Uni, sinust unistada võin...
Tere siit tuulisest Tallinnast, kus kuumus sulatab keha, samal ajal kui "kerged" tuulepuhangud teevad kõik, et teelt välja lükata!
Viimased päevad on möödunud suure ühtlase magamatuse all. Ikka nii, et mitu-mitu tundi öösel üleval ning siis - tund või kaks või kui veab, siis kolm - enne äratust korraks unele. Kusjuures, uni on kerge ning jõuab väga kiiresti otsapidi REM-i (see on siis üks viimastest faasidest). Unenäod on aga veidrad või väga ehedad.
Viimased kaks.
1) Ärkan öösel millegi peale sügavast unest üles ning komberdan siis millegipärast hästi-hästi pimedasse kööki. Lükkan paksud (hmm.. minu köögis neid pole) kardinad eest ning vaatan justkui 15. (või 20. - mingil kõrgusel kaob vastav tunnetus ära) korruselt alla maja ette. Seal on päris mitu tuletõrjeautot ning suurel hulgal inimesi. Üritan siis aknaklaasile toetuda, et paremat ülevaadet saada, kui avastan, et aknas on kahe rusika suurune auk. Suur hämmeldus. Pärast seda avastust ärkasin ka päriselt. Väljas oli valge, kajakad "kisasid".
2) Sattusin kellegagi (ei teagi kas mees või naine) ühte väga kinnisesse (vähemalt tundus nii, sest väljast oli maja mittemidagiütlev) klubisse, kus väga piiratud/valitud seltskonnale esinesid erinevad artistid (mitte ainult vähetuntud noortebändid, vaid juba ka maailmakuulsad tegijad). Pind sarnanes suurele tootmisruumile, kus olid suured, kuid kõrgel asetsevad aknad (justkui natuke trellitatud ka), põrand oli puhas betoon, seinad pigem valged.
Kogu interjöör oli muidu ka robustne ja lakooniline. Keset ruumi oli nn lava, mis asus kõrge aluse peal. Selle ümber oli 6-8 lauda, mis asusid suuremate laudade peal, iga laua ümber 8 tooli. Mingit baari seal polnud, alkohol ja tubakas olid vist isegi keelatud. Mäletan, et mind juhatati istuma ning kuulasin paari lugu. Pärast jagasid kuulajad esinejale kommentaare ja nõuandeid. Ise avastasin end ühel hetkel Amy Winehouse'iga tema uue plaadi materjalist rääkimas. Päris asjalikku juttu isegi, pärast ühines veel keegi, kes õpetas millal ja kui palju millise pilliga mängida.
Seejärel aga olin juba uues kohas, kus mu kuklale maandus kollase peaga lind (selline on isegi olemas: yellow-headed blackbird; vt. pilti), kes hakkas mu kukalt toksima. Selle väga elutruu tunde peale ärkasingi.
Täna pärast poeskäiku läbi parkla kodu poole jalutades jõudsin avastusele, et mulle ei meeldi kuldsed maasturid. Aga Volvo on üks stiilsemaid Euroopa juurtega automarke. Ja mulle see meeldib, väga.
Lõpetuseks üks ilus katkend, mis peaks meie rahvuslikku ego natuke tõstma.
"Eestlased on kujunenud tingimuste mõjul erakordselt töökad. See maa, millele nad on elama sattunud, on kivine. Muistsetest aegadest alates on eestlane läinud põllule ja ennekõike korjanud kokku kivid, mida nagu ujuks maa seest üles. Suured rahnud ja munakivid, väiksemad ja veel väiksemad kivid. Ta on ladunud kõik need kivid kannatlikult kiviaiaks ümber põllu, ehitanud neist väga ilusaid majapidamishooneid. Kogu põld oleks nagu puhtaks korjatud, kuid järgmisel kevadel algab kõik otsast peale. Ja nõnda on see käinud aastast aastasse. Eluaeg. Tahtmatult oled kannatlik ja harukordselt püsiv. Need omadused on eestlastes arenenud põlvest põlve."
Kirschbaum-Pljuhhanova, Maria. Mälu hoiab meid eluaeg koos. Tallinn, 2007. (LR 2007/13-16)
Tõsi, sõnaosavusega see lõik ei hiilga, aga sisu on sõnadest üle. Meenus Tõde ja Õigus ning Andrese katkematu võitlus oma maaga. Kahju vaid, et oma maatükki armastas ta rohkem kui oma naisi või lapsi. Aga viimastele ei pidanud ta ka ju tõestama, et suudab sellest kesisest ja tihti muret tekitavast heinamaast või põllulapist üle olla. See oli ikkagi tema võitlus iseendaga.
PS! Pilt pärineb siit.
Viimased päevad on möödunud suure ühtlase magamatuse all. Ikka nii, et mitu-mitu tundi öösel üleval ning siis - tund või kaks või kui veab, siis kolm - enne äratust korraks unele. Kusjuures, uni on kerge ning jõuab väga kiiresti otsapidi REM-i (see on siis üks viimastest faasidest). Unenäod on aga veidrad või väga ehedad.
Viimased kaks.
1) Ärkan öösel millegi peale sügavast unest üles ning komberdan siis millegipärast hästi-hästi pimedasse kööki. Lükkan paksud (hmm.. minu köögis neid pole) kardinad eest ning vaatan justkui 15. (või 20. - mingil kõrgusel kaob vastav tunnetus ära) korruselt alla maja ette. Seal on päris mitu tuletõrjeautot ning suurel hulgal inimesi. Üritan siis aknaklaasile toetuda, et paremat ülevaadet saada, kui avastan, et aknas on kahe rusika suurune auk. Suur hämmeldus. Pärast seda avastust ärkasin ka päriselt. Väljas oli valge, kajakad "kisasid".
2) Sattusin kellegagi (ei teagi kas mees või naine) ühte väga kinnisesse (vähemalt tundus nii, sest väljast oli maja mittemidagiütlev) klubisse, kus väga piiratud/valitud seltskonnale esinesid erinevad artistid (mitte ainult vähetuntud noortebändid, vaid juba ka maailmakuulsad tegijad). Pind sarnanes suurele tootmisruumile, kus olid suured, kuid kõrgel asetsevad aknad (justkui natuke trellitatud ka), põrand oli puhas betoon, seinad pigem valged.
Kogu interjöör oli muidu ka robustne ja lakooniline. Keset ruumi oli nn lava, mis asus kõrge aluse peal. Selle ümber oli 6-8 lauda, mis asusid suuremate laudade peal, iga laua ümber 8 tooli. Mingit baari seal polnud, alkohol ja tubakas olid vist isegi keelatud. Mäletan, et mind juhatati istuma ning kuulasin paari lugu. Pärast jagasid kuulajad esinejale kommentaare ja nõuandeid. Ise avastasin end ühel hetkel Amy Winehouse'iga tema uue plaadi materjalist rääkimas. Päris asjalikku juttu isegi, pärast ühines veel keegi, kes õpetas millal ja kui palju millise pilliga mängida.Seejärel aga olin juba uues kohas, kus mu kuklale maandus kollase peaga lind (selline on isegi olemas: yellow-headed blackbird; vt. pilti), kes hakkas mu kukalt toksima. Selle väga elutruu tunde peale ärkasingi.
Täna pärast poeskäiku läbi parkla kodu poole jalutades jõudsin avastusele, et mulle ei meeldi kuldsed maasturid. Aga Volvo on üks stiilsemaid Euroopa juurtega automarke. Ja mulle see meeldib, väga.
Lõpetuseks üks ilus katkend, mis peaks meie rahvuslikku ego natuke tõstma.
"Eestlased on kujunenud tingimuste mõjul erakordselt töökad. See maa, millele nad on elama sattunud, on kivine. Muistsetest aegadest alates on eestlane läinud põllule ja ennekõike korjanud kokku kivid, mida nagu ujuks maa seest üles. Suured rahnud ja munakivid, väiksemad ja veel väiksemad kivid. Ta on ladunud kõik need kivid kannatlikult kiviaiaks ümber põllu, ehitanud neist väga ilusaid majapidamishooneid. Kogu põld oleks nagu puhtaks korjatud, kuid järgmisel kevadel algab kõik otsast peale. Ja nõnda on see käinud aastast aastasse. Eluaeg. Tahtmatult oled kannatlik ja harukordselt püsiv. Need omadused on eestlastes arenenud põlvest põlve."
Kirschbaum-Pljuhhanova, Maria. Mälu hoiab meid eluaeg koos. Tallinn, 2007. (LR 2007/13-16)
Tõsi, sõnaosavusega see lõik ei hiilga, aga sisu on sõnadest üle. Meenus Tõde ja Õigus ning Andrese katkematu võitlus oma maaga. Kahju vaid, et oma maatükki armastas ta rohkem kui oma naisi või lapsi. Aga viimastele ei pidanud ta ka ju tõestama, et suudab sellest kesisest ja tihti muret tekitavast heinamaast või põllulapist üle olla. See oli ikkagi tema võitlus iseendaga.
PS! Pilt pärineb siit.
