30/30

Äriteemaline saade "Nightly Business Report" ning äriinfot vahendav portaal Knowledge@Wharton asusid kord koostööd tegema, et edetabelisse panna viimase 30 aasta 30 parimat uuendust.

Uuendust defineeriti kui...

* "midagi, mis loob rohkem uusi võimalusi kui ainult üks leiutis" Kevin Werbach (üks ettevõtmise kohtunikke);

* võime lahendada probleeme - "Praktiliselt iga tootedisain on tegelikult uuendus, aga iga uuendus pole alati tootedisain. Paljud edukad uuendused saavad alguse tarbijavajadustest. Osa uuendusi tekib mõne pooljuhusliku sündmuse või teadusavastuse tulemusena" Karl Ulrich (kohtunik).

Kokku pakuti umbes 1200 leiutist - alates liitiumioonakudest, LCD-ekraanidest ja eBayst kuni häält vaigistava mute-nupu, GPSi ja kohvriratasteni. Kaheksa Whartoni ülikooli kohtunikku vaatasid nimekirja läbi ning valisid välja 30 uuendust.
Leiutised valiti välja selle järgi, kuidas need on mõjutanud elukvaliteeti, täitnud mõnd tungivat vajadust, lahendanud probleemi, pakkunud ahhaa-elamust, muutnud ärivaldkonna toimimist, suurendanud efektiivsust, sütitanud uusi ideid ja loonud uusi tööstusharusid.

EDETABEL

1. Internet, lairibaühendus, WWW (brauser ja HTML-keel)
2. Sülearvutid
3. Mobiiltelefonid
4. E-post
5. DNA-testid ja DNA-järjestus / inimgenoomi kaardistamine
6. Magnetresonantstomograafia (MRI)
7. Mikroprotsessorid
8. Fiiberoptika
9. Kontoritarkvara (tabelarvutus, tekstitöötlus)
10. Mitteinvasiivne laser- ja robotkirurgia (laparoskoopilised operatsioonid)
11. Vaba platvormiga tarkvara ja teenused (nt Linux, Wikipedia)
12. Valgusdioodid
13. Vedelkristallekraanid (LCD)
14. GPS-süsteemid
15. Online-kauplused / e-kommerts / internetioksjonid (nt eBay)
16. Kokkupakitud meediafailid (jpeg, mpeg, mp3)
17. Vaestele ja madalapalgalistele mõeldud mikrofinantseerimine
18. Pooljuhtpäikeseenergia
19. Võimsad tuuleturbiinid
20. Sotsiaalvõrgustikud internetis
21. Graafiline kasutajaliides
22. Digitaalne fotograafia/videograafia
23. RFID ja selle rakendused
24. Geneetiliselt muundatud taimed
25. Biokütused
26. Ribakoodid ja skannerid
27. Pangaautomaadid
28. Stentid südamearteri laiendamiseks
29. SRAMi flash-mälu
30. Retroviirusevastane aidsiravi

30 viimase aasta 30 parimat uuendust. - Saldo, 2009 aprill, nr. 3, lk. 43-46.

Pilt pärit siit.

Purskkaevudest

Mul on nõrkus purskkaevude vastu. Mitte niivõrd nendes oma jalgade leotamiseks või pättuste tegemise võimaluse pärast, vaid mulle meeldib purskkaevu uhke hoiak ja rahulik veevulin. Ja seda võibki vaatama jääda.

Eestis on purskkaevud alati hinnas olnud. Miks muidu on viimasel ajal vanu purskkaevusid taastatud ning üha uusi juurde rajatud. Paraku on asjalood purskkaevude tehniliste lahendustega nii nagu nad on teisteski valdkondades (film, regionaalpoliitika jne). Teisisõnu on asi problemaatiline. Kui just pole olnud käepärast head raha ja üliandekaid insenere-arhitekte, on trendiks järve/tiigi/basseini keskele püsti panna üks toru ja nimetada see pidulikult purskkaevuks.
Nojah. Mina nimetan seda pigem siiski impotendi unistuseks. Ja neid rahasid oleks võinud edukalt ka mujale kantida. Stiilinäide:

Foto: http://www.foto24.ee/album/5872/s10

Samas kui Eestis on ka ilusaid ja huvitavaid purskkaevusid. Veel üks stiilinäide:

Foto: Erakogu

Kui ma varem olen välja pakkunud, et Vabaduse väljakule rajatava risti asemel võiks sinna püsti panna võidukaare, siis umbes paar päeva pärast mõtte väljakäimist pidasin ma juba paremaks purskkaevude kompleksi rajamist. Esiteks on vesi elu(jõu) sümbol (väidetavalt ka infokandja). Teiseks ilmestab vaikne veevulin meie tasast, kuid järjekindlat meelt, üsna massiivne aluspõhi aga meie "kahe jalaga maa peal"-loomust. Rist on kui hauasammas, aga kellele me selle samba sinna püstitaksime? Kas neile oletatavatele leitud 'marodööridele'? Kas poleks mitte väärikam meenutada langenuid rahuliku ja edasivaatava variandiga? Hästi organiseerides oleks võimalik leitud müürid stiilselt liita ka kompleksiga.
Meie esiisad ei võidelnud hauasamba, kangelaseks nimetamise või risti pärast. Nad võitlesid elu ja vabaduse pärast. Miks me siis tahame saadud vabadust vangistada vertikaalsesse klaaskirstu?

Tagasi tulles algse teema juurde. Ma loodan, et Eestis võib üha enam näha siiski läbimõeldud arhitektuuriga huvitavaid purskkaevusid. Ja ma loodan, et ühiskond õpib neid väärikalt hindama. Et inimesed ei risustaks ega lõhuks neid.

et..

..äkki ehitaks lihtsalt võidukaare ja ei kakleks nii palju.
Kuigi ma tahaks rohkem 1920ndatel aastatel loodud projekte näha. Äkki siiski sobiksid Adamsoni jt mõttetöö ja loomingu viljad paremini kui praegune variant. Mine tea.

Mis tuleb pärast naftat?

Septembrikuu HEI-s kirjutab Jessica Marshall oma artiklis Kas naftat on üldse vaja? sellest, kuidas maailmas pööratakse prognoositava nafta lõppemise hirmus (viimased mõned sõnad minu interpretatsioon) üha enam tähelepanu naftale alternatiivide leidmiseks. Suur ja õnnis pilk ning palju lootust on pandud biokeemiatööstusele, mis peaks lõpuks olema ka päästerõngaks meie elustiilile (ärgem unustagem, et üsna suur protsent meid ümbritsevatest asjadest nt juhtmed, monitorid, ravimid sisaldavad endas ühe toorainena naftat).
"Kuigi nende peamine eesmärk on biokütuste tootmine, uurivad tootjad eri biomassidest kütuse valmistamisel tekkivaid kõrvalsaadusi ja arutlevad, mida nendega peale hakata. Süsivesinike asemel on nende käsutuses taimsed suhkrud, tärklised, rasvad ja valkained. /.../ Biomassiks kõlbab kõik alates maisist, suhkruroost, rohttaimedest, puidust ja sojaubadest ning lõpetades merevetikatega. Vajamineva biomassi suhteliselt tagasihoidlik kogus lubab tööstusliku toormena kasutada maisi või muid taimseid toidukultuure, ilma et tekiks nõudluse ülekuumenemine tooraineturul, nagu juhtus maisist toodetava etanoolkütuse juurutamisel USA-s..."

Kõik on väga tore ja hea. Pealegi lootusrikas. Ainsaks piprateraks meepotis on minu arvates asjaolu, et tegelikult ei oska siiski veel keegi vägaväga adekvaatselt hinnata vajaminevate toormete kogust tulevikus. Kust saada vajadusel piisavalt taimset toorainet? Toidu arvelt? Kas põllumaa, millel taimi vms kasvatame, jaksab ikka piisavalt (meie ootustele vastavalt) "vilja" kanda?
Isegi kui suudame tuleviku keemiatööstuses toormeprobleemi lahendada, seisame vastamisi ka kütuseprobleemiga, mis lihtsustatult tähendab seda, et keegi peab niikuinii hakkama jala käima.

Minu tagasihoidlik arvamus siis. :)

Üüratus teadmiste kogus

Hetkel, mil ma kirjutamist alustan, on Rahvusraamatukogu üks 5. korrusel asuvatest lugemissaalidest lugejatest tühi. Istun peaaegu inimtühjas saalis ja mõtlen neile, kes praegu päikese käes peesitavad või neile, kes on end õhtuseks uinakuks voodile kerra tõmmanud ja ootavad, millal Une-Kati või -Mati neile rõõmsalt uneliivakotiga külla tuleb.

Harjumatu vaikus (tavaliselt on nii vaikne hommikuti enne raamatukogu avamist), mida täidab üksnes koopiamasina vaevutabatav mürisemine, isegi mitte see, pigem siis ikka müha vms. See ei ole isegi mitte hirmus, kuigi võiks arvata, et "olen üksi hiigelsuures kivimajas"-tunne võib olla kerge tekkima.
Siinsed draakonipuud on ilusad rohelised. Huvitav, millal neid viimati ümber istutati? :)

Juba väiksena nägin kujutlupildis, et minu kodus (päris-päris oma) saab olema raamatutuba, mida täidavad ühtse joonega riiulid ning nendega harmoneeruvad toolid (2 või 3, sest mõnikord läheks seda ruumi vaja ehk mõneks asjalikuks nõupidamiseks). Ja eheda raamatukogutöötajana on mul nüüd silme ees isegi raamatute paigutus. Et ukse kõrval võiksid olla sarjaraamatud ning mida lähemale aknale, seda nö "kaootilisemaks" paigutus muutuks. Käeulatuses (istumisele kõige lähemal) oleksid entsüklopeediad ja sõnaraamatud, veidi kaugemal käsiraamatud jms. Ajakirjad on ka.. kuskil... Arvatavasti ukse juures. Seega on ühel pool ust sarjad ja teisel pool perioodika. Eriti väärt kirjanduse tarbeks peaks tegema seifi või kapi.
Esimese hooga tahtsin ka vinüülid raamatute juurde paigutada, aga.. teate ju küll, et vinüülid ja raamatud suhtuvad paljudesse tingimustesse erinevalt. Näitena olgu toodud temperatuur ja niiskus jms. Tulekahju korral võivad vinüülid vist isegi negatiivse objektina mõjuda (pole kindel).
Põrandat katab kas kerge vaip või siis mitte midagi. Ning kui keegi meisterdab tuppa laua, siis lauasahtlis on vanakooli sulepea ja must tint (või tušš). Ja köidetud märkmeplokk. Laual aga väike laualamp.

NB! Pildil puudub igasugune seos Rahvusraamatukoguga (v.a. see, et selle otsimiseks kasutati RR-i arvutit). Esialgne asukoht on hoopis siin. Samas on sellel seos must-have-ettekujutusega lugemistoast. Eelpool kirjeldatu on esmane eesmärk.

Paremad tingimused raamatule

Keegi tore inimene võiks raamatukogule kinkida paar koopiamasinat, mille kaanealune osa oleks kolmnurkne (nt kolmnurga tipp on 45 kraadi või veidi rohkem) . Kui sa hästi ette ei kujuta, siis mõtle viilkatusega majale. Jah, umbes selline.
Miks? Seepärast, et siis säiliksid raamatud kauem ilusad ja kasutuskõlblikud. Lameda pinna puhul murtakse raamat liialt lahti ning hiljem näeb ta välja nagu närtsinud kapsas.

Mötted

Märtsi keskpaigas ilmunud Otsustajas on artikkel, millele tahtsin juba varem viidata, kuid veebiversiooni ootuses lükkasin seda aina edasi ja edasi. Ka täna pole veel artiklit kuskil näha, aga selle head sisu ei tahaks kuidagi vaid enda teada jätta.

Niisiis:
Artikli autoriks on Andres Oopkaup ning artikli pealkirjaks: Infrastruktuuriprojekt elavdab majandust ja liidab rahva.
Ilmumisandmed: ajakiri Otsustaja, märts 2007, nr. 19, lk. 12-15.

Sisu:
Autor teeb ettepaneku, et pärast Eesti Raudtee riigistamist võiks Eesti võtta oma uueks eesmärgiks riikliku infrastruktuuri arendamise, sest seeläbi satuksid nö elu vereringesse ka väljaspool Tallinnat ja Harjumaad olevad asustatud punktid/piirkonnad. Inimesed saaksid hakata kaugemalt pealinna tööle käima, aga samas lapsi roheluses kasvatada. Autosid poleks ka nii palju ning see annaks asjale loodust säästva aspekti. Maapiirkondadesse investeeritaks lisanduvate elanike "tarbeks", mis annaks seni mahajäänud piirkondadele võimaluse end jalgadele ajada.

Minu arvates oleks selle idee teostumise kõrval üheks lisaväärtuseks seegi, et võib-olla väheneb siis ka arvamus, et normaalne elu lõpeb koos Tallinna linna piiriga.

Lisaks esitab autor veel paar head mõtet/soovitust, mis aitaksid Eestil edasi rühkida.

Soovitan soojalt läbi lugeda. Isegi kui tekst ei pruugi meeldida, laiendab see silmaaluseid ringe ning võib-olla sunnib ajurakke ka liigutama.

PS! Ei vastuta esitatud kokkuvõtte 100% vastavuse eest tekstis tooduga, sest kokkuvõte on kirjutatud hulk aega pärast teksti lugemist mälu järgi. Siiski peaks mõte sama olema.

Mõte

Valimiskampaaniate käigus võiks mõni erakond tulla lagedale sellise toreda ettevõtmisega nagu Ohutult Edasi. Ja mitte selles mõttes, et tõstetaks jälle kellegi palka või arendataks suhteid naaberriikidega, vaid pigem löödaks kord majja Eestimaa teedel.
Ma ootan juba pikemat aega seda päeva, mil uudistes taas kord poleks mõnd lugu sellest, kuidas x-y maanteel toimus raske (tõsine) liiklusõnnetus, milles sai surma z ja vigastada n inimest.

Siinkohal ei hakka viiteid erinevatele artiklitele tooma, aga suvalisel ajahetkel võib vaadata uudisteedastajaid Postimees, Delfi, Eesti Päevaleht jne.