigi. Kuigi samamoodi tugevat (tugevamat) rollitäitmist oleks oodanud ka James McAvoy'lt.
Film on sisu poolest väga pealiskaudne. Alles lõpus saab aimu sellest, MILLINE Idi Amin tegelikult oli. Samas on väga hästi edasi antud noore valgenahalise mannavahuline nägemus riigist ja selle juhist. Kui elu on pidu, siis ju ei märkagi muud ;)

Veidi siis Aminist ka:
Idi Amin Dada Oumee sündis arvatavasti 1925. aastal. Tema varasemast elukäigust on vähe teada, kuid ühel hetkel astus ta lihtsõdurina Briti koloniaalarmee kuninglikku Aafrika -rügementi ning alustas sõjaväelist karjääri. Teda on kirjeldatud kui peaaegu kirjaoskamatut, nürimeelset ja ülbet tüüpi. Sõjaväelise riigipöörde (kukutades oma eelkäija Milton Obote) käigus asus ta Ugandat juhtima.
Ta oli Uganda eluaegne(!) president 1971-1979 ametinimetusega Kõikide Maapealsete Loomade ja Merekalade Valitseja ja Briti Impeeriumi Alistaja Aafrikas üldse ja Ugandas eriti (selle pani ta endale loomulikult ise). Mees fetisheeris Shoti sümboleid. Tal oli neli naist ning oletuste kohaselt 43 last.
Talle meeldis purustada vastaste genitaale palja käega, samuti andis ta nõude raiuda maha nii mõnegi poliitilise vastase (kes olid valgesse riietatud) pea televisiooni otsesaates (sel ajal olid kasutusele tulnud värvitelerid).
Pole kahtlust, et tegemist oli ohtliku vaimuhaigega.
Ta suri eksiilis 15. augustil 2003. aastal.

Põgus seik ka:
"Idi Amin alustas tagakiusamiskampaaniat võitlevate hõimude vastu, tehes massimõrvade sooritamise kohuseks oma erapolitseile, kellele ta oli pannud täiesti ebaadekvaatse nime: Riiklik Teadusuuringute Büroo. Büroo korraldas ohvritele haaranguid ja tappis neid hulgi, misjärel teatas tapetute perekondadele, et surnukeha võib kätte saada 150 naelsterlingi eest. See kampaania tõi sisse tohutul hulgal raha, kuni ümberkaudsed elanikud hakkasid kurtma lakkamatu kuulipildujatärina üle, mis kostis büroo peakorteri territooriumilt. Et kõva lärmi mahendada, ässitas Amin oma vange ise üksteist 16 naela raskuste sepavasaratega surnuks peksma. Tema meelispaigaks ohvrite hävitamisel aga oli krokodillidest kubisev Victoria järv. Kui siis pealinnas Kampalas elektrivalgus kustus, teadsid sealsed elanikud kohe, et Oweni joa tamm on jälle kord inimjäänustest ummistunud."

Lõpetuseks:
Filmi lõpp on niivõrd õnnelik, et noor shotlasest arst pääseb vigastatuna riigist põgenema ning mõne aja pärast Amin ka kukutatakse. Nagu enamikes filmides (ja päriselus) ikka.
Kui sa ei viitsi/ei taha/ei julge sisult raskepärast, ajaloolist ja veidi karmi filmi vaadata, siis võta parem ette uus eestlaste mängufilm Jan Uuspõld läheb Tartusse.
Kui aga soovid näha, siis soovitan soojalt.

PS! Andmed Idi Amini kohta pärinevad Karl Shaw raamatust "Võimuhullus!" ning veidi on andmeid uuritud ka wikipediast.
PS2! Lõpp ei ole selle filmi tähtsaim osa. Kui dokumentaalkaadrid välja arvata.
PS3! Intervjuu romaani autoriga ka.

Rohkem kui kunst

Jumaldan ja kardan .

Põgenevad lapsed

"1941. aastal asub väike salk natside eest põgenevaid juudi lapsi rännakule läbi Euroopa. Lastel on loota vaid võõraste abile, kes näitavad neid varjates ja abistades üles suurt vaprust. Holokaustist läbi laste silmade jutustav film põhineb tõsielusündmustel." [Postimehe telekava]

La Fuga degli innocenti (Itaalia, 2004) on üsna tähelepandamatu film. Sest kui asja vastu eriti huvi ei ole, siis ei paku ka filmi vaatamine muud kui võimalust õhtutundidel vaikselt rahuldada on kaastundevajadust. Et see muudaks nagu suuremaks inimeseks või nii. Aga sellise eneserahuldamise kõrval on võimalik siiski vaadata antud filmi ka teisest spekrist.

Nimelt inimliku hullumeelsuse ning nüri järjekindluse aspektist.
Ühelt poolt laste saatjate võimas tahe liikuda edasi, päästa nii ennast kui lapsi (et saaks täidetud neile antud ülesanne), teiselt poolt sakslaste järeleandmatu tagaajamine ja erinevate võimaluste "leiutamine", et saaks ikka iga viimase kui inimraasu, mis juudi verd, kätte.
Nii põrkuvadki filmis kahe erineva osapoole üsna võrdsed, kuid täiesti erinevad soovid.

Ma ei vaadanud küll filmi lõpuni, aga nii palju kui ma nägin, siis vaatasin neid lapsi kui sõjapõgenikke (sõda teada-küll-kelle vastu). Sest selle eest nad ju ka põgenesid.

Pean veel lisama, et laste kasutamine filmides, eriti seda tüüpi filmides, on üsna riskantne tegu. Kuid paraku annab just see asjadele mingi seni tajumata mõõtme (kui õudsad olid sündmused süütutele inimestele tegelikult).

Oma arvamus: hea film. Aga juudi teema osas on mulle mällu sööbinud siiski katkend ühest dokfilmist, kus räägiti kuidas saksa sõdurid pildistasid puu külge poodud juute ning kandsid nende pilte taskus nagu talismane. Ning isegi koonduslaagrite õudused ja põgenikuelu ei lähe mulle enam sellest hetkest alates korda.
Kui siis ainult see eestlaste seast natsipoolel juute kiusanud inimeste meeletu tagaajamine, millel tegelikult eriti alust ei ole ning mille eest oleme rahvusena ka ise juba oma hinda maksnud. Nii et unustagu ära.

Lost ja muud loomad

Pärast seda kui olin eile taas kord maha maganud Lost'i ühe osa.. arvasin, et kõik - varsti ununeb sündmustik, siis tegelased ning hea kui üldse pealkirja veel mäletada suudan. Kuid televisioonil, nagu ikka, olid omad plaanid. *muigab*

ETV näitas õhtuse filmina nimelt asjandust pealkirjaga Bride & Prejudice (Inglise-USA, 2004).
Muusikaline komöödia. Gurinder Chadha, filmi "Tribla nagu Beckham" lavastaja, leiab Jane Austeni peenele sotsiaalkomöödiale kõige sobimatuma paarilise - Bollywoodi lakkamatud laulu- ja tantsunumbrid. Selle tulemusena keeratakse veel üks vint peale Austeni ajatule loole armastuse leidmisest - kunagi varem pole seda jutustatud Bombay kassahittide nipsaka huumori, pööraste tantsunumbrite ja häbenematu romantikaga. Nagu Austeni romaanis "Uhkus ja eelarvamus", saavad siingi kokku kaks vastandlike vaadetega inimest, kuid seekord tulevad nad ka maailma eri otstest - Ida ja Lääs kohtuvad kesk kirevaid värve, vaimukust ja tundeid. Gurinder Chadha kirjutas filmi käsikirja koos oma abikaasa Paul Mayeda Bergesiga. Filmi tegelasi kehastavad nii Bollywoodi kui ka Hollywoodi artistid.
Postimehe telekavast

Filmis mängis üht kõrvalosatäitjat ka Lost'is tuntud Naveen Andrews. Sarjas on ta küll rahvuselt - kui ma väga mööda ei pane - iraaklane, filmis mängis ta indialast.
Mulle meeldivad multifunktsionaalsed näitlejad. Johnny Depp on ka üks neist.

noniinonii.. ma suutsin vaimustuda (kõrvuni) ühest Austraalia päritolu näitlejast.
Tegemist on filmis The Prestige üht peaosalist kehastava ... Hugh Jackman'iga.

PÖFF 2006, vol.2

Ja tänavune parim PÖFFi film oli eile. Vene Teatris.

Tegemist on Jan Shvankmajer'i filmiga ŠÍLENÍ (Tshehhi-Slovannia, 2005).

Edgar Allan Poed teavad paljud ja Marquis de Sade'i ilmselt kõik. Švankmajerile meeldivad mõlemad. Ei ole ilmselt vähetähtis, et tegemist on Tšehhist, endisest idablokist pärineva filmiloojaga. Eestlasedki mäletavad nende režiimide topeltstandarditel põhinevaid kontraste, mis paljude jaoks tähendasid skisofreeniat riiklikul tasandil. Skisokomöödia ei ole teab-mis laialt levinud žanr, sestap peaksid kõik õudusesõbrad selle filmi ära vaatama. Olgu veel siinkohal mainitud, et tegemist on peaaegu et koguperefilmiga. Peaaegu. Jäägu vaataja otsustada, kellele sobib, kellele mitte. Vahelduseks võiks ju enne kinnominekut ka pilguga Poe loomingust üle käia. Tšehhi Filmiakadeemia on esitanud Švankmajeri linatöö parima võõrkeelse filmi Oscari kandidaadiks.
www.poff.ee

Film tekitas minus tunde, et ma olen väikestviisi pervert. Kuid need "siivutused", mis seal ette laoti, polnud sugugi mitte jubedad või koledad, pigem hullumeelsed.
Ülesehituselt oli film lihtne ja loogiline. Samas oli filmi kulgu huvitav jälgida.
Pildikeel oli ka väga rikkalik ning animeeritud vaheklipid tekitasid tunde.. justkui oleks näinud 2 filmi ühes.

Teel koju arutlesin rahvuslike eripärade üle. Selles mõttes, et igal riigil (tulenevalt kultuurilisest taustast) on täiesti oma väljakujunenud väljenduslaad. Sakslased on nt väga realistlikud, samas kui orient keskendub traditsioonidele. Tshehhid on väga omanäolise suhtumisega - suudate ju vist ikka eristada nende multifilme eestlaste või ameeriklaste omadest. Ning kvaliteet.. ütleme nii, et oskaja suudab ka nappide vahenditega midagi head teha, vastupidine ei pruugi kehtida.