Elu mitme varrega, teine päev

Pärast eilset lõpuaktust ning järelpidu lähikondlaste seltsis on nüüd juba mõnusalt suvine olla. Jõuaks ainult ilmataat oma tõeliselt soojade plusskraadidega ka kohale.

Elu lilledega on mitmekülgne. Näiteks roosid lõhnavad väga hästi ja üllatavalt tugevalt. Gerberad, päevalilled ja teised õied elavad vaikselt oma elu. Täna tegin lillede kallal natuke lõiketööd ning andsin neile vaasi uut värsket vett. Samas üllatusin meeldivalt kui avastasin, et roosid on päris korralikud "veeõgardid".

Lugu sellest, kuidas tuleks sagedamini arstitädil külas käia

Esiteks, ma kardan hambaarsti juures käia. Teiseks, ma kardan hambaarsti juures käia. Kolmandaks, ma kardan hambaarsti juures käia.
Patt on muidugi see, et ma sellest nii kaua kõrvale hoidsin ning alles nüüd (muidugi oli häda käes) ennast kohale vedasin. Tegelikult oli see "nüüd" juba enne 20. augustit. Esimese ülevaatuse tulemus: paljastunud hambakael, 2 auku ja siis.... 4 tarkusehammast, millest tuleks vabaneda (üks neist veel 'keerulisem' juhtum). Esihambale sain natuke täidist ka.
Teisel korral parandati 1 auk ja 1 miniauk; esihamba täidist siluti ka, sest hammas oli ikkagi tundlik. Ees on seega veel ühe augu parandamine ning... need 4 tarkusehammast, millest on vaja vabaneda.
Esimese kahe visiidi summa = 1750 krooni.

Tarkusehammaste eemaldamine on aga müstiline summa - kõikvõimalikke hinnakirju arvesse võttes. Ja lihtne pole see ka. Ja külma kõhuga ei saa ka asjale vastu minna. Eriti kui seda teksti lugeda: Tarkusehambad@Hambaarst.ee
Ma üldse ei kahtle enam selles, et need naljakas(valusad) jullad võivad igemetes igatpidi kasvada. Kusjuures.. väidetavalt pidi parim iga nende eemaldamiseks olema ...paradibamm... 17! Rong, millest ma olen lootusetult maha jäänud.

Asjal on hea külg ka - õpetati korralikult (ja valutumalt ja ägedamalt) hambaid pesema ning toonitati hambaniidi vajalikkust. Teenus kiire ja asjalik. Ja tegelikult on kõik hea tervise nimel.

PS! Tuimestus on vaatamata oma tänuväärsele funktsioonile igemesse süstides siiski üsna ebameeldiv.

Kevad, varsti saab varbad muruseks teha

Lõuna-Eestis on juba kevad käes. Lilled on oma õienupsud-õiepungad maa seest välja pistnud ning janunevad sooja päikese järele. Mõned karastatumad, krookosed, lumi- ja märtsikellukesed on oma õied juba isegi lahti löönud ja pakuvad veel üsna hallis keskkonnas värsket, valget ja puhast silmailu.

Päikese käes on hea soe olla ja jalutada. Isegi mantlihõlmad võis lahti teha ning kindad käest kiskuda. Sall on muidugi targem kaitseks salakavala kevade eest kaela jätta.
Seekordne käik oli üsna "meestekeskne", kuid väga värskendav ja uusi kogemusi täis. Ilusad hetked, millest jäävad alles sama ilusad/toredad/kummalised mälestused.
Nüüd vuran rongiga kodu poole. Õhtul lisan pildi mõnest lillenupust ehk ka. :)

Edit: Nupud on nähtaval.

Hall ja sügisene

Viimastel kuudel on elu kergelt üksluiseks läinud. Võrdselt tähtsatel kohtadel on töö ja kool ning siis jälle kool ja töö. Ühtaegu tahaksin olla nii tubli töötaja kui ka usin tudeng, paraku kukub välja miskit jubedamat - unine töötaja ja väsinud üliõpilane.
Üha pimedamaks muutuvatesse päevadesse toovad vaheldust sõidud "suurlinnast" eemale - Saaremaale ja Viljandisse (viimastel nädalavahetustel). Samuti Jaan Kaplinski raamat "Seesama jõgi".
Kaplinskist avaneb raamatu kaudu varasemast hoopis erinev mulje, sest seni olin üksnes tema luuletusi ning mõnda arvamusartiklit lugenud. Raamat on aga hoopis teisest klassist. Seal põimuvad omavahel rikkalikud ja eripalgelised mõttekäigud, ajastuväline filosoofia ning argielu, mis kujutab endast toimetulekut ühiskonna ning ihadega.
Meile kõigile läheb ehk vaja üht Õpetajat.

Viljandis olles loen ka ajakirja Elukiri, mis erinevalt meie aja "juhtivatest" žurnaalidest nagu Naised või Kroonika vms sisaldab ka veidi tummisemaid artikleid, millest üldsegi mitte kõik pole vanemale eale suunatud.
Eestimaa elust-olust ning sügisest kirjutab oktoobrikuu numbris Valve Raudnask artiklis "Eesti sügis". Loe sinagi, sest see on tõesti soe ja innustav lugemine. Vähemalt mulle andis küll (kodus olles) usku, et see tatine, pime ja porine aeg on võimalik edukalt üle elada.

Nüüd tööle tagasi! :)

Käik naabervabariigi pealinna (tulemused):

1. Villid päkkadel
2. Hõõrutud jalad
3. Palju pilte (mõned ka tobetotrad)
4. Neelupõletik
5. Lumepall
6. Palju raamatuid
7. Vähe raha (alles)
8. Külmkapimagnet (aga mitte rahvustoonides vms)
9. Kapsaks kasutatud linnaplaan (kaart)
10. Kiasma ajakiri
11. Palju tšekke
12. Laevapiletid
13. Väsimus
14. Ilusad mälestused võrratust arhitektuurist ja liikluskultuurist

Naistepäeva afterparty

Aitäh, kallis!

Hilistalv

Nüüd ei oskagi pärast ülipidulikku Eesti Vabariigi aastapäeva ja meeldivaid teatrielamusi (President 1939 & Kivid sinu taskutes) midagi asjalikku elust-olust arvata. Jääb vaid igipõline küsimus - mis saab edasi?
Koolilapse jaoks on elu lihtne. Edasi tulevad tunnid, koolivaheaeg, tunnid, koolivaheaeg ehk suvi.
Tööinimene elab aga oma killukese puhkuse nimel (kas jaanuaris või juunis või novembris).

Mihkel Mutt särab aga jälle. Mõtteid enne aastapäeva.
"On aastapäeva-aasta. Miks säärane pompoossus? Inimese puhul, jah, on üheksakümmend tavaliselt viimane pidu, sest vähesed elavad sajani, kuid riigi kohta ei peaks see ju kehtima. Mida siis veel kümne aasta pärast teha? Kaks aastat jutti pühitseda?"

Ostsin isegi suure aastapäeva-raamatu. Aga 10 aasta pärast panen ehk küünla ka põlema. Siis on ju veel pidulikum tähtpäev.

Viimasel ajal lihtsalt kuidagi laisaks läinud. KGB-raamat on ainukesena sihikul.

Pealkirjata lõputa lugu

Noorena uskusin suures naiivsuses, et vähemalt armastus on see, milles ma endale "ära teha" ei luba, st olla nõrgem pool. Elu on aga näidanud, et illusioonid on ilusad - seni kuni tuleb reaalsusega silmitsi seista. Ja tõdeda, et inimesed kasutavad oma ego selles vallas väga tihti teerullina (olen ju isegi nii teinud). Pole olemas elukestvat muinasjuttu. Isegi kui on, saab see kesta vaid väga lühikest aega.
Kas hoolimatus on osa armastusest? Aga kokkulepete murdmine? Kas see, kes armastab, ka hammustab?
Praegu on mul valus.

..ja nii ta tulebki

Tundsin täna esimest korda, et kevad on käes. Kuigi miinuskraadid on veel lähiajal ees ootamas, on see miski, kevade salajased märguanded juba saabunud.
Õhk tundus hoopis teistsugusem. Linnud laulsid ja päike paistis soojalt. Tuul puhus küll tugevalt, aga see oli hoopis leebem kui kesktalvised iilid tavaliselt. Autojuhidki olid viisakad ning inimesed tänavatel palju soojemad kui muidu.
Kevade salajane tulek ongi kõige ilusam osa sellest tärkava looduse aastaajast.

Saar, mis võitis südame..

Nüüd on siis suuremad teed mõneks ajaks jälle läbi sõidetud ning kõikvõimalikud meeleolud (enamasti siiski ülivõrdes positiivsed) kätte saadud.

Esiteks: mäed on ilusad.
Teiseks: Itaalia on ilus.
Kolmandaks: Capri saar on VÕRRATU!
Neljandaks: parim sünnipäev siiani.

Mulle meeldis tohutult Capri kitsaste tänavate võlu. Väikesed labürindilaadsed keerdkäigud majade vahel, mis viivad salapäraste lopsakate aedadeni. Rahulik elutempo, pisikesed kohvikud. Meeliülendavad vaated. Nii sinine-sinine (ja kohati natuke õrnroheline) vesi.
Anacapri linnakeses loobusin võimalusest tõusta saare kõige kõrgemasse punkti ning eelistasin sellele pigem väikest külastuskäiku San Michele kirikusse ja seejärel jalutuskäiku väikesel vaiksel kõrvaltänaval. Need olid vist küll elu parimad minutid.
Hiljem Anacaprist alla Caprisse sõites avanes esiistmelt hea vaade saare teisele poolele. Järsud kurvid lisasid aga adrenaliini.

Saarelt ärasõit jättis hinge kurbmagusa tunde, et sinna peab tagasi minema.. ning kindlasti kauemaks kui loetud tundideks ühel päeval.

(Kahju vaid, et mitte ükski foto ei suuda edastada kasvõi murdosa tõeliselt tugevast emotsioonidelaengust.)

1 link ka.

Ekipaazh nr. 2

Esmalt märkus, et ÕS ei luba seda sõna (pealkirjas) igal pool ja alati kasutada (parem kui üldse ei kasuta), aga oi kui shefilt see kõlab.

Niisiis on nüüd juba mitu-mitu päeva möödunud sellest, kui ärkasin oma kodus (164 km sissekirjutusest eemal) hommikul miskikell.. arvatavasti pool 9?.. ning seejärel tuli end kiiresti riietada ning valmistuda jahedasse hommikusse astumiseks. Kõlab kaunilt, kas pole? ;)
Autoga sõidutati meid V. majja, kus kinnitasime veidi keha ning tegime viimaseid ettevalmistusi minekuks. Ning üsna ootamatult olidki masinad garaazhist välja aetud ning järgmisel hetkel seisis kogu seltskond V. väravas.
Väikesed asjalikud käigud siia-sinna ning võiski hakata kilomeetreid lugema.
Võrratu! Esiteks veel varajane niiskus, vihmasadu, majad ja bussipeatused, millest mõne hetkega möödume, märg asfalt.
Piiriületus ning kruusatee. Asfalt. Metsad, majad, bussipeatused. Üksikud asulad. Inimesed. Autod. Väike peatus Valmieras (kehakinnitus ja poeralli). Tagasi. Valgas väike kohv & jäätisekokteil & tee. Karksi varemed. Viljandi.

Ühtekokku oli kambas 6 inimest, kes tegid väikese tripi Lätimaale.

Ausalt, oli hetki, mil tundsin hirmu - eriti siis kui vihma sadas ning asfalt tundus olevat väga-väga märg ja üldse mitte hea ning sama tunne ka siis kui kruusateel oli auk augus kinni. Muidu oli mõnus. Kuigi.. teadsin oma juhti vaid põgusalt ning see muutis usalduse veel väärtuslikumaks, samas tõstis ka tema vastutust.
Muidugi käis asja juurde ka väike ebamugavus (alguse asi), et kuidas istuda, kuidas kinni hoida, ega ma liialt ei rabele või ega ma liialt selga ei vaju. Aga polnud ju hullu.

Mulle meeldisid Läti külakesed, piimapukid ning täiesti iselaadsed bussipeatused (tõesti, sarnaseid oli sellel teelõigul, mida meie läbisime üsna vähe). Karjamaadele lisasid värvi lehmad (aga mitte sinised) ning hobused, vist isegi lambad ka. Mulle meeldis seegi, kuidas sõidu esimesel kolmandikul kuulsin vaid kiivrile langevate vihmapiiskade sabinat, kuidas tuul haiget ei teinud ning juhist kiirguv soojus.

Seltskond oli tore. Noored ja hakkajad. Ehk kunagi jälle. Muide, tolle E2 moodustasime siis juht ja mina (vt. pildil vasakul). E3 on pildil keskel ning E1 paremal.

PS! Pildil kogu seltskond. Siinkirjutaja kergelt kollases.

Esimene reaalne kokkupuude magistriõppega

Täna lõpetasin oma tunniplaani koostamise. Hetkel on ainult teisepäev vaba ning vabad õhtud on asendumas kas loengus või tööl olemisega.

Üht juba olen õppinud, ülikoolis on õppimisest kohati olulisem bürokraatiarattast ning kompromissidest läbinärimine. Nõudis tegelikult suurt pingutust, et huvi pakkuvamad ained leida ning seejärel nad kenasti üksteise suhtes paika saada. Gümnaasium tundub selle kõrval ootamatult imelihtne. :)
Kui bakalaureuseõppes oli põhirõhk raamatukogunduslikul suunal ning teemal a la "kuidas koostada andmebaase", siis praegu on valdkond hoopiski humanitaarfiloloogilisem: Eesti kultuuri alused ja tähendus; Kultuurikeskkonna analüüs: Kus me oleme? Mis meist saab? Neli euroopalikku nägemust; Keelesotsioloogia ja keelepoliitika; Suuline ja kirjalik kommunikatsioon; Erikursus kommunikatsioonist: tsensuur; Kommunikatsiooniteooriad; Retoorika. Tundub isegi hirmuäratav kuna nüüd läheb õpitav tunduvalt spetsiifilisemaks ning ainetutvustusi lugedes andsin endale mõista, et võrreldes bakalause 3 aastaga tuleb nüüd märgatavalt rohkem hakata kirjutama-kirjutama-kirjutama (ehk siis koolitöid tegema).
Millised oleksid ootused? Esimene ootus on iseenda suhtes - et saaks asjad tehtud ning ained läbitud. Teiseks - õppejõud võiksid olla sümpaatsemad kui need, kellega varem olen kokku puutunud. Ometi ei taha ma endale luua illusiooni, et nüüd tulebki probleemivaba elu. Kindlasti(!) leidub ka seegi kord õppejõude, kellele saab küll head nägu teha, aga kes sügavamat muljet/austust ei avalda. Elu paratamatus. Kolmandaks - et suure ringijooksmise kõrvalt oleks aega ka süüa. Neljandaks - magamata öid võiks minimaalselt olla. Kusjuures praegu on hea seegi, et koolipäevad ei alga enne 12. Tööle peab muidugi varem jõudma ning kui järgmine aasta soovin mõnd keelt õppida, siis tuleb juba varakult arvestada kella 8-st koolijõudmisega. Küll kooliaeg ilus tuleb!

PS! Homme algabki september! Veidi jahe, koolijütsidest täituvad trollid ja trükivärvist lõhnavad aabitsad. Ja riigiisad-linnajuhid, kes koguvad kooliaastat avades endale mainet. Enda kooliaeg tuleb meelde. Nostalgia, mis muud.

Pühapäev

Nädalavahetused ei ole enamasti minu rida. Ma lihtsalt ei oska sellise hulga vaba ajaga enamasti midagi asjalikku ette võtta. See on sarnane tüüpilisele sünnipäevaootusele - kuu aega enne tekib kerge elevus hinge, mis saavutab haripunkti sünnipäeva eelõhtul. Siis saabub sünnipäev ja enamasti pole mingit erilist tuju sellega midagi peale hakata. See ei eruta ju.. ootamine kütab rohkem :) Niisiis on vaba ajaga umbes samamoodi.

Eilse päeva päästis tööle minek ja pärast Tallinna äärealal aiamurule asetatud toolidel mõnusalt lösutamine. Tänane hommik algas varakult ning kestis kuni keskpäevani väga ebamääraselt.

Aga nüüd siis tekitasin endale süüa (riis+kana+kaste+salat=nämm!) ja kurvastan, et mul kodus juhtumisi veini pole. Siis oleks lihtsalt super olemine. Aga see-eest võtab ehk mõne südamliku raamatu ette ja vaatab vahepeal "vastasmajade" akendelt päikeseloojangut. :)

PS! Draakonipuu elab! Jõulukaktused vist ka. Apelsinipuud veel ei paista :p
PS2! Pilt siit.

Kumu ÖÖ, vol.2

Järjekordne nädal on möödas. Järjekordne Kumu ÖÖ on toimunud. Järjekordne suvi on alanud.

Seekordne Kumu ÖÖ oli mulle isiklikult põnevam kui eelmine, sest seekord astus publiku ette ei keegi muu ... kui mu isiklik lemmik Jimi Tenor. Kõige parem selle juures oli veel see, et ta ei esinenud üldse mitte tühjale saalile, ning vaadates kõrvaseisvaid inimesi, võib tõdeda, et vähemalt laivis andsid lood kena toonuse.
Ülejäänud esinejatest hämmastas mind ehk kõige rohkem Lubomyr Melnyk, kelle katkematu, kergelt hüpnotiseeriv klaverimäng lummas kõiki meeli. Olen terve pühapäeva ringi uudistanud ning püüdnud leida/kätte saada Melnyku mõnd salvestist, kuid seni on otsingud üsna tulutuks jäänud. Kui kellelgi on miskitki.. siis on kõik saadetised oodatud.
Mira Calix'it nägin umbes pool minutit. Aga oleks tahtnud rohkem näha. Nüüd siis üritan kuulamisega olukorda veidi leevendada.
Uut plaati esitlenud Vaiko Eplik & Eliit meeldis mulle nii palju kui kuulsin. Paar-kolm lugu. Ning mulle vähemalt ei paistnud laivis seda ägedat (neg.) arrogantset hoiakut, mida Epliku puhul võib meedia vahendusel nii tihti kohata.
Jah Wobble & the English Roots Band ei jätnud eriti tugevat muljet. Ehk oli probleem ka pealetükkivas unes. Igatahes olen 2/3 kohapealt muretsetud antoloogiast nüüd kodus läbi kuulanud ning leian, et koduses keskkonnas on asja isegi parem - intiimsem - kuulata.
Fuajees kuulsin ka miskit natuke.. aga need olid pigem liikumise käigus püütud helid, mille autorid on tuvastamata.

Laupäev möödus seevastu palju rahulikumas keskkonnas. Kuulasime Tallinna lähistel aiaga majas (suvel on aed lihtsalt überpaik) nii Jimi kui Epliku uut plaati ning nautisime sooja ilma. Kogesime veidraid hetki ning kui öö võimust võttis, tegime ka väikese lauamänguringi.

Pühapäeval võtsin kätte ning kinkisin oma draakonipuule uue poti ja mulla. Vaeseke tundis end vanas plastikpotis kahtlemata ebamugavalt, sest kui ta sealt lõpuks kätte sain, selgus, et mulda oli vaid näputäis.. juurte peal. Nüüd on ehk siis veidi parem. Uurisin veidi draakonipuude kohta üldse ning tõdesin hämmeldusega, et on tõeline ime, et mu lilleke veel elus püsib, sest kastmisega olen tema puhul siiani küll täiesti mööda pannud. Kuidas siis kasta tuleks? Siin on nõuanded. Vanemate kingitud Kalanhoe panin ka täiesti uude potti ning loodan, et temagi hakkab nüüd kosuma, kuigi kasta on teda väga madalal asuvate lehtede tõttu natuke keeruline.

Hirmus oleme üksi

See on vist sellest silme eest mustaks tegevast valust, sest muidu ma nii mustalt ei mõtle. Või siis üritan selliseid mõtteid vältida. Aga praegu leevandab selle väljaütlemine valu. Teeb olemise paremaks.
Pärast ühe mehe surma on mul tekkinud hirm. Maailm räägib, kuidas inimesed elavad tänu meditsiini arengule kauem, kuidas tarbimisühiskond teeb neid õnnelikumaks. Aga ometi lahkuvad head ja toredad inimesed nii vara. Liiga kiiresti, et midagi öelda või teha. Kas meie põlvkonnas on veel neid, kes suudavad oma partneriga 60 aastat koos olla, või murrab pangalaen enne kaela? Kas me suudame oma lapsed üles kasvatada, neile oma elukogemusi jagada, või peavad nad kasvama ise?
Pärast seda, kui elasin üle paar hirmsat ööd (teadjad ehk saavad aru, millest jutt), on mul alati magama minnes hirm, et mis siis saab kui see uuesti juhtub. Või juhtub täiesti ootamatult. Millal hakkab keegi huvi tundma. Kas siis kui ma juba viiendat päeva telefonile ei vasta või siis kui ma pole nädal aega tööle oma nägu näidanud?
Täna õhtul söön viimase trühvli. Shokolaad pidi hea rahusti olema.

Pealkirjatu

K: Kui kõik teised on läinud, siis kes jääb?
V: Armastus.

Mõnikord ei oska inimesi õigesti hinnata. Nad on liiga lähedal, et näha neid perspektiivis. Või siis liiga kaugel, et neid selgelt näha.
Mõnikord peab toimuma murranguline (või midagi taolist) sündmus, mis loksutab pildi kenasti paika.

K: Kui see kõik maha rahuneb, siis mis saab edasi?
V: Igavene võitlus jätkub.