Taaskord Viljandis käidud. Seekord pikemalt kui 1,5-2 päeva ehk peaaegu terve nädal, mis tähendas peaaegu sisseelamist uude rütmi.
Hea oli see, et lugeda sai hästi palju. Samuti süüa. Kesklinnas tiirutada, kaupa osta, sõbrad üle vaadata (pikemaks pole keegi kasvanud) ning kõige lõpuks ka kooli kokkutulekul käidud.
Viimane oli selline tore nostalgiline üritus, mis mingist hetkest näis üle kasvavat rahvuslikuks joomapeoks (nagu meil ikka tavaks on). *smile*
Aga 'maal' käia on muidu ka vahva. Õhtuti saab õues liha "küpsetada", lilli imetleda ning loomulikult metsmaasikaid süüa! Viimased on pööraselt head. Aeda on siginenud ka mõned aedmaasika puhmad ning need kannavad juba vilju. Võrreldes turult toodud maasikatega on neil hoopis teine mekk. Isa pani selle muidugi sordierinevuse arvele, kuid minu arvates on lisaks sordile määrav roll ka 'stressitasemel'. Oma aia maasikad kasvavad ju ikkagi üsna oma suva järgi praegu, masstoodangu puhul peavad maasikataimed end teiste omasuguste seas tõestama.
Usinalt loen praegu Elo Tuglase "Tartu päevikut (1928-1941)", kus kuulsa kirjaniku abikaasa on kirja pannud oma mõtted ja pettumused kaasaegsest elust, lähedastest ja tuttavatest. Kuigi proua üritab end distantseerida klatšimoori tasemest, näib mulle, et tegemist on ikkagi üsna agara "arvamusliidrist" naisega. Hinnangutega selles päevikus kokku ei hoita! ;)
Lõpetuseks midagi ilusat ka..
