Elu tõde

Sallivus ≠ Soosing

kas sõda tuleb meile lähemale?

Postimees kirjutab täna nii: Venemaa süüdistab Gruusiat sõjaks valmistumises

Patsifistiks olemine muutub tänapäeval üha keerulisemaks. Poolte valimine aga suisa kohustuslikuks kui arvestada neid arvukaid sõjakoldeid, mis meid tasapisi ümbritsema hakkavad. Kui me eraldaksime endid maailmast ja ütleksime, et see meid ei huvita (mis maailmas toimub), siis oleme ju ise autsaiderid. Hea saak igale kiskjale.

Laupäev

Suve alguseni on jäänud vähem kui 20 päeva. Umbes samapalju on päevi, mil näen töö juures oma laua vastas istumas toakaaslast. Pärast seda algab puhkusehooaeg, mis kuni sügiseni meie teed lahku viib. Ometi ei tundugi see nii hirmuäratav, sest eelmisel aastal möödus suvi samamoodi.
Küll on aga sel suvel midagi muud teisiti. See on süda, mis lööb hoopis teises tempos :) Aeglasemalt, mõtlikumalt.

Valin praegu õele koolilõpukingitust. Seisan vastamisi dilemmaga, kas hindan teda esimese kingivalikuga üle.. või liiga vähe. See on üks esimesi kordi, kui tunnen, et ma tean tema maailma niivõrd vähe. Seda põhjustavad muidugi ka ealised iseärasused, aga ka asjaolu, et ta on minu väike õde. Märkate rõhuasetust? Samas loodan, et sellest kingist (arvatavasti jääb esimene valik kehtima) on talle ka tulevikus kasu.

Ma olen mures paranoia pärast, mida ühes või teises blogis kohata võib. Ennekõike siis sellise, mille puhul otsitakse erinevaid skeeme, kuidas Ansip & Co üritab kehtestada autokraatset valitsemisvormi. Jätkuvalt ei oska ise selles osas seisukohta võtta, küll aga on mul vaikselt juba Keskerakonnast kahju. Ma pole selle partei poolt küll kunagi hääletanud ning midagi head rääkinud, aga nüüd hakkan nägema Keskerakonna olulisust Eesti poliitikas. Paraku ongi see erakond ainus tasakaalustav jõud muidu nii parempoolsete erakondade keskel.
Iga valitsus on üritanud nii palju ressursse ja võimu enda kätte haarata kui võimalik. Kui mängu halvasti mängitakse või saadav tulu ebavõrdselt jaotatakse.. järgneb sellele valitsuse kukkumine ning seejärel kombineeritakse uus valitsus.
Rahval on aga poliitika osas lühike mälu. Isegi mina ei mäleta, mida tegi Siim Kallase või Tiit Vähi või Mart Siimanni valitsus (selleks tuleks veidi artiklites tuhnida). Ning see + või - võimaldabki erinevatel valitsustel käituda sama mustri järgi... ning ometi tekitada iga kord avalikus arvamuses üllatust ja pahameelt.

Olen Jana Litvinovaga tema artiklis selles osas nõus, et mida rohkem me Eestis elavast võõrkeelsest elanikkonnast halba räägime ning samas neilt poliitilist kuuletumist Eestile ootame, seda vähem me lõpuks nendega kontakti leiame ning seda vähem suudame nendega rahus elada. Pole ju mõtet neile riigikeelt selleks õpetada, et nad mõistaksid meie solvanguid. Loodetavasti ei ole veel liiga hilja. Vene telekanalid ja Eesti venekeelsed lehed on muidugi igikestev peavalu.

PS! Eile õhtul (reedel) veendusin Stephen Fry mõnusas näitlejaoskuses.. kui vaatasin ETV'st Tom Brown's Schooldays'i. :)

Pealkirjatu

K: Kui kõik teised on läinud, siis kes jääb?
V: Armastus.

Mõnikord ei oska inimesi õigesti hinnata. Nad on liiga lähedal, et näha neid perspektiivis. Või siis liiga kaugel, et neid selgelt näha.
Mõnikord peab toimuma murranguline (või midagi taolist) sündmus, mis loksutab pildi kenasti paika.

K: Kui see kõik maha rahuneb, siis mis saab edasi?
V: Igavene võitlus jätkub.

Küsimus 2

Kui Savisaar on nii kõva ja suur EESTLANE ja nii hea linnapea, siis miks ei suuda ta öösiti linnas korda tagada?
Sest teda see lihtsalt ei huvita - see ei anna ju hääli juurde ning rahutused pole ka Hundisilmale otseseselt välja jõudnud. Üks versioon. Eks teisi ole veel.
Aga kui ta nii kõva mees on, siis võiks kuskil midagi teha ka.