"Sunshine has an influence of 2001, Kubrick's masterpiece." collipal-1
Tegelikult peaks ju 1. mai olema täielikult lebotamisele pühendatud päev. Peaaegu selles stiilis, et isegi linnud ei lenda ja lehmad piima ei anna.
Päris nii mul olla ei õnnestunud, sest üle pika-pika aja tuli võimalus vaadata kuidas CCCP-s filmid jooksevad.
Seekordseks valikuks oli filmidega Trainspotting ja 28 Days Later tuntust kogunud Danny Boyle'i uusim film Sunshine.
Ulmethriller, millele võib läheneda labaselt või sügavamalt. Labane oli filmi pildikeel, detailid (välja arvatud mõned ekstra-head kaadrid). Filmi selgroog oli ka üsna tavapärane (ülioluline missioon, mille tulemusel päästetakse inimkond). Samas avaldas mulle kustumatut muljet filmi psühholoogiline külg (juba 28 Days Later'is oli seda näha). Peaaegu filmi lõpuni oli tunda (kasvavat) pinget. Ühelt poolt oli tahtmine püsti tõusta ja saalist välja kõndida (sest peaaegu võimatu oli vaadata sündmuste arengut), teisest küljest ei suutnud vastu panna kiusatusele saada veelkord justkui uut annust emotsiooni. Ju oli see saamata jäänud ravimi ja saadud emotsioonide kooslus, mis hoidis mind veel pool tundi pärast filmi lõppu kerges "lainetuses".
Filmi üht peategelast mängis Cillian Murphy, kelle puhul olen varem juba maininud, et "näitlejatööd pole ma adekvaatne hindama, kuna sümpaatia kuulub talle". Boyle'i ja Murphy koostöö on taaskord hästi õnnestunud. Muidugi mitte täiuslikult, aga siiski väga hästi.
PS! Pildil pole siiski mitte Murphy, vaid filmis Searle'i kehastanud Cliff Curtis (ka sümpaatne).
PPS! Filmis oli siiski ka üks sündmuste areng, mis mulle üldse mitte ei meeldinud. Ma saan aru, miks sellist asja oli vaja sisse tuua, aga siiski oli seda üsna ebameeldiv vaadata. Seetõttu on minu hinne oodatust veidi allpool: 7,5/10.
Seekordseks valikuks oli filmidega Trainspotting ja 28 Days Later tuntust kogunud Danny Boyle'i uusim film Sunshine.
Ulmethriller, millele võib läheneda labaselt või sügavamalt. Labane oli filmi pildikeel, detailid (välja arvatud mõned ekstra-head kaadrid). Filmi selgroog oli ka üsna tavapärane (ülioluline missioon, mille tulemusel päästetakse inimkond). Samas avaldas mulle kustumatut muljet filmi psühholoogiline külg (juba 28 Days Later'is oli seda näha). Peaaegu filmi lõpuni oli tunda (kasvavat) pinget. Ühelt poolt oli tahtmine püsti tõusta ja saalist välja kõndida (sest peaaegu võimatu oli vaadata sündmuste arengut), teisest küljest ei suutnud vastu panna kiusatusele saada veelkord justkui uut annust emotsiooni. Ju oli see saamata jäänud ravimi ja saadud emotsioonide kooslus, mis hoidis mind veel pool tundi pärast filmi lõppu kerges "lainetuses".
Filmi üht peategelast mängis Cillian Murphy, kelle puhul olen varem juba maininud, et "näitlejatööd pole ma adekvaatne hindama, kuna sümpaatia kuulub talle". Boyle'i ja Murphy koostöö on taaskord hästi õnnestunud. Muidugi mitte täiuslikult, aga siiski väga hästi.PS! Pildil pole siiski mitte Murphy, vaid filmis Searle'i kehastanud Cliff Curtis (ka sümpaatne).
PPS! Filmis oli siiski ka üks sündmuste areng, mis mulle üldse mitte ei meeldinud. Ma saan aru, miks sellist asja oli vaja sisse tuua, aga siiski oli seda üsna ebameeldiv vaadata. Seetõttu on minu hinne oodatust veidi allpool: 7,5/10.
1 kommentaar:
oo cillian, cillian :D ei ole enam mingeid odrapõlde, vaid kosmilised avarused :P
võrdlus kubricku odüsseiaga on kindlasti adekvaatne. a mulle torkas silma hoopis parallel michael bay armageddoniga - kõik see missioon ja värk. lahe oli see et puudus armageddoni nõretav natsionalism. ja olemata jäi tegelt ka pingutatud poliitiline korrektsus (tegelaste hulgas polnd ühtegi musta).
visuaalselt ilus, sorav narratiiv jne. filmi "2001" püsivaid väärtusi vast pole a siiski hää film vaadata. ja muidugi see cillian :D
Postita kommentaar