Magistri(töö)paanika

Mida lähemale magistritöö reaalne kirjutamine jõuab, seda suuremaks kasvab ka hääletu paanika kehas/mõistuses/visioonis. Kuigi nüüdseks on idee võtnud päris kobeda vormi, hakkab kahtluseuss juba varakult oma tööd tegema ning pähe voolavad mõtted stiilis "kas ma ikka oskan?", "kas ma ikka saan hakkama?", "kuidas seda kõike teha?", "miks ma teooriast piisavalt hästi aru ei saa?" jne.
Tänaseks on üldjoontes selge Saussure'i ja Foucault' erinevus diskursuseanalüüsi aspektist, kõik muu on aga ühtlaselt hägune.
Aega jääb üha vähemaks, raamtuid ja lugemist tuleb aga juurde.

Kas ma ikka jõuan?