neljapäev, september 28, 2006

Päev septembris

Et siis 22 kukkus. Vanem tunne on. Varsti vist tähtsam ka :p

Õnnitlejaid oi-oi kui palju (orkut ja rate on tänuväärsed saidid), mis on äge :o)

Kallistan ja armastan ja tänan kõiki, kes vaevaks võtsid ja miskit kirja teel edastasid.

Hea on olla!

PS! Tänud, Piret, kes sa mulle pildi pühendasid ;o)

laupäev, september 23, 2006

Ninnu-nännu hädaldus

Aga nüüd juhtus nii, et ma jäin tõsiselt tõbiseks. Hea oleks kui saaks voodisse jääda (nii kaheks-kolmeks päevaks), kuid ei, vaja ikka täna veel tööle minna.
Tõbi seisneb ühes lihtlabases nohus, millega kaasnevad loid enesetunne ja ebamugavalt 'pea paks' tunne.
Eile istusin kella kaheksani õhtul töö juures, asjad said tehtud. Ometi läks enesetunne ainult hullemaks. Päeval ei saanud apteeki ka minna, sest see oleks olnud ääretult tüütu ettevõtmine (barrikaadid RRi ees). Õhtul siis läksin ning mulle surati kaasa mentooliga ninapihusti (40.-, aasta tagasi sain 27.- eest). Suuresti tänu sellele, kuumale teele, meele ja sidrunile elasin öö üle.
Ma loodan, iga keharakuga, et täna tuleb vaikne päev.
Kõik kogunegu Estonia juurde ja sealt läbi ilusa sügispäeva koju, mitte raamatukokku.

Täiendus 15:30
Rahvast on RR's piisavalt. Meie saalis isegi rohkem kui nädala keskel... aga õnneks on olemine päris okei.

reede, september 15, 2006

Õues kohisevad puud*

Viimastel päevadel on tagasi tulnud Dagö-laine, mis peaks kestma veel umbkaudu mõned päevad. Hommikul klapid pähe ja pleieril play-nupp sisse. Ja teekond tööle võib alata. Trollipeatusesse jõudmise hetkeks kõlab kõrvus:
"helge helge tulevik kohe, kohe hakkamas
et nii helge tuleb, ei julgenud loota
mõni ei jõudnudki ära loota, loota, loota, loota..."
See ei ütle midagi. Ümberringi on ilusad inimesed ning ma ei jõua kuidagi ära imestada töökaaslase Pille lugusid sellest, milliseid inimesi ta ühistranspordis kohtab (skisofreenikutest veriste haavadega inimesteni välja).
Veidi aja pärast, kui troll Õismäe pudelikaela (ringristmik) järjekorras seisab, kõlab juba:
"Mäletavad tuule käes
praegu sügis varsti talv on käes"
ning justkui jookseksid sipelgad üle selja. Ärkamine ja tõdemine, et kauaoodatud suvi on juba läbi saamas, ilmad on muutunud jahedamaks ning hommikused ummikud on kasvanud silmnähtavalt. Kohutavalt kahju, et ummikus seistes pole merd näha. Vähemalt oleks, mida vaadata, sest kõrvalseisvad autod ning kaasreisjad ammendavad end üsna kiiresti.
"tainast ega kardult pole, vaata palju vaatad
kardult lihtsalt pole, tainas tagumikku jääb"
Nii mööduvad majad, autod, inimesed kõnniteedel, puud ja lood ja ummikud.
"Ja ma armastan sind kaugelt,
nii vähe palju kui ma saan."
Kuni ühel hetkel saab trollist välja astuda, käed taskusse suruda ning kuulda veel viimast korda Saatpalu mahedat häält:
"vett joob vaid ilma gaasita
miks juba ta ei oksenda"
Roheline tuli jalakäijatele, uks, turvamehele tere ja tööpäev on alanud. Kui õigel ajal jõuan, on majatagune parkla veel päris tühi ning maja annab esimesi virgumise märke.
"Ma ei tea veel pooli puid ja maid
või kuidas moosi endasse saab komm
või üledoosi pomm
mis silmapilguga võib muuta elulood"

*Dagö 'Joonistatud mees' (2006)

laupäev, september 09, 2006

"Püha tõde" ühest aspektist

Eile Aivariga koos trollis kodu poole sõites ja taaskord pronkssõdurist kõneldes esitasin väite, et probleem ei peitu mitte kujus kui sümbolis vaid selles, et meie ühiskonnas on inimesi, kes arvavad, et Eesti peaks kuuluma kuskile mujale või olema kellegi teise poolt juhitud ning on neid, kes paaniliselt kardavad, et neilt võetakse midagi ära (iseseisvus? vabadus?). Terve ühiskonnana ei oleks pronkssõdur üldse nii suur probleem, vaid hajuks ajapikku. Aga ju siis on pidev pingesolek ikkagi märk sellest, et ühiskond (koosneb kõikvõimalikest olenditest) pole veel valmis, pole veel paranenud.

Hommikul mõtlesin samal teemal edasi:
... Ja seda ei saagi eeldada riigilt, kes alles (veidi) üle 15 aasta oma tahtmise järgi eksisteerida on saanud. Me oleme ühiskonna tasandil kui väikesed lapsed, kes kardavad, et kingitud "mänguasi" tahetakse ära võtta. Ning mitte väliste, vaid nüüdseks juba sisemiste jõudude poolt.
Me vihkame õigusega neid, kes ei allu meie poolt kehtestatud normidele; me ülistame neid, kes toovad meile rikkust, annavad asju juurde.
Ning igaühel on oma ettekujutus möödunud sajandil toimunud sündmustest. Kui palju on neid, kes arvavad, et Päts andis riigi ära, kes arvavad, et ta oli reetur? Rohkem kui mõned ikka.
Tunnistan ausalt et selle aastani oli mul kevadel toimuvast nelgivarte istutamisest üsna ükskõik. Nagu on ükskõik ka õllesummerist ja veel paljudest asjadest. Aga sel aastal provotseerisid üksteist mõlemad pooled. Ja kumbki pole teisest parem.
Jätkuvalt arvan, et selle raha, mis kulub 4-6-8 politseiniku valveshoidmisele kuju ees, võiks suunata hoopis haridusse ning küsida sellelt süsteemilt, et miks viiakse lapsi kuju ette lilli asetama enam-vähem sunniviisiliselt?
Vanu kalu ju enam niikuinii ümber ei õpeta.

Uhh. Kergem hakkas :o)

PS! 2001. aasta 17. märtsi Eesti Päevalehes kirjutab Tiit Kändler oma artiklis "Ajaloo hävitamine": "Eesti valitsused on muinsuskaitse sildi all käitunud ausammastega samalaadselt kui Taleban budakujudega. On ju selge, et lihtsam kui midagi luua või lollusega võidelda, on hävitada kujusid.
Neist on läinud meil sadu, ent imekombel on üks jäänud. Leinav sõdur Tõnismäel meenutab ka minule, et üks mu onudest sai hukka ühel ja teine teisel rinde poolel. Miks ei ole Eesti poliitikud suutnud luua kümne aastaga ühtki niisama kõnekat ausammast? Vastus võib olla lihtne, budakujusid hävitada oskab iga loll."