Esimene reaalne kokkupuude magistriõppega

Täna lõpetasin oma tunniplaani koostamise. Hetkel on ainult teisepäev vaba ning vabad õhtud on asendumas kas loengus või tööl olemisega.

Üht juba olen õppinud, ülikoolis on õppimisest kohati olulisem bürokraatiarattast ning kompromissidest läbinärimine. Nõudis tegelikult suurt pingutust, et huvi pakkuvamad ained leida ning seejärel nad kenasti üksteise suhtes paika saada. Gümnaasium tundub selle kõrval ootamatult imelihtne. :)
Kui bakalaureuseõppes oli põhirõhk raamatukogunduslikul suunal ning teemal a la "kuidas koostada andmebaase", siis praegu on valdkond hoopiski humanitaarfiloloogilisem: Eesti kultuuri alused ja tähendus; Kultuurikeskkonna analüüs: Kus me oleme? Mis meist saab? Neli euroopalikku nägemust; Keelesotsioloogia ja keelepoliitika; Suuline ja kirjalik kommunikatsioon; Erikursus kommunikatsioonist: tsensuur; Kommunikatsiooniteooriad; Retoorika. Tundub isegi hirmuäratav kuna nüüd läheb õpitav tunduvalt spetsiifilisemaks ning ainetutvustusi lugedes andsin endale mõista, et võrreldes bakalause 3 aastaga tuleb nüüd märgatavalt rohkem hakata kirjutama-kirjutama-kirjutama (ehk siis koolitöid tegema).
Millised oleksid ootused? Esimene ootus on iseenda suhtes - et saaks asjad tehtud ning ained läbitud. Teiseks - õppejõud võiksid olla sümpaatsemad kui need, kellega varem olen kokku puutunud. Ometi ei taha ma endale luua illusiooni, et nüüd tulebki probleemivaba elu. Kindlasti(!) leidub ka seegi kord õppejõude, kellele saab küll head nägu teha, aga kes sügavamat muljet/austust ei avalda. Elu paratamatus. Kolmandaks - et suure ringijooksmise kõrvalt oleks aega ka süüa. Neljandaks - magamata öid võiks minimaalselt olla. Kusjuures praegu on hea seegi, et koolipäevad ei alga enne 12. Tööle peab muidugi varem jõudma ning kui järgmine aasta soovin mõnd keelt õppida, siis tuleb juba varakult arvestada kella 8-st koolijõudmisega. Küll kooliaeg ilus tuleb!

PS! Homme algabki september! Veidi jahe, koolijütsidest täituvad trollid ja trükivärvist lõhnavad aabitsad. Ja riigiisad-linnajuhid, kes koguvad kooliaastat avades endale mainet. Enda kooliaeg tuleb meelde. Nostalgia, mis muud.