Kallid poolikud raamatud

Puhkuse teiseks päevaks olen ma hästi palju maganud, veidi raamatut lugenud ja omajagu koristanudki. Enda uudishimu ja väikese igavuse tõttu otsustasin kokku panna hetkel pooleli olevate raamatute nimekirja. Lisan rõhutatult, et ükski loetelus olevatest raamatutest ei ole igav või "liiga paks" vms, nad lihtsalt on pooleli, sest pidevalt tuleb midagi juurde. Ja teada on ju küll, et suur hulk kasvab kiiresti üle pea.

Neil Gaiman & Yoshitaka Amano "The Dream Hunters"
Jean Baudrillard "The Transparency of Evil: Essays on Extreme Phenomena"
Lynne Viola "The Unknown Gulag: The Lost World of Stalin's Special Settlements"
Leonidas Donskis "Armastus, vihkamine ja vastuseis: uurimusi filosoofiast, poliitikast ja kirjandusest"
Paul Kurtz "What Is Secular Humanism?"
Paul Kurtz "In Defense of Secular Humanism"
Anthony A. Barrett "Agrippina: seks, võim, poliitika"
Darryl Cunningham "Psychiatric Tales"
Marta Hillers "A Woman in Berlin"
Heather O'Neill "Lullabies for Little Criminals"
Neil Gaiman "Fragile Things"
Ernest Hemingway "Ja päike tõuseb"

Nimekiri ei ole tõenäoliselt täielik, aga need eksemplarid suutsin riiulilt/laualt kiiresti leida. Paljud neist lähenevad lõpule, mõned alles ootavad süüvimist. Ka selle puhkuse jooksul ei sea ma eesmärke mõne lõpetamiseks, vaid loodan hoopis, et suudan mõnega neist kaugemale minna.

Täiendavalt: Vahepeal läbi loetud ja kõrvale pandud raamatud on nüüd rohelised.

Varjatud valu

Eile hilisõhtul lõpetasin Jaan Elleni koostatud raamatu "Varjatud valu. Teine raamat" lugemise. Suures osas räägib raamat tööpataljonidesse sattunud meeste elust ning erinevatest lugudest kooruvad elu- ja töötingimused Teise maailmasõja ajal ja järel eksisteerinud tööpataljonides. Lisaks sellele on raamatu lõpus ka juttu asumisele saatmisest ja lõpututest kirjavahetustest võimudega, et sealt (asumiselt) jälle kodumaale naasta.
Raamatu teevad heaks mitte niivõrd faktid, vaid inimeste kirjeldused oma elust ning värvikamatest seikadest. Näiteks Kalju Paali pääsemine uppuvalt Nõukogude Liidu lipulaevalt "Novorossiisk" või August Helistvee lugu oma sõjateest ja vangielust. Iga mehe või naise saatuse kohta lugedes on tunne nagu oleks tegemist imega, võimatuna näiva pääsemisega, kuigi tegelikkuses oli lootust mõnikord võib-olla kõige vähem. Aga vist siiski on see juhus ja ime ühtaegu kui keset lahingumöllu vilisevad kuulid kõrvust mööda täpselt nii kaugelt, et nad veel viga ei tee või lahkutakse mõnest asupaigast hetk enne katastroofi.
Kokkuvõttes jäi pärast raamatus jutustatud elulugude lugemist tunne, et juhustel on meie elus suurem roll kui oskame seda ehk ise arvata.
Suured tänud autorile tänuväärse töö eest arhiivi(de)s ning inimestega kohtudes ja nende lugusid üles kirjutades või kogudes.

Nüüd loen raamatuid ja vaatan filme

Millise hilinemisega tahaks kõike öelda. Magistritöö sai 10 päeva tagasi kaitstud. Kaitsmine ise oli väga õpetlik, samas mulle endale emotsionaalne tinapomm. Aga tehtud sai! :)

Nüüd olen juba pikemat aega lugenud Jaan Elleni koostatud raamatut "Varjatud valu. Esimene raamat. Mälestusi Teisest maailmasõjast". Mulle kui täielikule võhikule huvitav lugemismaterjal tööpataljonide ja vangilaagrite kohta.

Paar õhtut tagasi jäin täiesti planeerimatult teleripulti klõpsides ette sattunud Transamerica't vaatama. Ma jään seda alati vaatama. Felicity Huffmann on minu arvates seal müstiliselt hea. Täiskomplekt. See paelubki alati ning "sunnib" filmi ükskõik millisest hetkest edasi vaatama.

Transamerica. Pilt pärit siit.

PS! Doctor Who senised osad (2005-...) olen nüüd ära vaadanud ja maadlen edasi Torchwoodiga. Viimane on ka väga hea, aga selle vaatamine kurnab miskipärast oluliselt rohkem ning seega ei taha asi edeneda. Võib-olla vajan lihtsalt paremat ümberhäälestust, võib-olla miskit muud. Igal juhul soovitan mõlemat, soojalt.

Aasta 2009

Film: "Moon" (Duncan Jones)
Animatsioon: "Up" (Pete Docter, Bob Peterson)
Filmielamus: "Avatar" (3D) (James Cameron)
Raamat: "Ma langesin esimesel sõjasuvel : fragmentaarium" (Juhan Peegel)
Kontsert: Jean-Luc Ponty & His Band
Kultuurisündmus: XVIII Tantsupidu "Meri"
Etendus: "Meie, kangelased" (Elmo Nüganen) (Linnateater)
Tegija: Talv (Lumi)
Saavutus: 111 EAP
Reis: Berliin-Amsterdam

Neid loe pimedas ja teki all

Vahepealne aeg on möödunud... mööduvalt. Kõige muu kõrvalt olen jõudnud lugeda ka nüüd juba peaaegu kolme raamatut, mis väga otseselt magistritööga pole seotud: Ben Goldacre'i "Pahateadus", Lii Undi "Illusioonimeistrid : Varanasi päevaraamat. 2" ning veel lõpetamata David Millsi "Ateistlik universum".

Ben Goldacre'i raamat oli nii mõneski mõttes sahaks minu maailmapildis, pühkides kahte lehte naiivsuse ja usalduse ajakirjanduse suhtes. Pärast seda on üldse raske uudiseid lugeda. Kaine mõistuse saavutamise sarja jätkab selles mõttes David Millsi "Ateistlik universum".
Goldacre'i raamatuga lehvitades sain muidugi peaaegu igalt poolt külma dušši vastu vahtimist, sest näib, et raamat ületab argimõistuse piire päris korralikult ning "tavalist inimest tänavalt" tõesti ei huvita sellised teemad (liiga palju peab vist kaasa mõtlema). Aga mind, näe, hakkas vaevama, kui palju meile tegelikult iga päev kärbseid pähe aetakse ning kui palju me sellest eneselegi teadmata tarbime (või kaasa noogutame). Päris kohutav on vist reaalsusesse astuda? Minul on küll väike auk seinas, millest paistab justkui natuke, aga ise olen ju veel parimal juhul jalgupidi irreaalsuses.

Kui Goldacre on oma erialast lähtuvalt võtnud vaatluse alla meditsiini ja selles toimuva, siis Mills avab uksed kristlikku maailmapilti - õigemini küll selle lünlikusse ja ebaloogilisse suhtumisse maailma loomise teemadel (alapealkirjaga Intelligentne Disain).
Lii Undi raamat on kõige selle kõrval pilguheit hoopis tundmatusse kultuuri ja vaimumaailma, kus autor on ühtlasi nii lummatud kui painatud kohalikust religioossest elust.

Lõpetuseks: Nagu näha, siis ma ei ole suurem asi arvustustaja, aga eks ole ju tõlgendused igaühe isiklik rida. Hea kui üldse loeme raamatuid, hea kui nad meid mõnevõrra kõigutavad ja mõjutavad.
Kaanekujundus on vaid harva vihjeks raamatu sisule (kahjuks!).

Kuidas teler võib päästa maailma

Loe Charles Kenny artiklist Foreign Policy lehel.

Tsitaat vol. 2

"Still, it's the heaviest of all of these volumes, and thus, in hardback at least, could undoubtedly be used to stun a burglar; which has always been my definition of real art."

Neil Gaiman "The Sandman: The Kindly Ones"

Tsitaat

"On the cover of each SANDMAN issue the phrase "Suggested for Mature Readers" appears, and I'd argue that that doesn't mean it's full of gore, sex, and naughty words (although there are some of all those things, thank heavens); it means that if you're not old enough to chew this stuff for yourself, maybe you'd better go back to Spider-Man and the X-Men and the Fantastic Four a little longer. Otherwise you're going to be puzzled."

Stephen King in the introduction to "The Sandman: Worlds' End"

30/30

Äriteemaline saade "Nightly Business Report" ning äriinfot vahendav portaal Knowledge@Wharton asusid kord koostööd tegema, et edetabelisse panna viimase 30 aasta 30 parimat uuendust.

Uuendust defineeriti kui...

* "midagi, mis loob rohkem uusi võimalusi kui ainult üks leiutis" Kevin Werbach (üks ettevõtmise kohtunikke);

* võime lahendada probleeme - "Praktiliselt iga tootedisain on tegelikult uuendus, aga iga uuendus pole alati tootedisain. Paljud edukad uuendused saavad alguse tarbijavajadustest. Osa uuendusi tekib mõne pooljuhusliku sündmuse või teadusavastuse tulemusena" Karl Ulrich (kohtunik).

Kokku pakuti umbes 1200 leiutist - alates liitiumioonakudest, LCD-ekraanidest ja eBayst kuni häält vaigistava mute-nupu, GPSi ja kohvriratasteni. Kaheksa Whartoni ülikooli kohtunikku vaatasid nimekirja läbi ning valisid välja 30 uuendust.
Leiutised valiti välja selle järgi, kuidas need on mõjutanud elukvaliteeti, täitnud mõnd tungivat vajadust, lahendanud probleemi, pakkunud ahhaa-elamust, muutnud ärivaldkonna toimimist, suurendanud efektiivsust, sütitanud uusi ideid ja loonud uusi tööstusharusid.

EDETABEL

1. Internet, lairibaühendus, WWW (brauser ja HTML-keel)
2. Sülearvutid
3. Mobiiltelefonid
4. E-post
5. DNA-testid ja DNA-järjestus / inimgenoomi kaardistamine
6. Magnetresonantstomograafia (MRI)
7. Mikroprotsessorid
8. Fiiberoptika
9. Kontoritarkvara (tabelarvutus, tekstitöötlus)
10. Mitteinvasiivne laser- ja robotkirurgia (laparoskoopilised operatsioonid)
11. Vaba platvormiga tarkvara ja teenused (nt Linux, Wikipedia)
12. Valgusdioodid
13. Vedelkristallekraanid (LCD)
14. GPS-süsteemid
15. Online-kauplused / e-kommerts / internetioksjonid (nt eBay)
16. Kokkupakitud meediafailid (jpeg, mpeg, mp3)
17. Vaestele ja madalapalgalistele mõeldud mikrofinantseerimine
18. Pooljuhtpäikeseenergia
19. Võimsad tuuleturbiinid
20. Sotsiaalvõrgustikud internetis
21. Graafiline kasutajaliides
22. Digitaalne fotograafia/videograafia
23. RFID ja selle rakendused
24. Geneetiliselt muundatud taimed
25. Biokütused
26. Ribakoodid ja skannerid
27. Pangaautomaadid
28. Stentid südamearteri laiendamiseks
29. SRAMi flash-mälu
30. Retroviirusevastane aidsiravi

30 viimase aasta 30 parimat uuendust. - Saldo, 2009 aprill, nr. 3, lk. 43-46.

Pilt pärit siit.

Paraku...

...maksavad valimislubadused ikka rohkem kui riik.

Loe lisaks SIIT.

Lugu kahest hundist

Üks vana indiaanlane õpetas lapselast: "Pane tähele, igas inimeses käib võitlus, mis sarnaneb kahe hundi võitlusega. Üks hunt sümboliseerib kurjust (kadedus, armukadedus, ihad, vale jne.), teine hunt sümboliseerib headust (rahu, armastus, lootus, truudus jne.)." Vanaisa sõnad avaldasid väikesele indiaanipoisile sügavat muljet, ta jäi mõttesse ja küsis siis: "Aga vanaisa, kumb hunt lõpuks võidab?" Vana indiaanlane naeratas: "Alati võidab see hunt, keda sa toidad."

Kuldsed lood. Tallinn, 2008, lk. 143.
Pilt pärit siit.

Kulunud nali

Kui ajakirjanikud peaksid võistluse käigus kirjutama uurimusliku artikli elevantidest, siis pealkirjad oleksid järgmised:

Inglane - Elevandijaht Briti Ida-Aafrikas
Prantslane - Elevantide armuelu Prantsuse Ekvatoriaal-Aafrikas
Sakslane - India elevandi päritolu ja areng aastatel 1200-1950 (600 lehekülge)
Ameeriklane - Kuidas kasvatada suuremaid ja paremaid elevante
Venelane - Kuidas me elevandi Kuule saatsime
Rootslane - Elevandid ja heaoluriik
Taanlane - Elevandiliha smørrebrød
Hispaanlane - Elevandivõitluse tehnika
Indialane - Elevant kui transpordivahend enne raudtee-ajastut
Soomlane - Mida arvavad elevandid Soomest

Hall ja sügisene

Viimastel kuudel on elu kergelt üksluiseks läinud. Võrdselt tähtsatel kohtadel on töö ja kool ning siis jälle kool ja töö. Ühtaegu tahaksin olla nii tubli töötaja kui ka usin tudeng, paraku kukub välja miskit jubedamat - unine töötaja ja väsinud üliõpilane.
Üha pimedamaks muutuvatesse päevadesse toovad vaheldust sõidud "suurlinnast" eemale - Saaremaale ja Viljandisse (viimastel nädalavahetustel). Samuti Jaan Kaplinski raamat "Seesama jõgi".
Kaplinskist avaneb raamatu kaudu varasemast hoopis erinev mulje, sest seni olin üksnes tema luuletusi ning mõnda arvamusartiklit lugenud. Raamat on aga hoopis teisest klassist. Seal põimuvad omavahel rikkalikud ja eripalgelised mõttekäigud, ajastuväline filosoofia ning argielu, mis kujutab endast toimetulekut ühiskonna ning ihadega.
Meile kõigile läheb ehk vaja üht Õpetajat.

Viljandis olles loen ka ajakirja Elukiri, mis erinevalt meie aja "juhtivatest" žurnaalidest nagu Naised või Kroonika vms sisaldab ka veidi tummisemaid artikleid, millest üldsegi mitte kõik pole vanemale eale suunatud.
Eestimaa elust-olust ning sügisest kirjutab oktoobrikuu numbris Valve Raudnask artiklis "Eesti sügis". Loe sinagi, sest see on tõesti soe ja innustav lugemine. Vähemalt mulle andis küll (kodus olles) usku, et see tatine, pime ja porine aeg on võimalik edukalt üle elada.

Nüüd tööle tagasi! :)

****

"People in the East had hopes for a new and authentic life, an earthly paradise behind the Wall. For them Western freedom and prosperity was not a goal to emulate but also invincible proof that life was worth living, that it is not devoid of value and meaning, that oppression, humiliating compromises, and an existence without dignity were only a transitory episode in their lives. The West shone in the distance, the light of hope in a world of deceit and despair."

Hankiss, Elemer. 1994. European Paradigms: East and West, 1945-1994.

Mõte

"Martin van Creveld tõstatab oma raamatus "Sõja tulevik" küsimuse: kas "klassikaline strateegia", clausewitzlikule riigi-rahva-armee kolmainsusele tuginev arusaam sõjast ja sealt tulenevad justkui enesestmõistetavad sõjakonventsioonid ning armeede loomise ja rakendamise tavad on tänapäeval ja tulevikus edu või hoopis nurjumise kindlaks garantiiks. Väheintensiivne sõda, ebasümmetriline sõda, mittekonventsionaalne sõda - kuidas iganes me seda ei nimetaks, on lähiajaloo ja tänapäeva reaalsus. Samuti on reaalsus suurte ja võimsate sõdimisorganisatsioonide silmaga nähtav võimetus niisugustes konfliktides otsustavat edu saavutada. Kui ülekaal elavjõus, tehnikas, tehnoloogias ja organiseerituses on kindlalt "klassikaliste" armeede poolel, tuleb jätkuvate nurjumiste põhjusi otsida mujalt. Van Creveld leiab need põhjused olevat lääneriikide klassikalise sõjakäsitluse põhimõttelises ekslikkuses."

"Öeldakse, et armeedel on kalduvus valmistuda eelmiseks sõjaks. Van Creveldi mõttearendusest lähtub, et riskime valmistuda lihtsalt valeks sõjaks, sõjaks, mida pole olemas ega tulemas. Kuid kas selleks arenguks, mida saab pidada põhjendatult realistlikuks, saab üldse valmistuda?"

Reinhold, Erik. Eesti kaks strateegilist dilemmat. - Sõdur, 2008 juuni, nr. 3, lk. 30-31.

Maal käidud

Taaskord Viljandis käidud. Seekord pikemalt kui 1,5-2 päeva ehk peaaegu terve nädal, mis tähendas peaaegu sisseelamist uude rütmi.

Hea oli see, et lugeda sai hästi palju. Samuti süüa. Kesklinnas tiirutada, kaupa osta, sõbrad üle vaadata (pikemaks pole keegi kasvanud) ning kõige lõpuks ka kooli kokkutulekul käidud.
Viimane oli selline tore nostalgiline üritus, mis mingist hetkest näis üle kasvavat rahvuslikuks joomapeoks (nagu meil ikka tavaks on). *smile*

Aga 'maal' käia on muidu ka vahva. Õhtuti saab õues liha "küpsetada", lilli imetleda ning loomulikult metsmaasikaid süüa! Viimased on pööraselt head. Aeda on siginenud ka mõned aedmaasika puhmad ning need kannavad juba vilju. Võrreldes turult toodud maasikatega on neil hoopis teine mekk. Isa pani selle muidugi sordierinevuse arvele, kuid minu arvates on lisaks sordile määrav roll ka 'stressitasemel'. Oma aia maasikad kasvavad ju ikkagi üsna oma suva järgi praegu, masstoodangu puhul peavad maasikataimed end teiste omasuguste seas tõestama.
Usinalt loen praegu Elo Tuglase "Tartu päevikut (1928-1941)", kus kuulsa kirjaniku abikaasa on kirja pannud oma mõtted ja pettumused kaasaegsest elust, lähedastest ja tuttavatest. Kuigi proua üritab end distantseerida klatšimoori tasemest, näib mulle, et tegemist on ikkagi üsna agara "arvamusliidrist" naisega. Hinnangutega selles päevikus kokku ei hoita! ;)
Lõpetuseks midagi ilusat ka..

AHT ja teised

Jäime ühel õhtul A.-ga ühel kirjanduslikul teemal eriarvamusele. Nimelt tuli juba varem kõne alla Eesti kultuurilugu/ajalugu ning selle kesksed teosed ja nende autorid.
A. on seisukohal, et kultuuri poolt vaadates on Eesti superkirjanik ja kõrgkultuuri esindaja A. H. Tammsaare koos Marie Underi jt tolle ajastu kirjameestega.
Mina olen jällegi seisukohal, et AHT positsioon meie kultuuriloos on kõvasti üle hinnatud. Või siis teistpidi öeldes: AHT ümber loodud sära kahvatab kõik teised kirjanikud, jättes mulje, et ainus tõeline kirjanik oli AHT ning teised on lihtsalt mingid tüübid, kes oskavad sõnu ritta seada. Ebaõiglane.. või mis?
Nõustun sellega, et AHT on meie kultuuris olulisel kohal. Oma loomingus jagab ta meiega nii igipõliseid probleeme kui valab sõnadesse oma aja elu ja tavad jms. Üldjoontes on teda lihtne mõista, eriti siis kui lugeda teksti kergekäeliselt. Tema looming on üsna lollikindel (vabandust väljendi eest) - läheb alati peale, õnnestub samapalju.
AHT näitab ehedalt kuidas on võimalik naist armastada nii, et muuta ta elu maapealseks põrguks. Kuidas on võimalik labaselt ja süüdimatult hävitada teiste elusid - viitan teosele "Tõde ja õigus".
Kuid täna töökaaslasega sel teemal vesteldes jäin mõtlema, et kas ehk pole mitte nii, et AHT kõige sügavamad teosed on need, mida eriti lugeda ei armastata, millest eriti ei räägita.
Kuigi samas on mul üldse maailma asjade mõistmisega raskusi. Lugesin läbi paljukiidetud Camus' teose "Võõras" ja pettusin juba esimestel lehekülgedel - mida edasi, seda hullem. Alles lõpus leidsin arvatava peamise mõtte - eelviimaselt leheküljelt, ja sedagi ühteainsasse lõiku pressituna. See oligi vist hetk, mil ma ilukirjanduses pettusin.
Või ehk ootasin ma sellelt liiga palju. Tahtsin, et see pakuks mulle midagi silmnähtavalt harivat ja kosutavat, pakuks teadmisi ning samal ajal viiks mõtted reaalsusest eemale (nimetagem seda muinasjutu-efektiks). Kuid tegemist oli ilmselgelt liiga kõrgete ootustega. On võimalik kas ainult üks või ainult teine. Kuna teadmised tundusid olevat atraktiivsemad, siis keskendusingi edaspidi aimekirjandusele. Ja ma ei kahetse tehtud valikut.
Tagasi tulles AHT-teema juurde, siis olen seisukohal, et tema tähtteostesse võiks väikese skepsisega suhtuda, sest: rõhutakse stereotüüpidele (mida vabandatakse välja sellega, et -nii ju oligi-, kuid jäetakse seletamata, miks nii oli ja miks nüüd peab/võiks teistmoodi olla); suur tähelepanu jonnil/mässumeelsusel/vaidlustel, ühesõnaga vägivallal kas siis füüsilisel või vaimsel tasandil ning muidugi rahvuslus.
Oeh. Tegelikult ma ei tahagi oma jonni ajada, sest sellega kinnistan ma ju veelgi AHT kirjapandu õigsust. Kuid.. kui vaadata, mis ajal T&Õ ilmus, siis oli too ajastu ilmselgelt kantud eestluse ja selle kinnitamise vaimust. Ma lihtsalt ei ole sellest viiest raamatust koosnevast teosest pealaeni vaimustuses, seda enam, et ma ei suutnud esimest raamatutki lõpuni lugeda (peatükk või paar jäi puudu). Ning ma tahaksin pigem nõustuda Rein Veidemanni väitega, et kõrgkultuuri meil veel ei ole.
Nii et.. olgu siis AHT pigem teed näitav. Vastasel juhul tekib küsimus, et kas meie kõrgkultuur ongi nüüd surnud? Kas see elaski vaid.. kõige rohkem Jaan Krossi surmani..

Kõrvalepõige

Kuigi praegu peaksin usinasti tööd tegema, siis ometi tunnen, et üks väike tähelepanukilluke tuleks ühele intervjuule suunata.
Nimelt said Eesti Päevalehe lugejad esitada küsimusi USA asevälisministri asetäitjale Colleen Graffyle, kelle tööülesandeks on muuta USA imagot Euroopas.
Intervjuu nagu ikka - küsimused ja vastused. Ainult.. need ei kattunud omavahel kuidagi. Näib, et proua vastas mingitele teistele küsimustele. Tippklassi poliitika, ma ütlen!

Intervjuu ise on siin!

kas sõda tuleb meile lähemale?

Postimees kirjutab täna nii: Venemaa süüdistab Gruusiat sõjaks valmistumises

Patsifistiks olemine muutub tänapäeval üha keerulisemaks. Poolte valimine aga suisa kohustuslikuks kui arvestada neid arvukaid sõjakoldeid, mis meid tasapisi ümbritsema hakkavad. Kui me eraldaksime endid maailmast ja ütleksime, et see meid ei huvita (mis maailmas toimub), siis oleme ju ise autsaiderid. Hea saak igale kiskjale.

Toredad meenutused

"Üks rohkem kõneainet tekitanud ja samas ka õpetlik oli Soome presidendi Urho Kaleva Kekkoneni mitteametlik visiit Nõukogude Eestisse 1964. aastal. Sellest visiidist on palju räägitud, kuid ka turvalisuse tagamise seisukohalt oli see ajalooline ja täis üllatusi. Presidenti saatsid suusarajal kümnevõistluse treener Fred Kudu ja Arnold Green. Neist mõnisada meetrit eespool ajasid raja lahti Eesti suusakoondise noored. Suusarajal pidid presidenti saatma relvastatud julgeolekutöötajad. President Kekkonen valis aga sellise tempo, et pärast esimest järsku laskumist olid julgeolekumehed kaotanud tasakaalu ja kukkunud pikali ning nii suusatas president Kekkonen lihtsalt kehva ettevalmistusega turvajate eest ära.
Räägitakse veel, et saunaskäigu ajal ka ise paremaid palasid maitsma ja puhkama asunud julgeolekutöötajad avastasid järsku, et saunas on üks mees rohkem. Saunas pidi olema üheksa meest. Tekkis paanika. Turvajate ülem ei uskunud seda ja otsustas infot isiklikult kontrollida. Ta läks saunas olijatele Pepsit viima, et samal ajal välja selgitada, kas seal on veel keegi, keda nimekirjas ei ole. Info vastas tõele ja peagi selgus, et president Kekkonen oli endaga sauna kutsunud kümnevõistleja Heino Lipu, keda juba pikast tööpäevast väsinud julgeolekutöötajad ei märganud."
*
"Julgestuspolitsei direktor Ivar Prits meenutab: "/.../ Olin osaline ka 1992. aastal USA asepresidendi Dan Quayle'i visiidi ettevalmistamises ning vastutasin asepresidendi proua eest. Olen võrrelnud tollaseid ja praegu koostatavaid pabereid. 1992. aastal mahtus kogu visiit minu taskumärkmiku 15 lehele. 2006. aastal oli George Bushi visiidi toimik 5 cm paksune, millele lisandusid Põhja Politseiprefektuuri ettevalmistatud materjalid.""
Rehkalt, Udo. Julgestuspolitsei valvab ja kaitseb... - Politseileht, 2008 nr. 1, lk. 38-39.