Tõdemus

Võtsin endale töönädala lõpuks kaks vaba päeva, et usinalt lõputööd kirjutada.
Hetkel olen palavikus, kannatan lihasvalu ja üldise nõrkuse all. Kui öö möödub rahulikult ja hommikul peavalu pole, siis on väga hea ning tööd saab rõõmsalt edasi kirjutada. Kui mitte, siis tuleb tõbi läbi põdeda. Hetkel tahaks siiski pigem terve olla... tähtajani on ju napid 3,5 nädalat.

Lugu sellest, kuidas tuleks sagedamini arstitädil külas käia

Esiteks, ma kardan hambaarsti juures käia. Teiseks, ma kardan hambaarsti juures käia. Kolmandaks, ma kardan hambaarsti juures käia.
Patt on muidugi see, et ma sellest nii kaua kõrvale hoidsin ning alles nüüd (muidugi oli häda käes) ennast kohale vedasin. Tegelikult oli see "nüüd" juba enne 20. augustit. Esimese ülevaatuse tulemus: paljastunud hambakael, 2 auku ja siis.... 4 tarkusehammast, millest tuleks vabaneda (üks neist veel 'keerulisem' juhtum). Esihambale sain natuke täidist ka.
Teisel korral parandati 1 auk ja 1 miniauk; esihamba täidist siluti ka, sest hammas oli ikkagi tundlik. Ees on seega veel ühe augu parandamine ning... need 4 tarkusehammast, millest on vaja vabaneda.
Esimese kahe visiidi summa = 1750 krooni.

Tarkusehammaste eemaldamine on aga müstiline summa - kõikvõimalikke hinnakirju arvesse võttes. Ja lihtne pole see ka. Ja külma kõhuga ei saa ka asjale vastu minna. Eriti kui seda teksti lugeda: Tarkusehambad@Hambaarst.ee
Ma üldse ei kahtle enam selles, et need naljakas(valusad) jullad võivad igemetes igatpidi kasvada. Kusjuures.. väidetavalt pidi parim iga nende eemaldamiseks olema ...paradibamm... 17! Rong, millest ma olen lootusetult maha jäänud.

Asjal on hea külg ka - õpetati korralikult (ja valutumalt ja ägedamalt) hambaid pesema ning toonitati hambaniidi vajalikkust. Teenus kiire ja asjalik. Ja tegelikult on kõik hea tervise nimel.

PS! Tuimestus on vaatamata oma tänuväärsele funktsioonile igemesse süstides siiski üsna ebameeldiv.

Magistri(töö)paanika

Mida lähemale magistritöö reaalne kirjutamine jõuab, seda suuremaks kasvab ka hääletu paanika kehas/mõistuses/visioonis. Kuigi nüüdseks on idee võtnud päris kobeda vormi, hakkab kahtluseuss juba varakult oma tööd tegema ning pähe voolavad mõtted stiilis "kas ma ikka oskan?", "kas ma ikka saan hakkama?", "kuidas seda kõike teha?", "miks ma teooriast piisavalt hästi aru ei saa?" jne.
Tänaseks on üldjoontes selge Saussure'i ja Foucault' erinevus diskursuseanalüüsi aspektist, kõik muu on aga ühtlaselt hägune.
Aega jääb üha vähemaks, raamtuid ja lugemist tuleb aga juurde.

Kas ma ikka jõuan?

..aga palun hoidu äärmustesse langemisest...

Millega alustada rahulikke tibu/munapühasid? Eks ikka loenguga majandusteemadel.
Ajakirjandusest on juba selgunud, et ameeriklased peavad oma järeltulijatele hakkama hiina keelt õpetama (hmm... järelikult peaksime meiegi pöörama vist pilgud Lääne asemel Itta - tagasi iidse tsivilisatsiooni poole?). Majanduskasvust võivad nüüd tõesti unistada vaid naiivitarid ja enesepetjad. Kriis hakkab süvenema - isegi kui mitte välistest mehhanismidest tingituna, siis pigem inertsist. Meid ümbritsevate inimeste toetusring tõmbub tasapisi koomale, ees ootavad ajad, mil tarbimine on pigem luksus ning mannapudrust tuleb hakata jälle leiutama hommiku-, lõuna- ja õhtusööki.
Muidugi olen ka mina hirmul. Olen mugavustega harjunud - palju raamatuid, dvd-sid, cd-sid, riideid ja veelkord raamatuid. Elekter, vesi - need mu sõbrad kahekesi.
Segase jutu kokkuvõtteks - nüüd on meie kord kogeda majandusraskusi, millest meie ja meie tuttavate esiisad(-emad) pidid läbi tulema. Palju õnne!

Lõpetuseks: Meeldivaid ja värvilisi lihavõtteid! Aeg jänkupraad lauale tõsta! :)

Mure

Kui mu süda valutab, siis pigem maailmas toimuva, riigis toimuva, ühiskonnas toimuva, ümbritseva pärast.
Ma ei tea, millised on need kõige õigemad valikud, aga ma tean, et osad neist on paremad, teised jälle vähemtähtsad.
Mulle teeb haiget kui riik ja selle juhid teevad oma tuiksoonele - rahva usaldusele - haiget.

Hall ja sügisene

Viimastel kuudel on elu kergelt üksluiseks läinud. Võrdselt tähtsatel kohtadel on töö ja kool ning siis jälle kool ja töö. Ühtaegu tahaksin olla nii tubli töötaja kui ka usin tudeng, paraku kukub välja miskit jubedamat - unine töötaja ja väsinud üliõpilane.
Üha pimedamaks muutuvatesse päevadesse toovad vaheldust sõidud "suurlinnast" eemale - Saaremaale ja Viljandisse (viimastel nädalavahetustel). Samuti Jaan Kaplinski raamat "Seesama jõgi".
Kaplinskist avaneb raamatu kaudu varasemast hoopis erinev mulje, sest seni olin üksnes tema luuletusi ning mõnda arvamusartiklit lugenud. Raamat on aga hoopis teisest klassist. Seal põimuvad omavahel rikkalikud ja eripalgelised mõttekäigud, ajastuväline filosoofia ning argielu, mis kujutab endast toimetulekut ühiskonna ning ihadega.
Meile kõigile läheb ehk vaja üht Õpetajat.

Viljandis olles loen ka ajakirja Elukiri, mis erinevalt meie aja "juhtivatest" žurnaalidest nagu Naised või Kroonika vms sisaldab ka veidi tummisemaid artikleid, millest üldsegi mitte kõik pole vanemale eale suunatud.
Eestimaa elust-olust ning sügisest kirjutab oktoobrikuu numbris Valve Raudnask artiklis "Eesti sügis". Loe sinagi, sest see on tõesti soe ja innustav lugemine. Vähemalt mulle andis küll (kodus olles) usku, et see tatine, pime ja porine aeg on võimalik edukalt üle elada.

Nüüd tööle tagasi! :)

Tõdemus

4 päeva pärast algab talv.

Kooli minnes tuleb harrastada "tervislikke eluviise" (loe: lähemat tutvust teha bensiini ja diisli põlemise jääkidega).

Kategoriseerimine ja stereotüpiseerimine on kõigi tarkuste ema.

Jõulud on ikkagi niiiii kaugel.

See suur et...

Täna möödub 7 aastat õõvastavast tornide kokkuvarisemisest NYC-s.
Mäletan liigagi hästi päeva, mil mulle öeldi, et tornid on Atlandi ookeni taga kokku varisemas. Kuigi pole enam päris kindel, kas ma sain terrorirünnakust teada pärast esimese torni tabamust või hiljem. Aga kindel on see, et tol hetkel kõlas see kui väga halb nali. Olukorra tõsidust mõistsin alles siis kui juba mitmed uudistekanalid toimunu kohta uut infot edastasid.

Aasta 2001 muutis maailmas paljut. Väga. Maailm pole pärast Ameerika Ühendriikides juhtunud tragöödiat (sest ameeriklastele see oli, on ja jääb rahvuslikuks tragöödiaks) enam turvalisemaks muutunud. Karmistunud on ainult piirangud. Iga riik on natuke rohkem võitlusvalmim kui varem. Aga probleem on selles, et enam polegi nii lihtne end kellegi vastu sättida.
Varem oli maailm lihtsam - kui keegi ei meeldinud või tekkis tahtmine lihtsalt naabermaalt (või veidi kaugemaltki) miskit ära võtta, siis sai ilusti üle piiri kõnnitud, veidi oda või püssiga vehitud ning parimal juhul maatükk ühes elanikega enda omaks kuulutatud.
Nüüd on olukord muutunud - vastane on muutunud piiriüleseks, tal polegi mõnikord maad, mille pärast tahetakse võidelda. Vastane kasutab alatuid meetodeid, mis toovad surma ja õudust ka tavakodanikele, sest nemad jäävad tihtipeale ju lahinguvälja keskele. Samuti on tihedamaks muutunud majandusvõrgustik sidunud kinni mitmete riikide käed ja jooksutanud kokku nende mõistuse. Lahendust justkui polekski.

Samas on ka riike, kes sõdivad oma sõda. Oma meetoditega, oma uskumuste ja unistustega.
Samuti on ka rahvaid, kes sõdivad maailmaga, sõdivad teise, veidi suurema rahvaga oma vabaduse ja õigluse nimel. Aga lõppu neil sõdimistel ei olegi.

Kuhu me siis jõudnud oleme?
Meil siin ei ole sõda, meil ei hukku 70-100 inimest päevas seetõttu, et üks sügavalt veendunud usklik on endale pommivöö ümber sidunud. Me elame vabal maal. Kui me ei ole just armastatud, siis oleme üsnagi aktspteeritud, maailm teab meid rohkem kui 20 või 70 või 150 aastat tagasi.
Aga 7 aastat tagasi USA-s alguse saanud paanika ja agoonia on ka meisse edasi kandunud. Kas me üldse olemegi sellest õppust võtnud? Kas me oleme ajaloost saadud õpetussõnu üldse märganud?

Meie mehed sõdivad maailma teises otsas kättemaksusõda, maailma kurjusest ja terrorismist vabastamise sõda, viivad sinna lääne ideoloogiat ja kultuuri, edendavad oma vaiksel moel demokraatiat.
Aga mõned koju jäänud mehed ei saa hakkama isegi maksude kogumisega nii, et nad rahvast paljaks ei rööviks, ise "terroristideks" ei muutu.

Aga mälestagem nüüd siis neid, kes 9/11 sündmuste tõttu on oma elu kaotanud või kannatanud ning mõtelgem, kas ja kuidas on võimalik maailma päästa.

Kõik on uus septembrikuus

Tõenäoliselt olen ma juba lihtsalt sagimisest väsinud, sest esimestel koolinädalatel ju lihtsalt võimalik endale kuskilt stressi külge hankida (kontrolltöid veel ei ole, kodused tööd on ka alles ees).

Seega siis lihtsalt väsimus kooli ja töö vahel trampimisest. Aga mõlemad on olulised. Väga.

Kool seetõttu, et nüüd mulle juba meeldib õppida (isegi siis kui kõik alati nii hästi ei lähe kui tahaks). Töö seetõttu, et see on hea töökoht, mulle meeldib töö sisu ning kolleegidki.
Mis siis teevad päevad raskeks:
1) igal tööpäeval päeval on kool
2) 3 päeval nädalas on loengud hommikuti
3) 2 päeval nädalas peab hommikuse loengu tõttu ärkama lausa kell 6:00
4) 3 päeval nädalas on loeng pärastlõunal
5) punktist A pole võimalik hetkega jõuda punkti B (vahepeal peab trammi ootama, samas käivad jutud, et poole septembri pealt võetakse needki käigust maha, sest otsustati Kadriorus rööpaid kohendada. tõenäoliselt pole otsustajad ülikooliga kokku puutunud ega sedagi näinud, kuidas tramm üsna tihti uskumatu koguse tudengeid Tallinna Ülikooli peahoone ees maha puistab)

Aineid võtsin sel semestril 21 AP eest. Algul tahtsin natuke rohkem võtta (24), aga otsustasin lõpuks ikkagi ühest loobuda, sest nii füüsilistel kui ka vaimsetel võimetel on piirid. Ehk saab välja jäetud ainet näiteks aasta pärast uuesti kuulata (see oleks küll hea!).
Nimekirjas on siis:
* Inglise keel (kesktase)
* Kommunikatsioonistrateegiad
* Praktiline kirjutamine I
* Erikursus kommunikatsioonist: Ida ja Lääne diskursustest Euroopas
* Keel ja identiteet
* Magistriseminar
* Semiootika

Ja semester lõpeb jõuludega. Pärast seda algab sess. Põhimõtteliselt kõik nädalad on ühesugused: kui mind pole tööl, siis olen koolis, kui mind pole koolis, siis olen tööl. Vahepeal (öösiti) olen kodus ka.

Aga ometi on miskipärast nii hea...

AHT ja teised

Jäime ühel õhtul A.-ga ühel kirjanduslikul teemal eriarvamusele. Nimelt tuli juba varem kõne alla Eesti kultuurilugu/ajalugu ning selle kesksed teosed ja nende autorid.
A. on seisukohal, et kultuuri poolt vaadates on Eesti superkirjanik ja kõrgkultuuri esindaja A. H. Tammsaare koos Marie Underi jt tolle ajastu kirjameestega.
Mina olen jällegi seisukohal, et AHT positsioon meie kultuuriloos on kõvasti üle hinnatud. Või siis teistpidi öeldes: AHT ümber loodud sära kahvatab kõik teised kirjanikud, jättes mulje, et ainus tõeline kirjanik oli AHT ning teised on lihtsalt mingid tüübid, kes oskavad sõnu ritta seada. Ebaõiglane.. või mis?
Nõustun sellega, et AHT on meie kultuuris olulisel kohal. Oma loomingus jagab ta meiega nii igipõliseid probleeme kui valab sõnadesse oma aja elu ja tavad jms. Üldjoontes on teda lihtne mõista, eriti siis kui lugeda teksti kergekäeliselt. Tema looming on üsna lollikindel (vabandust väljendi eest) - läheb alati peale, õnnestub samapalju.
AHT näitab ehedalt kuidas on võimalik naist armastada nii, et muuta ta elu maapealseks põrguks. Kuidas on võimalik labaselt ja süüdimatult hävitada teiste elusid - viitan teosele "Tõde ja õigus".
Kuid täna töökaaslasega sel teemal vesteldes jäin mõtlema, et kas ehk pole mitte nii, et AHT kõige sügavamad teosed on need, mida eriti lugeda ei armastata, millest eriti ei räägita.
Kuigi samas on mul üldse maailma asjade mõistmisega raskusi. Lugesin läbi paljukiidetud Camus' teose "Võõras" ja pettusin juba esimestel lehekülgedel - mida edasi, seda hullem. Alles lõpus leidsin arvatava peamise mõtte - eelviimaselt leheküljelt, ja sedagi ühteainsasse lõiku pressituna. See oligi vist hetk, mil ma ilukirjanduses pettusin.
Või ehk ootasin ma sellelt liiga palju. Tahtsin, et see pakuks mulle midagi silmnähtavalt harivat ja kosutavat, pakuks teadmisi ning samal ajal viiks mõtted reaalsusest eemale (nimetagem seda muinasjutu-efektiks). Kuid tegemist oli ilmselgelt liiga kõrgete ootustega. On võimalik kas ainult üks või ainult teine. Kuna teadmised tundusid olevat atraktiivsemad, siis keskendusingi edaspidi aimekirjandusele. Ja ma ei kahetse tehtud valikut.
Tagasi tulles AHT-teema juurde, siis olen seisukohal, et tema tähtteostesse võiks väikese skepsisega suhtuda, sest: rõhutakse stereotüüpidele (mida vabandatakse välja sellega, et -nii ju oligi-, kuid jäetakse seletamata, miks nii oli ja miks nüüd peab/võiks teistmoodi olla); suur tähelepanu jonnil/mässumeelsusel/vaidlustel, ühesõnaga vägivallal kas siis füüsilisel või vaimsel tasandil ning muidugi rahvuslus.
Oeh. Tegelikult ma ei tahagi oma jonni ajada, sest sellega kinnistan ma ju veelgi AHT kirjapandu õigsust. Kuid.. kui vaadata, mis ajal T&Õ ilmus, siis oli too ajastu ilmselgelt kantud eestluse ja selle kinnitamise vaimust. Ma lihtsalt ei ole sellest viiest raamatust koosnevast teosest pealaeni vaimustuses, seda enam, et ma ei suutnud esimest raamatutki lõpuni lugeda (peatükk või paar jäi puudu). Ning ma tahaksin pigem nõustuda Rein Veidemanni väitega, et kõrgkultuuri meil veel ei ole.
Nii et.. olgu siis AHT pigem teed näitav. Vastasel juhul tekib küsimus, et kas meie kõrgkultuur ongi nüüd surnud? Kas see elaski vaid.. kõige rohkem Jaan Krossi surmani..

Koolist (as usual)

Miks on nii, et vaatamata üha suurenevale tehtud kodutööde hulgale ei kahane nende üldine kogus ikkagi?
Peaks ju olema nii, et kui on ette antud 10 tööd ja 7 on neist tehtud, siis on AINULT 3 vaja veel teha. Oma kodutööde loetelu vaadates tundub mulle, et oi-oi, minu list töötab vastupidi - 7 tehtud ja 7 ees, aga ette oli antud ikka 10 tööd. Ülejäänud tekkisid justkui õhtust ja armastusest.

Õppejõud! Ärge armastage meid, ärge puhuge meile õhumulle, vaid andke meile teadmisi ja huvi. Konsulteerige meiega, andke suuniseid ja viiteid, aidake meil luua oma pilti maailmast või vähemalt õpitavast valdkonnastki.

*Lill*

Pealkirjata lõputa lugu

Noorena uskusin suures naiivsuses, et vähemalt armastus on see, milles ma endale "ära teha" ei luba, st olla nõrgem pool. Elu on aga näidanud, et illusioonid on ilusad - seni kuni tuleb reaalsusega silmitsi seista. Ja tõdeda, et inimesed kasutavad oma ego selles vallas väga tihti teerullina (olen ju isegi nii teinud). Pole olemas elukestvat muinasjuttu. Isegi kui on, saab see kesta vaid väga lühikest aega.
Kas hoolimatus on osa armastusest? Aga kokkulepete murdmine? Kas see, kes armastab, ka hammustab?
Praegu on mul valus.

Tunniplaanisaaga

Nagu karta oli, siis on tunniplaani koostamine paras peavalu kogu kooliajaks. Ehk siis - kui väga veab, peab sellega tegelema ainult 4 korda, kui mitte, siis tiba rohkem.
Lisaks sellele, et magistriõppele on ette nähtud üsna kuiva pealkirjaga ning üsna väikeses koguses aineid (paljud mahlakamad ja põnevamad on hoopis bakalaureuse tasemele ette nähtud), on loengute (seminaride jms) toimumise ajad üsna kaootilised. Loengut esmaspäeviti-teisipäeviti (ja veel niiviisi 2 nädalat), siis pikk paus ning taaskord suvalisel neljapäeval. Võrratu. Mingil hetkel peab kindlasti valima, kas minna loengusse A või loengusse B. Pooleks end ju rabeleda ei saa.
Nii et vingumismaterjali jätkub veel paariks nädalaks. Siis peab end taas kord harjutama igipikkade kooli- ja tööpäevadega.
Vaba valik, mis muud.

It's all wrong!

Pärast nädalavahetust on justkui kõik paigast ära. Või siis on kõik paigast ära juba alates neljapäevast, mil tuli taas kord oma tervislikule seisundile alla vanduda.
Hommikune ärkamine oli täna meeldiv. See tekitas kahtlusi, sest tarkus ja kogemused ütlevad, et kui hommikul on hea olla, siis õhtuks on peavalu garanteeritud. *muigab*
Niisiis. Valesti tundus olevat:
* Lahtised kingapaelad teel tööle (käed olid kotte täis, aga poriloiku ju senikauaks kotte ei pane kuni paelu kinni seon).
* Tööl tillukesed segadused ülesannetega (kes mida millal teeb ja kuidas protsesse edukalt koordineerida).
* Veidemanni loengus oli tema jutu mõistmine täielikus null-olekus.
* Aava loengus oleks nagu vati sees istunud :)
* Aava loengu väitluspooles veendusin täielikult, et aju töötab kirjutades ja vait olles tunduvalt paremini kui esinedes ja teistele oma väiteid jms esitades. Nii kinni pole juhe juba ammu kiilunud, et mõtted poole lause pealt otsa saavad.
* Tagasi tööl ja pidevalt lennus. Ja nii kurb, et kõigi muredele ei saa lahendusi jagada.

Öö toob ehk leevendust.

Väike kivi apteekrile

Viimasel ajal on sisse pugenud vimm meditsiinivaldkonna vastu. Ei sobi üks ega teine asi.
Nüüd jäi mulle ette üks juba natuke vanem lugu, millele täna lõpuks lahenduse sain.
Nimelt olen kasutanud oma väikeste "sõprade" (üks teatavat liiki tervisehäda) kõrvaldamiseks või nende poolt põhjustatud vaevuste leevendamiseks üht kindlat liiki salvi (varem üht, nüüd hiljem teist). Aga oh häda, kuigi viimane tuub on veel pooleldi täis, teatab parim enne kuupäev, et aeg on kasutamisest loobuda. Mis siis ikka.. saba selga ja poodi.
Apteeki juhtusin aga veidi hiljem seoses retseptiravimite ostmisega. Küsisin siis 2 muret ühel ajal ideest ajendatuna, et on neil ehk salvi, mis on mõeldud sellisteks ja sellisteks vaevusteks ning ettenähtud sellisesse kohta kandmiseks (õnnetuseks olin unustanud salvide nimed). Apteeker ajab mu jutu peale silmad suureks ning ütleb, et sellisesse kohta määritavaid salve ei tehtagi! (ot, mismõttes?? ma ju olen neid kasutanud!!!) Seletan, et ma tõesti olen selliseid salve kasutanud ning et need peaksid jätkuvalt käsimüügis täiesti saadaval olema. Apteeker ajab vastu ja paneb mu paika väitega, et köharohi aitab samapalju. (Umh?!?)
Pole miskit. Eks siis leian teise koha. Leidsingi, Rocca al Mare keskuses asuvast Haabersti Apteegist sain vajaliku salvi kätte (igaks juhuks võtsin seekord olemasolevad tuubid näitamiseks kaasa).
AGA...
Esimesel korral oli tegemist Tallinna valveapteegiga! Ja pettumust valmistas noor apteeker. Kas siis ongi nii, et kui talle ravimi nimetust ei ütle, jääb ravim saamata? (Oleks võinud ju vanema kolleegi käest küsida või miskit).

Samas. Nüüd on kõik korras ja enesetunne jälle hea. Kodune apteek on hädaolukorraks ette valmistatud. :)

PS! Lugesin ka mõlema salvi infolehed läbi ning sain kinnitust, et ravimit kasutatakse just minu poolt apteekrile kirjeldatud näidustuste puhul. Ka kasutuskoht oli sama. Nii et.. ma ei eksinud.
PPS! Siiski head sõnad sellele apteegile ka, sest see on kogu Tallinna peale ainuke, kust üht kindlat liiki retseptiravimit saab (koos apteegi poolt pakutava soodustusega).

Võitlus tuuleveskitega ei lõpe iial

Sõnaühend 'ribadeks kandma' omandas mu jaoks uue tähenduse kui öösel tudumiseks kehale soojust pakkuv maika väga mitmest kohast otsustas alla anda ja rebestaski endasse päris mitu auku.
Viimane käik arsti juurde tundus olevat nagu võitlus tuuleveskitega. Arst kirjutab midagi, küsib midagi (millele ta nähtavalt ei reageeri), kirjutab edasi ning lõpuks kirjutab retsepti ja soovitab mingeid tablette lisaks. That's it? 50 krooni visiiditasu rohelise lehe ja 6 minuti "vestluse" eest?
Peaks ju küll juba harjunud olema, aga siiski tundub see nii ääretult ebaõiglane. Kui ma olen öelnud, et "näete, siit hakkab juba paranema, et kasutasin sellist asja.." Ja muu bla-bla arsti kõrvadele. Poleks vist ikka pidanud kuu aega järjekorras seisma ja mõne teise arsti juurest läbi käima. Et siis oleks vähemalt mingit seletust ka saanud.
Eesti süsteemi puhul ongi viga selles, et igal arstil on oma kaust vms, kus inimese andmed kirjas. Aga see pole üldse mitte täielik. KÕIK tuleb arsti käest üle küsida, et kas väljakirjutatav rohi sobib sellise või sellise asjaga, või mida teha siis kui inimene põeb mõnd 'kergemat', aga pikemaajalist haigust, mille ravimid on need ja need. Et kuidas nad koos mõjuvad jms. Kõik ei seisa ju ometigi meeles. Ja nii pole ime kui nt. nahaarst kirjutab inimesele, kellel on maoga vms probleeme, välja just need ravimid, mis pole soovitatavad. Kui unustad küsida, oled kodus jälle loo alguses tagasi.
Võiks olla üks haiguskaart, mis on kodaniku käes ning igale arstile on kohustuseks sellega tutvuda. Need "väheväärtuslikud" viiskümmend krooni võiks ikka välja teenida millegi sisukamaga kui retseptiravimite väljakirjutamisega. Mõnikord piisab ju ka kodustest vahenditest.

Lugesin Kirschbaum-Pljuhhanova raamatu läbi. Hiljem pikemalt. Aga soovitan soojalt. Mitte igaühe elulugu ei ole ometi nii mitmekülgne kui selle naise oma. :)

Kuhu kadus jäätis?

Niisiis, miks ei ole poes enam seda jäätist, mida mina tahaks? :)
Jäätiseletti on tekkinud küll kõikvõimalikke uuemaid huvitavaid maitseid (murakas, pirni-shokolaadi jms), aga juba pikemat aega on tühjus nt martsipani osas. Samuti oli täna täielik olematus shokolaadilaastudega jäätise osas. See on ju mu lemmik!
Olgu. Võib-olla teen lärmi asjata. Ehk oli lihtsalt TÄNASEKS otsa saanud. AGA... võib-olla ei toodetagi enam? (mu maitse on teadagi vägagi vähemuses või sinnapoole kalduv) Või ei osta Prisma seda enam sisse? (mulle ei meeldi eriti mujal poodides käia: Selver on liiga kallis ning Rimi ebamugava ülesehitusega) :|

Tööl võiks ainult veidi rahulikum olla. Muidu ei kurda, sest praegune ülesanne on huvitav ja informatiivne. Aga tempo on üsna karm meie rahulikus kliimas. Näiteks täna jõudsin veerand tundi varem tööle (8.15) ning alustasin asjaga 8.30, kella 12 paiku väike lõuna (30 min) ja siis hommikuse auruga edasi kuni poole viieni. Aga kui vaadata tehtud tööd paberil mahuliselt, siis arvatavasti kehitab 90% vaatajatest õlgu - 5 lehekülge pole teab mis palju teksti. Ometi kui palju raamatuid on selleks lehitsetud, googeldatud või targemate käest nõu küsitud. Mina olen selle üle uhke. :)

Hea tunne on kui ei ole aega uudiseid lugeda. Maailm on palju ilusam. Postimehe vältimine edeneb jõuliselt (pole ju aegagi). :)
Seevastu ristsõnu on mõnus lahendada. Oleks vaid ainult suur rõdu, kuhu voodi lükata. Või siis hoopis voodi keset heinamaad (imho väga meeldiv variant).
Sellega seoses.. ma tean üht ilusat paika telkimiseks. Ja see ei ole mere ääres (ma ei pea mere ääres telkimist rohkem ägedamaks kui kuskil mujal olesklemist).

Vaatasin ETV uudistesaadet. Seal räägiti, et Taliban kogub jõude ja on asunud Afganistani pealinna (kui seal olevate välisjõudude tugipunkti) ründama (suitsiidirünnakutega). Selle peale rääkis üks mees, kes Eesti poolt afgaane mõttejõu ja nõuannetega aitab, et Talibanil pole võimalust oma endist võimsust saavutada ning praegused suitsiidirünnakud näitavad pigem nõrkust.
Ma ei arva päris nii. Talibanil ehk ei ole PRAEGU nii palju võimalust riigis võimu haarata. Aga ei maksa unustada, et ka aastaid tagasi ei tekkinud Taliban tühjale kohale. Pealegi on kõik islamiga seonduv sealkandis hästi vastuvõetav (millegipärast). Me võime ju mängida jaanalindu ja öelda, et suitsiidirünnakud on tühiasi, aga ühel hetkel võib see kurvalt kätte maksta kui olulised keskused/inimesed/liiklussõlmed jne märkimisväärselt kahju saavad.
Praegu on ka noortel poistel huvi asjaga kaasa minna. See tundub põnev ja seal räägitakse ju nii ilusti, kuidas "sina, noor poiss" saad midagi ära teha. Noortel on aga kuraasi rohkem, neid on kergem manipuleerida, nad õpivad kiiresti. Ja neil ei ole (enamikel) veel oma peret (väidetavalt tekitab perekond vastutus-, turva- ja ohutunnet).
Mina omalt poolt ootaksin veel lõplike järelduste tegemise ja andmisega ning oleksin sellel teemal veidi skeptiline lääne optimismi suhtes.

Laupäev

Suve alguseni on jäänud vähem kui 20 päeva. Umbes samapalju on päevi, mil näen töö juures oma laua vastas istumas toakaaslast. Pärast seda algab puhkusehooaeg, mis kuni sügiseni meie teed lahku viib. Ometi ei tundugi see nii hirmuäratav, sest eelmisel aastal möödus suvi samamoodi.
Küll on aga sel suvel midagi muud teisiti. See on süda, mis lööb hoopis teises tempos :) Aeglasemalt, mõtlikumalt.

Valin praegu õele koolilõpukingitust. Seisan vastamisi dilemmaga, kas hindan teda esimese kingivalikuga üle.. või liiga vähe. See on üks esimesi kordi, kui tunnen, et ma tean tema maailma niivõrd vähe. Seda põhjustavad muidugi ka ealised iseärasused, aga ka asjaolu, et ta on minu väike õde. Märkate rõhuasetust? Samas loodan, et sellest kingist (arvatavasti jääb esimene valik kehtima) on talle ka tulevikus kasu.

Ma olen mures paranoia pärast, mida ühes või teises blogis kohata võib. Ennekõike siis sellise, mille puhul otsitakse erinevaid skeeme, kuidas Ansip & Co üritab kehtestada autokraatset valitsemisvormi. Jätkuvalt ei oska ise selles osas seisukohta võtta, küll aga on mul vaikselt juba Keskerakonnast kahju. Ma pole selle partei poolt küll kunagi hääletanud ning midagi head rääkinud, aga nüüd hakkan nägema Keskerakonna olulisust Eesti poliitikas. Paraku ongi see erakond ainus tasakaalustav jõud muidu nii parempoolsete erakondade keskel.
Iga valitsus on üritanud nii palju ressursse ja võimu enda kätte haarata kui võimalik. Kui mängu halvasti mängitakse või saadav tulu ebavõrdselt jaotatakse.. järgneb sellele valitsuse kukkumine ning seejärel kombineeritakse uus valitsus.
Rahval on aga poliitika osas lühike mälu. Isegi mina ei mäleta, mida tegi Siim Kallase või Tiit Vähi või Mart Siimanni valitsus (selleks tuleks veidi artiklites tuhnida). Ning see + või - võimaldabki erinevatel valitsustel käituda sama mustri järgi... ning ometi tekitada iga kord avalikus arvamuses üllatust ja pahameelt.

Olen Jana Litvinovaga tema artiklis selles osas nõus, et mida rohkem me Eestis elavast võõrkeelsest elanikkonnast halba räägime ning samas neilt poliitilist kuuletumist Eestile ootame, seda vähem me lõpuks nendega kontakti leiame ning seda vähem suudame nendega rahus elada. Pole ju mõtet neile riigikeelt selleks õpetada, et nad mõistaksid meie solvanguid. Loodetavasti ei ole veel liiga hilja. Vene telekanalid ja Eesti venekeelsed lehed on muidugi igikestev peavalu.

PS! Eile õhtul (reedel) veendusin Stephen Fry mõnusas näitlejaoskuses.. kui vaatasin ETV'st Tom Brown's Schooldays'i. :)

Hirmus oleme üksi

See on vist sellest silme eest mustaks tegevast valust, sest muidu ma nii mustalt ei mõtle. Või siis üritan selliseid mõtteid vältida. Aga praegu leevandab selle väljaütlemine valu. Teeb olemise paremaks.
Pärast ühe mehe surma on mul tekkinud hirm. Maailm räägib, kuidas inimesed elavad tänu meditsiini arengule kauem, kuidas tarbimisühiskond teeb neid õnnelikumaks. Aga ometi lahkuvad head ja toredad inimesed nii vara. Liiga kiiresti, et midagi öelda või teha. Kas meie põlvkonnas on veel neid, kes suudavad oma partneriga 60 aastat koos olla, või murrab pangalaen enne kaela? Kas me suudame oma lapsed üles kasvatada, neile oma elukogemusi jagada, või peavad nad kasvama ise?
Pärast seda, kui elasin üle paar hirmsat ööd (teadjad ehk saavad aru, millest jutt), on mul alati magama minnes hirm, et mis siis saab kui see uuesti juhtub. Või juhtub täiesti ootamatult. Millal hakkab keegi huvi tundma. Kas siis kui ma juba viiendat päeva telefonile ei vasta või siis kui ma pole nädal aega tööle oma nägu näidanud?
Täna õhtul söön viimase trühvli. Shokolaad pidi hea rahusti olema.

Küsimus 2

Kui Savisaar on nii kõva ja suur EESTLANE ja nii hea linnapea, siis miks ei suuda ta öösiti linnas korda tagada?
Sest teda see lihtsalt ei huvita - see ei anna ju hääli juurde ning rahutused pole ka Hundisilmale otseseselt välja jõudnud. Üks versioon. Eks teisi ole veel.
Aga kui ta nii kõva mees on, siis võiks kuskil midagi teha ka.