Kestev lumesadu

Täna istume toas. Üks mängib, teine tegutseb teiste asjadega. Õues toimuv on kui kaunis vaatepilt, mis esmaspäevaga koos paraku karmiks reaalsuseks muutub.
Seni süütan küünla ja naudin rahu, mis vaid üheks päevaks on sisse pugenud.
Selline peabki ju talv olema. Tuisk vaheldumisi lumehangedega.

Või nii

Tegime, mis suutsime. Võitjaid sai paraku olla vaid üks.
Varsti proovime jälle. Seniks lakume haavu ja teeme järeldusi.

Võitjatele edu ja õnne ja selget meelt!

Mure

Kui mu süda valutab, siis pigem maailmas toimuva, riigis toimuva, ühiskonnas toimuva, ümbritseva pärast.
Ma ei tea, millised on need kõige õigemad valikud, aga ma tean, et osad neist on paremad, teised jälle vähemtähtsad.
Mulle teeb haiget kui riik ja selle juhid teevad oma tuiksoonele - rahva usaldusele - haiget.

Uued vanad hirmud

Enesetsensuur on märk uuest algusest. Aga mitte paremast.
Vabadus on alati näiline.

"Peame unustama maailma, kuhu kord kuulusime." I. J.

See suur et...

Täna möödub 7 aastat õõvastavast tornide kokkuvarisemisest NYC-s.
Mäletan liigagi hästi päeva, mil mulle öeldi, et tornid on Atlandi ookeni taga kokku varisemas. Kuigi pole enam päris kindel, kas ma sain terrorirünnakust teada pärast esimese torni tabamust või hiljem. Aga kindel on see, et tol hetkel kõlas see kui väga halb nali. Olukorra tõsidust mõistsin alles siis kui juba mitmed uudistekanalid toimunu kohta uut infot edastasid.

Aasta 2001 muutis maailmas paljut. Väga. Maailm pole pärast Ameerika Ühendriikides juhtunud tragöödiat (sest ameeriklastele see oli, on ja jääb rahvuslikuks tragöödiaks) enam turvalisemaks muutunud. Karmistunud on ainult piirangud. Iga riik on natuke rohkem võitlusvalmim kui varem. Aga probleem on selles, et enam polegi nii lihtne end kellegi vastu sättida.
Varem oli maailm lihtsam - kui keegi ei meeldinud või tekkis tahtmine lihtsalt naabermaalt (või veidi kaugemaltki) miskit ära võtta, siis sai ilusti üle piiri kõnnitud, veidi oda või püssiga vehitud ning parimal juhul maatükk ühes elanikega enda omaks kuulutatud.
Nüüd on olukord muutunud - vastane on muutunud piiriüleseks, tal polegi mõnikord maad, mille pärast tahetakse võidelda. Vastane kasutab alatuid meetodeid, mis toovad surma ja õudust ka tavakodanikele, sest nemad jäävad tihtipeale ju lahinguvälja keskele. Samuti on tihedamaks muutunud majandusvõrgustik sidunud kinni mitmete riikide käed ja jooksutanud kokku nende mõistuse. Lahendust justkui polekski.

Samas on ka riike, kes sõdivad oma sõda. Oma meetoditega, oma uskumuste ja unistustega.
Samuti on ka rahvaid, kes sõdivad maailmaga, sõdivad teise, veidi suurema rahvaga oma vabaduse ja õigluse nimel. Aga lõppu neil sõdimistel ei olegi.

Kuhu me siis jõudnud oleme?
Meil siin ei ole sõda, meil ei hukku 70-100 inimest päevas seetõttu, et üks sügavalt veendunud usklik on endale pommivöö ümber sidunud. Me elame vabal maal. Kui me ei ole just armastatud, siis oleme üsnagi aktspteeritud, maailm teab meid rohkem kui 20 või 70 või 150 aastat tagasi.
Aga 7 aastat tagasi USA-s alguse saanud paanika ja agoonia on ka meisse edasi kandunud. Kas me üldse olemegi sellest õppust võtnud? Kas me oleme ajaloost saadud õpetussõnu üldse märganud?

Meie mehed sõdivad maailma teises otsas kättemaksusõda, maailma kurjusest ja terrorismist vabastamise sõda, viivad sinna lääne ideoloogiat ja kultuuri, edendavad oma vaiksel moel demokraatiat.
Aga mõned koju jäänud mehed ei saa hakkama isegi maksude kogumisega nii, et nad rahvast paljaks ei rööviks, ise "terroristideks" ei muutu.

Aga mälestagem nüüd siis neid, kes 9/11 sündmuste tõttu on oma elu kaotanud või kannatanud ning mõtelgem, kas ja kuidas on võimalik maailma päästa.

AHT ja teised

Jäime ühel õhtul A.-ga ühel kirjanduslikul teemal eriarvamusele. Nimelt tuli juba varem kõne alla Eesti kultuurilugu/ajalugu ning selle kesksed teosed ja nende autorid.
A. on seisukohal, et kultuuri poolt vaadates on Eesti superkirjanik ja kõrgkultuuri esindaja A. H. Tammsaare koos Marie Underi jt tolle ajastu kirjameestega.
Mina olen jällegi seisukohal, et AHT positsioon meie kultuuriloos on kõvasti üle hinnatud. Või siis teistpidi öeldes: AHT ümber loodud sära kahvatab kõik teised kirjanikud, jättes mulje, et ainus tõeline kirjanik oli AHT ning teised on lihtsalt mingid tüübid, kes oskavad sõnu ritta seada. Ebaõiglane.. või mis?
Nõustun sellega, et AHT on meie kultuuris olulisel kohal. Oma loomingus jagab ta meiega nii igipõliseid probleeme kui valab sõnadesse oma aja elu ja tavad jms. Üldjoontes on teda lihtne mõista, eriti siis kui lugeda teksti kergekäeliselt. Tema looming on üsna lollikindel (vabandust väljendi eest) - läheb alati peale, õnnestub samapalju.
AHT näitab ehedalt kuidas on võimalik naist armastada nii, et muuta ta elu maapealseks põrguks. Kuidas on võimalik labaselt ja süüdimatult hävitada teiste elusid - viitan teosele "Tõde ja õigus".
Kuid täna töökaaslasega sel teemal vesteldes jäin mõtlema, et kas ehk pole mitte nii, et AHT kõige sügavamad teosed on need, mida eriti lugeda ei armastata, millest eriti ei räägita.
Kuigi samas on mul üldse maailma asjade mõistmisega raskusi. Lugesin läbi paljukiidetud Camus' teose "Võõras" ja pettusin juba esimestel lehekülgedel - mida edasi, seda hullem. Alles lõpus leidsin arvatava peamise mõtte - eelviimaselt leheküljelt, ja sedagi ühteainsasse lõiku pressituna. See oligi vist hetk, mil ma ilukirjanduses pettusin.
Või ehk ootasin ma sellelt liiga palju. Tahtsin, et see pakuks mulle midagi silmnähtavalt harivat ja kosutavat, pakuks teadmisi ning samal ajal viiks mõtted reaalsusest eemale (nimetagem seda muinasjutu-efektiks). Kuid tegemist oli ilmselgelt liiga kõrgete ootustega. On võimalik kas ainult üks või ainult teine. Kuna teadmised tundusid olevat atraktiivsemad, siis keskendusingi edaspidi aimekirjandusele. Ja ma ei kahetse tehtud valikut.
Tagasi tulles AHT-teema juurde, siis olen seisukohal, et tema tähtteostesse võiks väikese skepsisega suhtuda, sest: rõhutakse stereotüüpidele (mida vabandatakse välja sellega, et -nii ju oligi-, kuid jäetakse seletamata, miks nii oli ja miks nüüd peab/võiks teistmoodi olla); suur tähelepanu jonnil/mässumeelsusel/vaidlustel, ühesõnaga vägivallal kas siis füüsilisel või vaimsel tasandil ning muidugi rahvuslus.
Oeh. Tegelikult ma ei tahagi oma jonni ajada, sest sellega kinnistan ma ju veelgi AHT kirjapandu õigsust. Kuid.. kui vaadata, mis ajal T&Õ ilmus, siis oli too ajastu ilmselgelt kantud eestluse ja selle kinnitamise vaimust. Ma lihtsalt ei ole sellest viiest raamatust koosnevast teosest pealaeni vaimustuses, seda enam, et ma ei suutnud esimest raamatutki lõpuni lugeda (peatükk või paar jäi puudu). Ning ma tahaksin pigem nõustuda Rein Veidemanni väitega, et kõrgkultuuri meil veel ei ole.
Nii et.. olgu siis AHT pigem teed näitav. Vastasel juhul tekib küsimus, et kas meie kõrgkultuur ongi nüüd surnud? Kas see elaski vaid.. kõige rohkem Jaan Krossi surmani..

Purskkaevudest

Mul on nõrkus purskkaevude vastu. Mitte niivõrd nendes oma jalgade leotamiseks või pättuste tegemise võimaluse pärast, vaid mulle meeldib purskkaevu uhke hoiak ja rahulik veevulin. Ja seda võibki vaatama jääda.

Eestis on purskkaevud alati hinnas olnud. Miks muidu on viimasel ajal vanu purskkaevusid taastatud ning üha uusi juurde rajatud. Paraku on asjalood purskkaevude tehniliste lahendustega nii nagu nad on teisteski valdkondades (film, regionaalpoliitika jne). Teisisõnu on asi problemaatiline. Kui just pole olnud käepärast head raha ja üliandekaid insenere-arhitekte, on trendiks järve/tiigi/basseini keskele püsti panna üks toru ja nimetada see pidulikult purskkaevuks.
Nojah. Mina nimetan seda pigem siiski impotendi unistuseks. Ja neid rahasid oleks võinud edukalt ka mujale kantida. Stiilinäide:

Foto: http://www.foto24.ee/album/5872/s10

Samas kui Eestis on ka ilusaid ja huvitavaid purskkaevusid. Veel üks stiilinäide:

Foto: Erakogu

Kui ma varem olen välja pakkunud, et Vabaduse väljakule rajatava risti asemel võiks sinna püsti panna võidukaare, siis umbes paar päeva pärast mõtte väljakäimist pidasin ma juba paremaks purskkaevude kompleksi rajamist. Esiteks on vesi elu(jõu) sümbol (väidetavalt ka infokandja). Teiseks ilmestab vaikne veevulin meie tasast, kuid järjekindlat meelt, üsna massiivne aluspõhi aga meie "kahe jalaga maa peal"-loomust. Rist on kui hauasammas, aga kellele me selle samba sinna püstitaksime? Kas neile oletatavatele leitud 'marodööridele'? Kas poleks mitte väärikam meenutada langenuid rahuliku ja edasivaatava variandiga? Hästi organiseerides oleks võimalik leitud müürid stiilselt liita ka kompleksiga.
Meie esiisad ei võidelnud hauasamba, kangelaseks nimetamise või risti pärast. Nad võitlesid elu ja vabaduse pärast. Miks me siis tahame saadud vabadust vangistada vertikaalsesse klaaskirstu?

Tagasi tulles algse teema juurde. Ma loodan, et Eestis võib üha enam näha siiski läbimõeldud arhitektuuriga huvitavaid purskkaevusid. Ja ma loodan, et ühiskond õpib neid väärikalt hindama. Et inimesed ei risustaks ega lõhuks neid.

Kultuuripahvakas

Kui Rika viitsib end lähipäevil kokku võtta, siis võib juba varsti lugeda sellest, kuidas ta Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia Lavakunstikooli XXIII lennu bakalaureusetöö ning Ugala näitetrupi esinemiste ajal magama jäi ning mis sellest kõigest sai.
Võib-olla katkendid ka hetkel kuumimast loetavast raamatust "KGB" ning ilmaennustus veebruarikuuks.
Nutt ja hala kooli teemal ning kirglikud kommentaarid Vändra-.. phh, Venemaa presidendivalimiste teemal.

Tunniplaanisaaga

Nagu karta oli, siis on tunniplaani koostamine paras peavalu kogu kooliajaks. Ehk siis - kui väga veab, peab sellega tegelema ainult 4 korda, kui mitte, siis tiba rohkem.
Lisaks sellele, et magistriõppele on ette nähtud üsna kuiva pealkirjaga ning üsna väikeses koguses aineid (paljud mahlakamad ja põnevamad on hoopis bakalaureuse tasemele ette nähtud), on loengute (seminaride jms) toimumise ajad üsna kaootilised. Loengut esmaspäeviti-teisipäeviti (ja veel niiviisi 2 nädalat), siis pikk paus ning taaskord suvalisel neljapäeval. Võrratu. Mingil hetkel peab kindlasti valima, kas minna loengusse A või loengusse B. Pooleks end ju rabeleda ei saa.
Nii et vingumismaterjali jätkub veel paariks nädalaks. Siis peab end taas kord harjutama igipikkade kooli- ja tööpäevadega.
Vaba valik, mis muud.

EV 90 & mõtted

Täna hommikul trollis istudes oma kallist töökohast mööda vurades jäi pilk peatuma Eesti 90. juubelile pühendatud reklaamplakatil, kus tunnuslausena on välja toodud: "Ühiselt ehitatud riik".
Ja mõtted hakkasid voolama. Peamiselt see üks ja ainus, et mida aasta edasi, seda abstraktsemaks muutub riigi mõiste. Üha vähem on selles sõnas [riik] patriotismi, üha kaugemale liigub kooliajal sissejuurutatud võitlusvalmidus.
Tundub.. justkui oleks tõeline Eesti riik eksisteerinud ainult aastatel 1918-1934. Pärast seda on meid aga ümbritsenud suur illusioon. Ehk kõik kaunistavad kodusid ja teevad näo nagu nad hooliksid riigist, nagu Eesti oleks midagi püha. Ongi, aga pigem mineviku kui tuleviku varjundiga.
Ehk. Olmemured lükkavad Eesti Vabariik 90 eest ning tulevad ise asemel.
Põhitähelepanu on koondatud sellele, kas uuest aastast saab veel vana lepinguga (kui üldse) tööl olla, kust leida sobivat prügikonteinerit, kas USA presidendiks saab vabariiklaste või demokraatide partei esindaja, kuidas hakkab Putin oma riiki edasi juhtima, kas palgatõus ikka tuleb.
Ja nii on entusiastid need, kes muretsevad selle pärast, kas 24. veebruariks saab veel kuskilt ilusa uue sini-must-valge.

Suured segased mõtted. Põhiidee oli aga see, et tundsin äkki, kuidas riik kui sümbol hakkab minust tasapisi kaugenema. Kuidas võidule pääsevad mingid hoopis teised tuuled, mis seni.
Tol hetkel see hirmutas.

Risti 8

Et esimesed talvekülmad nii äkki tulid, siis peab tunnistama, et ega see erilist vaimustust minus üles ei kütnud. Õhtuti suure tuulega paari Lasnamäe maja vahel jõlkuda (liikuda) on päris piinarikas tegevus ning kui lõpuks turvalisse korterisse jõuan, siis on tuju enamasti üsna nullilähedane. Aga üldsegi mitte paha pärast ning kohe kui köögis saab pott tulele pandud.. hakkab ka enesetunne tasapisi kerkima.
Mõtlen küll, et see on lihtsalt üks mu iseärasustest, aga samas võite ette kujutada kui ebamugav võib see olla neile, kes sellise 0-tujus elemendiga pidevalt kokku puutuvad. Minu katkematud austusavaldused!

Praegu on siis mu elus esimest korda periood, mil ma jagan oma õhtuid kellegagi. Kellegagi.. mitte ei veeda neid raamatu-teleri-arvuti-köögi kõrval üksinda. Ja siiani on see kummalisel kombel üsna õnnestunult välja kukkunud. Ise kujutasin asja palju hullemalt ette (arvestades oma iseloomu ja jonnakust jms). Siiski.. harjumatu, et loetud ruutmeetrite peal on alati kuskil keegi, kellega peab arvestama, kelle järgi ise painduma ja mõnikord vastupidi.

Koolis on semester jõudnud poole peale ning justkui üleöö on tekkinud kodutööd, mis ootavad valmiskirjutamist. Mõnest ülesandest ei saa lõpuni aru, mõni on lihtsalt tüütu, mõne puhul tundub õppejõu soov täiesti üle mõistuse olevat. Näiteks asjaolu, et aines kommunikatsiooniteooriad tuleb enne iga loengut valmis kirjutada essee mingi etteantud artikli põhjal (kuna algust ei kuulnud, siis sain aru, et kirja tuleb panna mõtted, mis end lugemise käigus ajukäärude vahele punnitavad). Ma ei vaidle vastu, et see on hea ja arendav ülesanne, aga ülepäeviti essee kallal pusida? Ma pole ju kunagi grafomaanina hiilanud. :(

Vaatama kõigele on elu siiski ütlemata ilus. Jäälilledki (kui neid ühel hommikul oma aknaklaasil näen) toovad naeratuse suule.

PS! Pealkiri? Üks selline kaart külmetas Lasnamäe tänaval ja oli kerge lumekirmega kaetud. Risti kui lootus. 8 kui vertikaalne lõpmatus.

It's all wrong!

Pärast nädalavahetust on justkui kõik paigast ära. Või siis on kõik paigast ära juba alates neljapäevast, mil tuli taas kord oma tervislikule seisundile alla vanduda.
Hommikune ärkamine oli täna meeldiv. See tekitas kahtlusi, sest tarkus ja kogemused ütlevad, et kui hommikul on hea olla, siis õhtuks on peavalu garanteeritud. *muigab*
Niisiis. Valesti tundus olevat:
* Lahtised kingapaelad teel tööle (käed olid kotte täis, aga poriloiku ju senikauaks kotte ei pane kuni paelu kinni seon).
* Tööl tillukesed segadused ülesannetega (kes mida millal teeb ja kuidas protsesse edukalt koordineerida).
* Veidemanni loengus oli tema jutu mõistmine täielikus null-olekus.
* Aava loengus oleks nagu vati sees istunud :)
* Aava loengu väitluspooles veendusin täielikult, et aju töötab kirjutades ja vait olles tunduvalt paremini kui esinedes ja teistele oma väiteid jms esitades. Nii kinni pole juhe juba ammu kiilunud, et mõtted poole lause pealt otsa saavad.
* Tagasi tööl ja pidevalt lennus. Ja nii kurb, et kõigi muredele ei saa lahendusi jagada.

Öö toob ehk leevendust.

Kummaline enesetunne

Täna on täpselt selline tunne.. selline, et justkui juhtuks midagi suurt ja ootamatut.
Paar korda olen juba varemgi sarnast tunnet kogenud, aga siis on asi päris täbarasti lõppenud. Ehk täna midagi paha siiski ei juhtu.

Reisipilte on alati vahva vaadata. Justkui oleksin kaadritagune kellegi teise seiklustes.

Sõnu ikka veel ei ole

On tunne. Ja kondenspiimale sarnane maius külmkapis. Ja kooliasjade kuhi.

Elu on tegelikult ilus.

Ekipaazh nr. 2

Esmalt märkus, et ÕS ei luba seda sõna (pealkirjas) igal pool ja alati kasutada (parem kui üldse ei kasuta), aga oi kui shefilt see kõlab.

Niisiis on nüüd juba mitu-mitu päeva möödunud sellest, kui ärkasin oma kodus (164 km sissekirjutusest eemal) hommikul miskikell.. arvatavasti pool 9?.. ning seejärel tuli end kiiresti riietada ning valmistuda jahedasse hommikusse astumiseks. Kõlab kaunilt, kas pole? ;)
Autoga sõidutati meid V. majja, kus kinnitasime veidi keha ning tegime viimaseid ettevalmistusi minekuks. Ning üsna ootamatult olidki masinad garaazhist välja aetud ning järgmisel hetkel seisis kogu seltskond V. väravas.
Väikesed asjalikud käigud siia-sinna ning võiski hakata kilomeetreid lugema.
Võrratu! Esiteks veel varajane niiskus, vihmasadu, majad ja bussipeatused, millest mõne hetkega möödume, märg asfalt.
Piiriületus ning kruusatee. Asfalt. Metsad, majad, bussipeatused. Üksikud asulad. Inimesed. Autod. Väike peatus Valmieras (kehakinnitus ja poeralli). Tagasi. Valgas väike kohv & jäätisekokteil & tee. Karksi varemed. Viljandi.

Ühtekokku oli kambas 6 inimest, kes tegid väikese tripi Lätimaale.

Ausalt, oli hetki, mil tundsin hirmu - eriti siis kui vihma sadas ning asfalt tundus olevat väga-väga märg ja üldse mitte hea ning sama tunne ka siis kui kruusateel oli auk augus kinni. Muidu oli mõnus. Kuigi.. teadsin oma juhti vaid põgusalt ning see muutis usalduse veel väärtuslikumaks, samas tõstis ka tema vastutust.
Muidugi käis asja juurde ka väike ebamugavus (alguse asi), et kuidas istuda, kuidas kinni hoida, ega ma liialt ei rabele või ega ma liialt selga ei vaju. Aga polnud ju hullu.

Mulle meeldisid Läti külakesed, piimapukid ning täiesti iselaadsed bussipeatused (tõesti, sarnaseid oli sellel teelõigul, mida meie läbisime üsna vähe). Karjamaadele lisasid värvi lehmad (aga mitte sinised) ning hobused, vist isegi lambad ka. Mulle meeldis seegi, kuidas sõidu esimesel kolmandikul kuulsin vaid kiivrile langevate vihmapiiskade sabinat, kuidas tuul haiget ei teinud ning juhist kiirguv soojus.

Seltskond oli tore. Noored ja hakkajad. Ehk kunagi jälle. Muide, tolle E2 moodustasime siis juht ja mina (vt. pildil vasakul). E3 on pildil keskel ning E1 paremal.

PS! Pildil kogu seltskond. Siinkirjutaja kergelt kollases.

Eile sain kätte 2 plaati: Diana Kralli The Girl in the Other Room ja Nils Petter Molvaeri "Solid Ether". Kuulasin neid töö juures suisa kaks korda ning mõlemal korral viisid helid (hoolimata 125-kroonistest kõlaritest) kaugele-kaugele unelema. Tekkis selline soe ja mõnus tunne.
See pole muidugi esimene kord, mil helid mind võluvad, aga seni värskeim.

Ilmad on koos sügise lähenemisega jahedaks läinud ning tundub, et sooja sel aastal enam ei saa (ma miskipärast usun külma talve võimalust). Seoses sellega on tekkinud uued elulised probleemid - mida selga panna. Tänaval kõnnivad suured mehed vastu juba jopedes, mõnel naisel on ka midagi toekamat/soojemat seljas, samas kui sinna kõrvale võib kohata ka t-särgis "hulle", keda külm (võrreldes 30 soojakraadiga) ei näi heidutavat ning noori tüdrukuid/naisi, kes armsalt naba välgutades pilke koguvad.

Täna olid väidetavalt Kristiine keskuse juures Taksopargi ristmikul trolliliinid rivist väljas. Läksin siis ettevaatlikult hoopis buss number 22-ga koju. Kui peatus nii kaugel poleks, sõidaks tihedamini, sest ette sõitis peaaegu tühi buss ning kohale jõudis ka kiiresti. Täpselt minu maitse. Ainult kodune bussipeatus on liiga kaugel (sooja ilmaga muidugi paras maa jalutada, aga praegu? Mitte väga).

Mõttetu fakt. Kas te teadsite, et ka looted luksuvad, ainult et hääletult kuna neil puudub otsene kokkupuude õhuga? :)