Kumu ÖÖ, vol.2

Järjekordne nädal on möödas. Järjekordne Kumu ÖÖ on toimunud. Järjekordne suvi on alanud.

Seekordne Kumu ÖÖ oli mulle isiklikult põnevam kui eelmine, sest seekord astus publiku ette ei keegi muu ... kui mu isiklik lemmik Jimi Tenor. Kõige parem selle juures oli veel see, et ta ei esinenud üldse mitte tühjale saalile, ning vaadates kõrvaseisvaid inimesi, võib tõdeda, et vähemalt laivis andsid lood kena toonuse.
Ülejäänud esinejatest hämmastas mind ehk kõige rohkem Lubomyr Melnyk, kelle katkematu, kergelt hüpnotiseeriv klaverimäng lummas kõiki meeli. Olen terve pühapäeva ringi uudistanud ning püüdnud leida/kätte saada Melnyku mõnd salvestist, kuid seni on otsingud üsna tulutuks jäänud. Kui kellelgi on miskitki.. siis on kõik saadetised oodatud.
Mira Calix'it nägin umbes pool minutit. Aga oleks tahtnud rohkem näha. Nüüd siis üritan kuulamisega olukorda veidi leevendada.
Uut plaati esitlenud Vaiko Eplik & Eliit meeldis mulle nii palju kui kuulsin. Paar-kolm lugu. Ning mulle vähemalt ei paistnud laivis seda ägedat (neg.) arrogantset hoiakut, mida Epliku puhul võib meedia vahendusel nii tihti kohata.
Jah Wobble & the English Roots Band ei jätnud eriti tugevat muljet. Ehk oli probleem ka pealetükkivas unes. Igatahes olen 2/3 kohapealt muretsetud antoloogiast nüüd kodus läbi kuulanud ning leian, et koduses keskkonnas on asja isegi parem - intiimsem - kuulata.
Fuajees kuulsin ka miskit natuke.. aga need olid pigem liikumise käigus püütud helid, mille autorid on tuvastamata.

Laupäev möödus seevastu palju rahulikumas keskkonnas. Kuulasime Tallinna lähistel aiaga majas (suvel on aed lihtsalt überpaik) nii Jimi kui Epliku uut plaati ning nautisime sooja ilma. Kogesime veidraid hetki ning kui öö võimust võttis, tegime ka väikese lauamänguringi.

Pühapäeval võtsin kätte ning kinkisin oma draakonipuule uue poti ja mulla. Vaeseke tundis end vanas plastikpotis kahtlemata ebamugavalt, sest kui ta sealt lõpuks kätte sain, selgus, et mulda oli vaid näputäis.. juurte peal. Nüüd on ehk siis veidi parem. Uurisin veidi draakonipuude kohta üldse ning tõdesin hämmeldusega, et on tõeline ime, et mu lilleke veel elus püsib, sest kastmisega olen tema puhul siiani küll täiesti mööda pannud. Kuidas siis kasta tuleks? Siin on nõuanded. Vanemate kingitud Kalanhoe panin ka täiesti uude potti ning loodan, et temagi hakkab nüüd kosuma, kuigi kasta on teda väga madalal asuvate lehtede tõttu natuke keeruline.

Kuidas ma hakkasin eurot toetama

Mulle meeldib Eestis käibel olev kroon - sellel on ilusad rahatähed ning armsa tagasihoidliku kujundusega sendid/mündid.
Peamiseks argumendiks ongi, et see on meie OMA raha.

Teisest küljest oleme selle raha külge kammitsetud, kuna üleminek eurole on osutunud keerulisemaks kui esmapilgul tundus. Nii saab OMA rahast ühtäkki justkui OMA paratamatus.
Kujundati küll Eestile sobivad euromündid, aga nüüd jäi asi peamise vabndusena toodud inflatsiooni taha seisma.
Ma ei olnud siiani euro poolt ning mulle ei meeldi enamasti üleilmastumine või liidud, milles loovutame otsustusõiguse meist tugevamatele, aga lugedes üht lõiku, muutsin oma arvamust:

"Üks tuntavaid eeliseid euro kasutuselevõtul vastastikuse leppe põhjal Euroopa Ühendusega on valuutavahetusega seotud tehingukulude kadumine. Sellest saavad eriti kasu väikesed avatud majandusega riigid, kuna nende residendid teostavad suurema osa kõikidest tehingutest mitteresidentidega. Muude eeliste seas, mida teise riigi valuuta kasutuselevõtu puhul sageli majanduskirjanduses mainitakse, on positiivne mõju makromajanduslikule stabiilsusele, riskipreemiad laenuvõtjatele, kodumaise finantssektori areng ning rahvusvaheline majandus- ja finantslõimumine."

Euroala raha- ja vahetuskursikokkulepped valitud kolmandate riikide ja piirkondadega. - Kroon ja Majandus, 2006-2007, nr. 4-1, lk. 8-20.
Tõlge Euroopa Keskpanga kuubülletäänist, aprill 2006.

Jäin mõtlema, et pole nii hullu midagi. Tuhandeid aastaid tagasi arveldati ju üldse kanades või jahukottides või elevandiluuga, veidi hiljem tekkis alles raha ning ka siis oli see alguses ikka kas hõbe- või kuldraha (lihtsalt müntidel olevad kujutised erinesid). Miks mitte ka nüüd teha asi lihtsaks. Mõnes mõttes sarnanebki Eesti EL'i välistele riikidele nagu San Marino või Monaco, kus juba on ühisraha ilusti käiku läinud.
Ainult et... praegust raha ei taha ka lihtsalt niisama ära visata, et sellest saaks lainepappi või vetsupaberit teha.

Kevad puges sügavale põue

Viimased päevad, isegi nädalad (kui väga aus olla), on möödunud nohu ja köhaga võideldes. Loomulikult suutsin ka sel aastal esimese korralikuma soojaga haigeks jääda. Ometi pole sellest eriti hullu (hull oli see, et pidevalt pidi nina nuuskama ning koolitusel oli ka äärmiselt ebamugav aktiivsust üles näidata). Hea külg on see, et nüüd olen korralikult püüdnud end püstijalu ravida ning samaaegselt organismi turgutada (peamiselt tee, mee ja vitamiinide abil) ja muidu soojalt riides olla.

Mulle on hakanud meeldima Tele2 uus reklaam. See, milles Laine Mägi entusiastlikult räägib, kuidas "tal pidi aju väiksem olema kui silm". Überarmas lähenemine :)

LR 2007/13-16 - Maria Kirschbaum-Pljuhhanova teos Mälu hoiab meid eluaeg koos tundub esimese lugemise järel olevat väga südamlik ja soe mälestuste kogu.

R.E.M.

Reede hommikul nägin väga meeldejäävat unenägu. Lühidalt siis: olin Viljandis, kus möllas meeletu torm. Ootamatult linna kohale kerkinud äikesepilv pani oma võimsuse käiku ning päästa ei andnud suurt midagi, mis ette jäi. Lisaks oli pilve alla tekkinud oma 5 trombi ning kui üks kadus.. tekkis asemele uus. Olin elutoa aknal ning märkasin, et isa on äsja maha lammutatud kasvuhoone asemele ehitanud uue, poole väiksema variandi. Ta püüdis parajasti selle ust kinni saada kui lähenes aukartust äratav äsja tekkinud tromb. Järmisel hetkel olin aias ning püüdsin päästa, mis päästa andis. Kahjuks edasist ei tea, sest siis oli aeg ärgata ja tööle minna.

Otsisin välja ühe huvitava allika, milles seletatakse unenägusid. Tulemused on alljärgnevad.

Kuna nägin unenägu 18. kuupäeval, siis peaks see mind juhatama tulu ja uute asjade juurde.
Tähendustest nii palju, et...
ISA - haige - pärandus; terve - hool ja mured
PILVED - raskused töös
PIME - piinav teadmatus
TAEVAS - puhas, selge - rõõm, rahu ja nauding; sünge ja pilves - igatsus, mure ja ebaõnn
ÄIKE - ootamatus, ehmatus ja heaolu

Tegelikult oli aju aga oma äranägemise järgi kokku pannud Lõuna-Eestit tabanud äikesetormi (uudised), mure isa tervise pärast ning värkelt saadud kogemuse kasvuhoone lammutamisest.
Kuigi, ega tähendustega ka palju mööda ei pandud ;)

Loodussõbralikud arvutitootjad

1. Lenovo
2. Nokia
3. Sony Ericsson
4. Dell
5. Samsung
6. Motorola
7. Fujitsu-Siemens
8. HP
9. Acer
10. Toshiba
11. Sony
12. LGE
13. Panasonic
14. Apple

http://www.greenpeace.org/greeneletronics

Leheküljelt selgub, et hämmastava hüppe on võrredes 2006. aasta detsembriga teinud Lenovo, kes on haaranud seniselt liidrilt Nokialt esikoha. Apple on aga alati kuskil nimekirja lõpus figureerinud.

Miks see mind ei üllata?

"Venemaa president Vladimir Putin kirjutas märtsi lõpus alla ukaasile, mille järgi peavad meie idanaabri ametnikud hoiduma oma avalikes esinemistes määratlemast kaupade ja teenuste hindu välisvaluutas, teatas RIA Novosti. Samuti on ametnikel keelatud välisvaluutas hinnata kaupade ja teenuste hindu ning kõigi tasemete eelarvenäitajaid massiteabevahendite veergudel."

"Nn dollarikeelu idee käis möödunud aasta aprillis esmakordselt välja Ühiskondliku Palati (Kremli loodud nõukoda, mille enamiku liikmeid on määranud Putin. Nõukoja ülesanne on anda nõu kõrgemale täitevvõimule strateegilistes küsimustes) sekretär, akadeemik Jevgeni Velihhov oma kirjas riigiduuma spiikrile Boriss Grõzlovile.
Ajaleht Vedomosti kirjutas tollal, et oma läkituses osutab Velihhov vajadusele lammutada viimase viieteistkümne aasta jooksul venelastes juurdunud stereotüüp ebastabiilsest rublast."

"Rahandusminister Aleksei Kudrin nimetas pärast eelnõu esimest lugemist dokumenti absurdseks, majandusminister German Gref aga teatas, et eelnõu on mõttetu, kuna keelatud sõnade asemele leitakse kiiresti asendussõnad."

Reinart, Tiit. Venemaa uus seadus: ära iial ütle dollar? - Ärielu, aprill 2007, nr. 3, lk. 48-50.

Hirmus oleme üksi

See on vist sellest silme eest mustaks tegevast valust, sest muidu ma nii mustalt ei mõtle. Või siis üritan selliseid mõtteid vältida. Aga praegu leevandab selle väljaütlemine valu. Teeb olemise paremaks.
Pärast ühe mehe surma on mul tekkinud hirm. Maailm räägib, kuidas inimesed elavad tänu meditsiini arengule kauem, kuidas tarbimisühiskond teeb neid õnnelikumaks. Aga ometi lahkuvad head ja toredad inimesed nii vara. Liiga kiiresti, et midagi öelda või teha. Kas meie põlvkonnas on veel neid, kes suudavad oma partneriga 60 aastat koos olla, või murrab pangalaen enne kaela? Kas me suudame oma lapsed üles kasvatada, neile oma elukogemusi jagada, või peavad nad kasvama ise?
Pärast seda, kui elasin üle paar hirmsat ööd (teadjad ehk saavad aru, millest jutt), on mul alati magama minnes hirm, et mis siis saab kui see uuesti juhtub. Või juhtub täiesti ootamatult. Millal hakkab keegi huvi tundma. Kas siis kui ma juba viiendat päeva telefonile ei vasta või siis kui ma pole nädal aega tööle oma nägu näidanud?
Täna õhtul söön viimase trühvli. Shokolaad pidi hea rahusti olema.

Pealkirjatu

K: Kui kõik teised on läinud, siis kes jääb?
V: Armastus.

Mõnikord ei oska inimesi õigesti hinnata. Nad on liiga lähedal, et näha neid perspektiivis. Või siis liiga kaugel, et neid selgelt näha.
Mõnikord peab toimuma murranguline (või midagi taolist) sündmus, mis loksutab pildi kenasti paika.

K: Kui see kõik maha rahuneb, siis mis saab edasi?
V: Igavene võitlus jätkub.

Agar Garfield

Nii vaikset nädalavahetust kui see, pole juba kaua aega olnud. 50% magamist ja 50% lebo. Esinemiskultuuri jaoks vajaliku õpimapi materjale pole ka viitsinud eriti koguda. Nüüd, pühapäeval, suutsin vaid üles otsida kunagi keskas saadud avaliku esinemise materjalid (umbestäpselt 5 lehekülge). Keegi võiks poes ka käia.
Lugemisse on väike paus tekkinud. Välja arvatud raamat pealkirjaga "Joogivesi ja meie", mille autoriks on Erna Sepp. Muudkui loen ja imestan, kui palju saasta me endale iga päev koos joogiveega sisse joodame. Ka pudeliveega. Võib-olla on eestlaste kõrge suremus tingitudki suures osas üsna kehvast vee kvaliteedist? Paraku ei saa selles osas tegelikult ise suurt midagi peale hakata. Tallinna elanikke "toidab" ju ikka AS Tallinna Vesi, kes keelab-käseb-poob-ja-laseb, ühesõnaga, kes on meie "leivaisa", kelle vastu polegi võimalik eriti astuda.

Ootan pikisilmi, mil kevadine soe Eestisse jõuab. Kuigi viimased päevad on väga lootusrikkad olnud, tuleb siiski tõdeda, et lõplikult läheb soojaks ehk alles suvekuudel. Aga see-eest hoiavad teised asjad veidi tuju üleval ;)

Veel üks kord

Tõsi, ma küll ei plaaninud enam sellel teemal sõna võtta, igatahes mitte enne järgmiseid rahutusi (ehk siis pisitillukese tõenäosusega mitte kunagi), aga ometi oli Postimehes üks artikkel, mis vajab viitamist. Tegemist on äärmiselt emotsionaalse lähenemisega, eriti veel isiku poolt, kes on ametilt Eesti Keele Instituudi direktor ja Tartu Ülikooli professor.

Sutrop, Urmas. Toetame oma põhiseaduslikku valitsust. - Postimees, 3. mai 2007.

Vaikimisi on mul kahju vaadata, et inimesed peavad kasutama ära oma ametikohta ja positsiooni ühiskonnas, et nende jutt ei jääks vaid hüüdja hääleks kõrbes.

Üks tasandaja ka.

"Sunshine has an influence of 2001, Kubrick's masterpiece." collipal-1

Tegelikult peaks ju 1. mai olema täielikult lebotamisele pühendatud päev. Peaaegu selles stiilis, et isegi linnud ei lenda ja lehmad piima ei anna.

Päris nii mul olla ei õnnestunud, sest üle pika-pika aja tuli võimalus vaadata kuidas CCCP-s filmid jooksevad.
Seekordseks valikuks oli filmidega Trainspotting ja 28 Days Later tuntust kogunud Danny Boyle'i uusim film Sunshine.
Ulmethriller, millele võib läheneda labaselt või sügavamalt. Labane oli filmi pildikeel, detailid (välja arvatud mõned ekstra-head kaadrid). Filmi selgroog oli ka üsna tavapärane (ülioluline missioon, mille tulemusel päästetakse inimkond). Samas avaldas mulle kustumatut muljet filmi psühholoogiline külg (juba 28 Days Later'is oli seda näha). Peaaegu filmi lõpuni oli tunda (kasvavat) pinget. Ühelt poolt oli tahtmine püsti tõusta ja saalist välja kõndida (sest peaaegu võimatu oli vaadata sündmuste arengut), teisest küljest ei suutnud vastu panna kiusatusele saada veelkord justkui uut annust emotsiooni. Ju oli see saamata jäänud ravimi ja saadud emotsioonide kooslus, mis hoidis mind veel pool tundi pärast filmi lõppu kerges "lainetuses".

Filmi üht peategelast mängis Cillian Murphy, kelle puhul olen varem juba maininud, et "näitlejatööd pole ma adekvaatne hindama, kuna sümpaatia kuulub talle". Boyle'i ja Murphy koostöö on taaskord hästi õnnestunud. Muidugi mitte täiuslikult, aga siiski väga hästi.

PS! Pildil pole siiski mitte Murphy, vaid filmis Searle'i kehastanud Cliff Curtis (ka sümpaatne).
PPS! Filmis oli siiski ka üks sündmuste areng, mis mulle üldse mitte ei meeldinud. Ma saan aru, miks sellist asja oli vaja sisse tuua, aga siiski oli seda üsna ebameeldiv vaadata. Seetõttu on minu hinne oodatust veidi allpool: 7,5/10.