See suur et...
Täna möödub 7 aastat õõvastavast tornide kokkuvarisemisest NYC-s.
Mäletan liigagi hästi päeva, mil mulle öeldi, et tornid on Atlandi ookeni taga kokku varisemas. Kuigi pole enam päris kindel, kas ma sain terrorirünnakust teada pärast esimese torni tabamust või hiljem. Aga kindel on see, et tol hetkel kõlas see kui väga halb nali. Olukorra tõsidust mõistsin alles siis kui juba mitmed uudistekanalid toimunu kohta uut infot edastasid.
Aasta 2001 muutis maailmas paljut. Väga. Maailm pole pärast Ameerika Ühendriikides juhtunud tragöödiat (sest ameeriklastele see oli, on ja jääb rahvuslikuks tragöödiaks) enam turvalisemaks muutunud. Karmistunud on ainult piirangud. Iga riik on natuke rohkem võitlusvalmim kui varem. Aga probleem on selles, et enam polegi nii lihtne end kellegi vastu sättida.
Varem oli maailm lihtsam - kui keegi ei meeldinud või tekkis tahtmine lihtsalt naabermaalt (või veidi kaugemaltki) miskit ära võtta, siis sai ilusti üle piiri kõnnitud, veidi oda või püssiga vehitud ning parimal juhul maatükk ühes elanikega enda omaks kuulutatud.
Nüüd on olukord muutunud - vastane on muutunud piiriüleseks, tal polegi mõnikord maad, mille pärast tahetakse võidelda. Vastane kasutab alatuid meetodeid, mis toovad surma ja õudust ka tavakodanikele, sest nemad jäävad tihtipeale ju lahinguvälja keskele. Samuti on tihedamaks muutunud majandusvõrgustik sidunud kinni mitmete riikide käed ja jooksutanud kokku nende mõistuse. Lahendust justkui polekski.
Samas on ka riike, kes sõdivad oma sõda. Oma meetoditega, oma uskumuste ja unistustega.
Samuti on ka rahvaid, kes sõdivad maailmaga, sõdivad teise, veidi suurema rahvaga oma vabaduse ja õigluse nimel. Aga lõppu neil sõdimistel ei olegi.
Kuhu me siis jõudnud oleme?
Meil siin ei ole sõda, meil ei hukku 70-100 inimest päevas seetõttu, et üks sügavalt veendunud usklik on endale pommivöö ümber sidunud. Me elame vabal maal. Kui me ei ole just armastatud, siis oleme üsnagi aktspteeritud, maailm teab meid rohkem kui 20 või 70 või 150 aastat tagasi.
Aga 7 aastat tagasi USA-s alguse saanud paanika ja agoonia on ka meisse edasi kandunud. Kas me üldse olemegi sellest õppust võtnud? Kas me oleme ajaloost saadud õpetussõnu üldse märganud?
Meie mehed sõdivad maailma teises otsas kättemaksusõda, maailma kurjusest ja terrorismist vabastamise sõda, viivad sinna lääne ideoloogiat ja kultuuri, edendavad oma vaiksel moel demokraatiat.
Aga mõned koju jäänud mehed ei saa hakkama isegi maksude kogumisega nii, et nad rahvast paljaks ei rööviks, ise "terroristideks" ei muutu.
Aga mälestagem nüüd siis neid, kes 9/11 sündmuste tõttu on oma elu kaotanud või kannatanud ning mõtelgem, kas ja kuidas on võimalik maailma päästa.
Mäletan liigagi hästi päeva, mil mulle öeldi, et tornid on Atlandi ookeni taga kokku varisemas. Kuigi pole enam päris kindel, kas ma sain terrorirünnakust teada pärast esimese torni tabamust või hiljem. Aga kindel on see, et tol hetkel kõlas see kui väga halb nali. Olukorra tõsidust mõistsin alles siis kui juba mitmed uudistekanalid toimunu kohta uut infot edastasid.
Aasta 2001 muutis maailmas paljut. Väga. Maailm pole pärast Ameerika Ühendriikides juhtunud tragöödiat (sest ameeriklastele see oli, on ja jääb rahvuslikuks tragöödiaks) enam turvalisemaks muutunud. Karmistunud on ainult piirangud. Iga riik on natuke rohkem võitlusvalmim kui varem. Aga probleem on selles, et enam polegi nii lihtne end kellegi vastu sättida.
Varem oli maailm lihtsam - kui keegi ei meeldinud või tekkis tahtmine lihtsalt naabermaalt (või veidi kaugemaltki) miskit ära võtta, siis sai ilusti üle piiri kõnnitud, veidi oda või püssiga vehitud ning parimal juhul maatükk ühes elanikega enda omaks kuulutatud.
Nüüd on olukord muutunud - vastane on muutunud piiriüleseks, tal polegi mõnikord maad, mille pärast tahetakse võidelda. Vastane kasutab alatuid meetodeid, mis toovad surma ja õudust ka tavakodanikele, sest nemad jäävad tihtipeale ju lahinguvälja keskele. Samuti on tihedamaks muutunud majandusvõrgustik sidunud kinni mitmete riikide käed ja jooksutanud kokku nende mõistuse. Lahendust justkui polekski.
Samas on ka riike, kes sõdivad oma sõda. Oma meetoditega, oma uskumuste ja unistustega.
Samuti on ka rahvaid, kes sõdivad maailmaga, sõdivad teise, veidi suurema rahvaga oma vabaduse ja õigluse nimel. Aga lõppu neil sõdimistel ei olegi.
Kuhu me siis jõudnud oleme?
Meil siin ei ole sõda, meil ei hukku 70-100 inimest päevas seetõttu, et üks sügavalt veendunud usklik on endale pommivöö ümber sidunud. Me elame vabal maal. Kui me ei ole just armastatud, siis oleme üsnagi aktspteeritud, maailm teab meid rohkem kui 20 või 70 või 150 aastat tagasi.
Aga 7 aastat tagasi USA-s alguse saanud paanika ja agoonia on ka meisse edasi kandunud. Kas me üldse olemegi sellest õppust võtnud? Kas me oleme ajaloost saadud õpetussõnu üldse märganud?
Meie mehed sõdivad maailma teises otsas kättemaksusõda, maailma kurjusest ja terrorismist vabastamise sõda, viivad sinna lääne ideoloogiat ja kultuuri, edendavad oma vaiksel moel demokraatiat.
Aga mõned koju jäänud mehed ei saa hakkama isegi maksude kogumisega nii, et nad rahvast paljaks ei rööviks, ise "terroristideks" ei muutu.
Aga mälestagem nüüd siis neid, kes 9/11 sündmuste tõttu on oma elu kaotanud või kannatanud ning mõtelgem, kas ja kuidas on võimalik maailma päästa.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar