Elu mitme varrega, teine päev

Pärast eilset lõpuaktust ning järelpidu lähikondlaste seltsis on nüüd juba mõnusalt suvine olla. Jõuaks ainult ilmataat oma tõeliselt soojade plusskraadidega ka kohale.

Elu lilledega on mitmekülgne. Näiteks roosid lõhnavad väga hästi ja üllatavalt tugevalt. Gerberad, päevalilled ja teised õied elavad vaikselt oma elu. Täna tegin lillede kallal natuke lõiketööd ning andsin neile vaasi uut värsket vett. Samas üllatusin meeldivalt kui avastasin, et roosid on päris korralikud "veeõgardid".

Nüüd loen raamatuid ja vaatan filme

Millise hilinemisega tahaks kõike öelda. Magistritöö sai 10 päeva tagasi kaitstud. Kaitsmine ise oli väga õpetlik, samas mulle endale emotsionaalne tinapomm. Aga tehtud sai! :)

Nüüd olen juba pikemat aega lugenud Jaan Elleni koostatud raamatut "Varjatud valu. Esimene raamat. Mälestusi Teisest maailmasõjast". Mulle kui täielikule võhikule huvitav lugemismaterjal tööpataljonide ja vangilaagrite kohta.

Paar õhtut tagasi jäin täiesti planeerimatult teleripulti klõpsides ette sattunud Transamerica't vaatama. Ma jään seda alati vaatama. Felicity Huffmann on minu arvates seal müstiliselt hea. Täiskomplekt. See paelubki alati ning "sunnib" filmi ükskõik millisest hetkest edasi vaatama.

Transamerica. Pilt pärit siit.

PS! Doctor Who senised osad (2005-...) olen nüüd ära vaadanud ja maadlen edasi Torchwoodiga. Viimane on ka väga hea, aga selle vaatamine kurnab miskipärast oluliselt rohkem ning seega ei taha asi edeneda. Võib-olla vajan lihtsalt paremat ümberhäälestust, võib-olla miskit muud. Igal juhul soovitan mõlemat, soojalt.

Vähe-kaubanduslik teadaanne

Täna, 10. mail 2010. aastal, viisin oma rohelistesse kaantesse köidetud lõputöö instituuti.
Tõde selgub 3 nädala pärast. Seniks tegelen teiste asjadega.

Tõdemus

Võtsin endale töönädala lõpuks kaks vaba päeva, et usinalt lõputööd kirjutada.
Hetkel olen palavikus, kannatan lihasvalu ja üldise nõrkuse all. Kui öö möödub rahulikult ja hommikul peavalu pole, siis on väga hea ning tööd saab rõõmsalt edasi kirjutada. Kui mitte, siis tuleb tõbi läbi põdeda. Hetkel tahaks siiski pigem terve olla... tähtajani on ju napid 3,5 nädalat.

Luuserdamine on läbi

Nii. Nüüd panin kõik oma lõputöö materjalid süstematiseeritult kokku ning kohe alustan kirjutamist. Ausõna.
Enne kui on hilja.

Nii see ettevalmistus/kirjutamine käib

Kord on Fairclough peal ja Wodak all, siis jälle Wodak peal ja Fairclough all jne-jne. Vahepeal virvendab van Dijk ka kaugustes, aga tema on rohkem külalisesineja staatuses.
Ideid on. Aga kuidas meetodi valikut mahutada teema sisse/juurde/kõrvale, kuna meetod (pigem küll siis 'lähenemine') lihtsalt on nii hea? *Ohkab*

. o O (Oleks vähemalt see peatükk juba valmis...)

Tehtud!

Täna lõpetasin Michael Hechter'i ratsionaalse valiku teooria kohta käiva artikli lugemise ja selle kallal töötamise. Nüüd on pilt jälle natuke selgem. Või veel segasem?
Selgem vist ikka. Vähemalt mingi osa maailmast tegi ju arusaadavamaks. Kui nüüd kaks artikli kokkuvõtet saadan õppejõududele ära.. siis on viimase õppeainega peaaegu ühel pool. :)))))

Whiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii!!!

Magistri(töö)paanika

Mida lähemale magistritöö reaalne kirjutamine jõuab, seda suuremaks kasvab ka hääletu paanika kehas/mõistuses/visioonis. Kuigi nüüdseks on idee võtnud päris kobeda vormi, hakkab kahtluseuss juba varakult oma tööd tegema ning pähe voolavad mõtted stiilis "kas ma ikka oskan?", "kas ma ikka saan hakkama?", "kuidas seda kõike teha?", "miks ma teooriast piisavalt hästi aru ei saa?" jne.
Tänaseks on üldjoontes selge Saussure'i ja Foucault' erinevus diskursuseanalüüsi aspektist, kõik muu on aga ühtlaselt hägune.
Aega jääb üha vähemaks, raamtuid ja lugemist tuleb aga juurde.

Kas ma ikka jõuan?

Kõik on uus septembrikuus

Tõenäoliselt olen ma juba lihtsalt sagimisest väsinud, sest esimestel koolinädalatel ju lihtsalt võimalik endale kuskilt stressi külge hankida (kontrolltöid veel ei ole, kodused tööd on ka alles ees).

Seega siis lihtsalt väsimus kooli ja töö vahel trampimisest. Aga mõlemad on olulised. Väga.

Kool seetõttu, et nüüd mulle juba meeldib õppida (isegi siis kui kõik alati nii hästi ei lähe kui tahaks). Töö seetõttu, et see on hea töökoht, mulle meeldib töö sisu ning kolleegidki.
Mis siis teevad päevad raskeks:
1) igal tööpäeval päeval on kool
2) 3 päeval nädalas on loengud hommikuti
3) 2 päeval nädalas peab hommikuse loengu tõttu ärkama lausa kell 6:00
4) 3 päeval nädalas on loeng pärastlõunal
5) punktist A pole võimalik hetkega jõuda punkti B (vahepeal peab trammi ootama, samas käivad jutud, et poole septembri pealt võetakse needki käigust maha, sest otsustati Kadriorus rööpaid kohendada. tõenäoliselt pole otsustajad ülikooliga kokku puutunud ega sedagi näinud, kuidas tramm üsna tihti uskumatu koguse tudengeid Tallinna Ülikooli peahoone ees maha puistab)

Aineid võtsin sel semestril 21 AP eest. Algul tahtsin natuke rohkem võtta (24), aga otsustasin lõpuks ikkagi ühest loobuda, sest nii füüsilistel kui ka vaimsetel võimetel on piirid. Ehk saab välja jäetud ainet näiteks aasta pärast uuesti kuulata (see oleks küll hea!).
Nimekirjas on siis:
* Inglise keel (kesktase)
* Kommunikatsioonistrateegiad
* Praktiline kirjutamine I
* Erikursus kommunikatsioonist: Ida ja Lääne diskursustest Euroopas
* Keel ja identiteet
* Magistriseminar
* Semiootika

Ja semester lõpeb jõuludega. Pärast seda algab sess. Põhimõtteliselt kõik nädalad on ühesugused: kui mind pole tööl, siis olen koolis, kui mind pole koolis, siis olen tööl. Vahepeal (öösiti) olen kodus ka.

Aga ometi on miskipärast nii hea...

Lill ja liblikas, ämber ja sipelgas

Trillalllaa-trulllalllaa. Shalllallallalaaa!

Selle semestri viimane eksam sai täna tehtud. Ehk siis teoorias võiks sellele semestrile joone alla tõmmata, aga reaalselt veel ei saa, sest ühes aines on tulemused veel saamata.
Hea meel on küll! Pool lühikesest kooliajast on läbitud. Põhimõtteliselt peaks nüüd hakkama magistritööks ettevalmistusi tegema. Artikleid koguma ning meetodeid valima-sättima. Et järgmisel kevadel ikka lihtsam oleks.
Aga täna veel on kergendustunne. Hea on olla. Hea on mitte muret tunda.

PS! Pilt on näpatud Presurferi vahendusel siit!

Peaaegu..

Eksam aines ajaloo allikad ja uurimismeetodid on veel jäänud, siis on eksamid selleks semestriks lõppenud. Aga sellest ajast lahutavad mind lõputud leheküljed ajaloost, ajaloofilosoofiast, iseseisvuse tekkest ja selle tõlgendamisest jms.
Kevadsemester on olnud tunduvalt raskem kui eelmine. Just sisulises mõttes, sest koduste tööde arv kasvas, rohkem tuli kirjutada pikki tekste ning arvamust avaldada (ning seegi pidi olema läbi mõeldud ja analüüsitud, et mida ja kellele avaldada). Pidev laveerimine.
Kodutööde tabel näis olevat lõputu - teed ühe töö ära, kolm uut tekib asemele.
Väsimus tahab siiani võimust võtta, aju tahab puhkust. Nii polegi väga harvad need õhtud, mil kell 22 avastan, et olen tuima näoga neli tundi telerit vaadanud. Magistritöö kirjutamine tundub selles perspektiivis praegu küll ületamatu raskusena.

Õnneks on suvi ees ning puhata saab ka. Ehk jõuab isegi kodus jälle korralikult koristada. Stiilis: aknad ka puhtaks!

Üht on see semester juurde andnud - maailmavaade on paar kraadi avardunud. Mõningatele teemadele lähenen nüüd juba mõtlikumalt ja (allika)kriitilisemalt kui varem ning kõik ei tundugi alati nii must-valge olevat. Kool on hea!

Muide, Priit, kas sul on kraad juba käes? ;)

Kuidas teha koolielu näiliselt lihtsamaks?

* Ürita omavahel võimalikult palju kombineerida erinevaid kodutöid.
* Tee kõike viimasel minutil (ülikoolitarkus soosib seda mõttelaadi).
* Jäta kool pooleli.
* Alusta kõikide ülesannete täitmist kohe esimesel päeval.
* Osta õppejõud ära (ei pruugi alati töötada).
* Osta kaastudeng ära (ei pruugi soovitud tulemust anda).

Ja puhka ka vahepeal. *Lill*

Koolist (as usual)

Miks on nii, et vaatamata üha suurenevale tehtud kodutööde hulgale ei kahane nende üldine kogus ikkagi?
Peaks ju olema nii, et kui on ette antud 10 tööd ja 7 on neist tehtud, siis on AINULT 3 vaja veel teha. Oma kodutööde loetelu vaadates tundub mulle, et oi-oi, minu list töötab vastupidi - 7 tehtud ja 7 ees, aga ette oli antud ikka 10 tööd. Ülejäänud tekkisid justkui õhtust ja armastusest.

Õppejõud! Ärge armastage meid, ärge puhuge meile õhumulle, vaid andke meile teadmisi ja huvi. Konsulteerige meiega, andke suuniseid ja viiteid, aidake meil luua oma pilti maailmast või vähemalt õpitavast valdkonnastki.

*Lill*

Diskursuseanalüüsi kodutöö

Esiteks - see on võimatu!
Teiseks - see on võimatu!
Kolmandaks - see on võimatu!

Võtsin analüüsimiseks Marju Lauristini artikli "Kas see ongi nüüd see Eesti? Muutuste diskursus Eesti ajakirjanduses", aga tundub, et jään püstitatud ülesandega juba esimeses kurvis hätta.
Kaks kolmandikku ajast on kulunud analüüsi kui sellise lahti mõtestamisele, mis siis veel reaalsest tegevusplaanist rääkida. Ülejäänud kolmandiku võtab arutelu, kas töö pealkirjaks ikka sobib Diskursuseanalüüsi analüüs või mitte.

Ära aja asja enda jaoks nii keeruliseks. Neh.

Nagu lubatud..

Juhtunud on nii, et ma mitte kuidagi pole suutnud end kokku võtta, et anda ülevaadet vaadatud etendustest. Selle asemel paar linki.

A1) Estonia kodulehelt
A2) Veiko Märka kirjutab Ekspressis
A3) Eero Raun kirjutab Maalehes

B1) Ugala kodulehelt
B2) Enn Siimer kirjutab Sakalas
A on siis Estonias mängitav Pimeda toa kuningas ning B Ugalas etenduv Runar ja Kylliki.

Juhtus selline kurb lugu, et suutsin mõlema etenduse ajal magama jääda (väsinud - vähene uni). Siiski suutsin nii palju ärkvel püsida, et mõlema etenduse põhiosa ära näha.

Koolis on nagu ikka. Juba varakult jagatakse kodutööd kätte, aga semestri lõpus on kodutöid jätkuvalt (!) ülepeakaela ning nende toime tulla on peaaegu et võimatu. Sadsadsad, et Hofstedest on raske aru saada ning et Delanty tekst on nii pisikeses kirjas, et silmad hakkavad valutama ja luup tuleb kapinurgast üles otsida. Ülejäänud on enam-vähem kobedad.

Muude tähtsate asjade kommenteerimise asemel siis kommenteerin ka nüüd eurolaulu (näib olevat iga blogija uhkuseasjaks oma arvamus välja öelda).
Ausalt, mulle meeldib. Tõlgendusi otsib igaüks ise. Kui veab, siis saame serblaste, sakslaste ja soomlastega veel suuremateks sõpradeks.

Ja siis need unustamatud soengud. ;)

Tunniplaanisaaga, vol. 2

Valituks osutusid siis alljärgnevad ained:
* Kultuuridevaheline kommunikatsioon
* Ajaloo allikad ja uurimismeetodid
* Praktiline kirjutamine II (I tuleb sügisel)
* Kvalitatiivsed ja kvantitatiivsed uurimismeetodid
* Väljendusõpetus
* Infopoliitika ja -strateegiad
* Diskursuseanalüüs
* Meediaeetika

(Ja puudu ei jää ühtki ainepunkti.)

Tunniplaanisaaga

Nagu karta oli, siis on tunniplaani koostamine paras peavalu kogu kooliajaks. Ehk siis - kui väga veab, peab sellega tegelema ainult 4 korda, kui mitte, siis tiba rohkem.
Lisaks sellele, et magistriõppele on ette nähtud üsna kuiva pealkirjaga ning üsna väikeses koguses aineid (paljud mahlakamad ja põnevamad on hoopis bakalaureuse tasemele ette nähtud), on loengute (seminaride jms) toimumise ajad üsna kaootilised. Loengut esmaspäeviti-teisipäeviti (ja veel niiviisi 2 nädalat), siis pikk paus ning taaskord suvalisel neljapäeval. Võrratu. Mingil hetkel peab kindlasti valima, kas minna loengusse A või loengusse B. Pooleks end ju rabeleda ei saa.
Nii et vingumismaterjali jätkub veel paariks nädalaks. Siis peab end taas kord harjutama igipikkade kooli- ja tööpäevadega.
Vaba valik, mis muud.

Risti 8

Et esimesed talvekülmad nii äkki tulid, siis peab tunnistama, et ega see erilist vaimustust minus üles ei kütnud. Õhtuti suure tuulega paari Lasnamäe maja vahel jõlkuda (liikuda) on päris piinarikas tegevus ning kui lõpuks turvalisse korterisse jõuan, siis on tuju enamasti üsna nullilähedane. Aga üldsegi mitte paha pärast ning kohe kui köögis saab pott tulele pandud.. hakkab ka enesetunne tasapisi kerkima.
Mõtlen küll, et see on lihtsalt üks mu iseärasustest, aga samas võite ette kujutada kui ebamugav võib see olla neile, kes sellise 0-tujus elemendiga pidevalt kokku puutuvad. Minu katkematud austusavaldused!

Praegu on siis mu elus esimest korda periood, mil ma jagan oma õhtuid kellegagi. Kellegagi.. mitte ei veeda neid raamatu-teleri-arvuti-köögi kõrval üksinda. Ja siiani on see kummalisel kombel üsna õnnestunult välja kukkunud. Ise kujutasin asja palju hullemalt ette (arvestades oma iseloomu ja jonnakust jms). Siiski.. harjumatu, et loetud ruutmeetrite peal on alati kuskil keegi, kellega peab arvestama, kelle järgi ise painduma ja mõnikord vastupidi.

Koolis on semester jõudnud poole peale ning justkui üleöö on tekkinud kodutööd, mis ootavad valmiskirjutamist. Mõnest ülesandest ei saa lõpuni aru, mõni on lihtsalt tüütu, mõne puhul tundub õppejõu soov täiesti üle mõistuse olevat. Näiteks asjaolu, et aines kommunikatsiooniteooriad tuleb enne iga loengut valmis kirjutada essee mingi etteantud artikli põhjal (kuna algust ei kuulnud, siis sain aru, et kirja tuleb panna mõtted, mis end lugemise käigus ajukäärude vahele punnitavad). Ma ei vaidle vastu, et see on hea ja arendav ülesanne, aga ülepäeviti essee kallal pusida? Ma pole ju kunagi grafomaanina hiilanud. :(

Vaatama kõigele on elu siiski ütlemata ilus. Jäälilledki (kui neid ühel hommikul oma aknaklaasil näen) toovad naeratuse suule.

PS! Pealkiri? Üks selline kaart külmetas Lasnamäe tänaval ja oli kerge lumekirmega kaetud. Risti kui lootus. 8 kui vertikaalne lõpmatus.

September

Niisiis..

Esimene nädal (tagasi) ülikoolis on üle elatud. Kogemused siiani positiivsed, st meeleolu selles osas on ka positiivne.
Retoorika loeng oli veidi pikk (esimesel kolmandikul tekkis tahtmine minema joosta), aga hiljem, kui juba praktilist ülesannet pidi lahendama, möödus aeg kiiremini.
Keelesotsioloogia esimene loeng oli põnev. Põnev selles mõttes, et liiga palju oli võõrsõnu ja keelekasutus oli õppejõul kohati ka liiga keeruline. Kuid teine loeng möödus juba kiiremini ja huvitavamalt. Ja õppejõud hakkas meeldima (kuigi meenutab jätkuvalt veel üht teist õppejõudu baka päevilt). Loeng tsensuurist oli omaette naljanumber, kuigi sisu tundub olevat huvitav. Peamine argument selle aine võtmiseks ongi saada materjale, ainepunkte ja natuke algteadmisi asjast, sest võimalik, et kasutan saadud teadmisi ka oma magistritöös (kui kunagi nii kaugele üldse jõuan).
Kursusekaaslased? Mulle meeldib praegune kompamise periood. Pealegi on praegusel tasemel inimesed juba natuke täiskasvanumad kui need, kes otse keskkoolist bakaõppesse üle kolivad (nagu mina seda tegin; nüüd tagantjärele on enda üle hea muiata, et küll siis on inimesed ikka maailmatarkadest naiivikud).
Käisin kinos ja vaatasin üle ka filmi The Bourne Ultimatum (lavastaja Paul Greengrass). Kiidusõnad. Pinge igas kaadris, väsimust ei tekkinud. Suht tõsine (2 korda filmi jooksul sain vaid kergelt omaette naeratada). Lõpp oli sama tugev kui algus. Ainus, mis veidi häiris, oli vahepealne kaadrite sigrimigri. Seda oli lihtsalt raske vaadata (silmadele ei mõjunud just kõige paremini).
Ahjaa... Matt Damon on võrratu! :)

Esimene reaalne kokkupuude magistriõppega

Täna lõpetasin oma tunniplaani koostamise. Hetkel on ainult teisepäev vaba ning vabad õhtud on asendumas kas loengus või tööl olemisega.

Üht juba olen õppinud, ülikoolis on õppimisest kohati olulisem bürokraatiarattast ning kompromissidest läbinärimine. Nõudis tegelikult suurt pingutust, et huvi pakkuvamad ained leida ning seejärel nad kenasti üksteise suhtes paika saada. Gümnaasium tundub selle kõrval ootamatult imelihtne. :)
Kui bakalaureuseõppes oli põhirõhk raamatukogunduslikul suunal ning teemal a la "kuidas koostada andmebaase", siis praegu on valdkond hoopiski humanitaarfiloloogilisem: Eesti kultuuri alused ja tähendus; Kultuurikeskkonna analüüs: Kus me oleme? Mis meist saab? Neli euroopalikku nägemust; Keelesotsioloogia ja keelepoliitika; Suuline ja kirjalik kommunikatsioon; Erikursus kommunikatsioonist: tsensuur; Kommunikatsiooniteooriad; Retoorika. Tundub isegi hirmuäratav kuna nüüd läheb õpitav tunduvalt spetsiifilisemaks ning ainetutvustusi lugedes andsin endale mõista, et võrreldes bakalause 3 aastaga tuleb nüüd märgatavalt rohkem hakata kirjutama-kirjutama-kirjutama (ehk siis koolitöid tegema).
Millised oleksid ootused? Esimene ootus on iseenda suhtes - et saaks asjad tehtud ning ained läbitud. Teiseks - õppejõud võiksid olla sümpaatsemad kui need, kellega varem olen kokku puutunud. Ometi ei taha ma endale luua illusiooni, et nüüd tulebki probleemivaba elu. Kindlasti(!) leidub ka seegi kord õppejõude, kellele saab küll head nägu teha, aga kes sügavamat muljet/austust ei avalda. Elu paratamatus. Kolmandaks - et suure ringijooksmise kõrvalt oleks aega ka süüa. Neljandaks - magamata öid võiks minimaalselt olla. Kusjuures praegu on hea seegi, et koolipäevad ei alga enne 12. Tööle peab muidugi varem jõudma ning kui järgmine aasta soovin mõnd keelt õppida, siis tuleb juba varakult arvestada kella 8-st koolijõudmisega. Küll kooliaeg ilus tuleb!

PS! Homme algabki september! Veidi jahe, koolijütsidest täituvad trollid ja trükivärvist lõhnavad aabitsad. Ja riigiisad-linnajuhid, kes koguvad kooliaastat avades endale mainet. Enda kooliaeg tuleb meelde. Nostalgia, mis muud.