Õues kohisevad puud*

Viimastel päevadel on tagasi tulnud Dagö-laine, mis peaks kestma veel umbkaudu mõned päevad. Hommikul klapid pähe ja pleieril play-nupp sisse. Ja teekond tööle võib alata. Trollipeatusesse jõudmise hetkeks kõlab kõrvus:
"helge helge tulevik kohe, kohe hakkamas
et nii helge tuleb, ei julgenud loota
mõni ei jõudnudki ära loota, loota, loota, loota..."
See ei ütle midagi. Ümberringi on ilusad inimesed ning ma ei jõua kuidagi ära imestada töökaaslase Pille lugusid sellest, milliseid inimesi ta ühistranspordis kohtab (skisofreenikutest veriste haavadega inimesteni välja).
Veidi aja pärast, kui troll Õismäe pudelikaela (ringristmik) järjekorras seisab, kõlab juba:
"Mäletavad tuule käes
praegu sügis varsti talv on käes"
ning justkui jookseksid sipelgad üle selja. Ärkamine ja tõdemine, et kauaoodatud suvi on juba läbi saamas, ilmad on muutunud jahedamaks ning hommikused ummikud on kasvanud silmnähtavalt. Kohutavalt kahju, et ummikus seistes pole merd näha. Vähemalt oleks, mida vaadata, sest kõrvalseisvad autod ning kaasreisjad ammendavad end üsna kiiresti.
"tainast ega kardult pole, vaata palju vaatad
kardult lihtsalt pole, tainas tagumikku jääb"
Nii mööduvad majad, autod, inimesed kõnniteedel, puud ja lood ja ummikud.
"Ja ma armastan sind kaugelt,
nii vähe palju kui ma saan."
Kuni ühel hetkel saab trollist välja astuda, käed taskusse suruda ning kuulda veel viimast korda Saatpalu mahedat häält:
"vett joob vaid ilma gaasita
miks juba ta ei oksenda"
Roheline tuli jalakäijatele, uks, turvamehele tere ja tööpäev on alanud. Kui õigel ajal jõuan, on majatagune parkla veel päris tühi ning maja annab esimesi virgumise märke.
"Ma ei tea veel pooli puid ja maid
või kuidas moosi endasse saab komm
või üledoosi pomm
mis silmapilguga võib muuta elulood"

*Dagö 'Joonistatud mees' (2006)