Neid loe pimedas ja teki all

Vahepealne aeg on möödunud... mööduvalt. Kõige muu kõrvalt olen jõudnud lugeda ka nüüd juba peaaegu kolme raamatut, mis väga otseselt magistritööga pole seotud: Ben Goldacre'i "Pahateadus", Lii Undi "Illusioonimeistrid : Varanasi päevaraamat. 2" ning veel lõpetamata David Millsi "Ateistlik universum".

Ben Goldacre'i raamat oli nii mõneski mõttes sahaks minu maailmapildis, pühkides kahte lehte naiivsuse ja usalduse ajakirjanduse suhtes. Pärast seda on üldse raske uudiseid lugeda. Kaine mõistuse saavutamise sarja jätkab selles mõttes David Millsi "Ateistlik universum".
Goldacre'i raamatuga lehvitades sain muidugi peaaegu igalt poolt külma dušši vastu vahtimist, sest näib, et raamat ületab argimõistuse piire päris korralikult ning "tavalist inimest tänavalt" tõesti ei huvita sellised teemad (liiga palju peab vist kaasa mõtlema). Aga mind, näe, hakkas vaevama, kui palju meile tegelikult iga päev kärbseid pähe aetakse ning kui palju me sellest eneselegi teadmata tarbime (või kaasa noogutame). Päris kohutav on vist reaalsusesse astuda? Minul on küll väike auk seinas, millest paistab justkui natuke, aga ise olen ju veel parimal juhul jalgupidi irreaalsuses.

Kui Goldacre on oma erialast lähtuvalt võtnud vaatluse alla meditsiini ja selles toimuva, siis Mills avab uksed kristlikku maailmapilti - õigemini küll selle lünlikusse ja ebaloogilisse suhtumisse maailma loomise teemadel (alapealkirjaga Intelligentne Disain).
Lii Undi raamat on kõige selle kõrval pilguheit hoopis tundmatusse kultuuri ja vaimumaailma, kus autor on ühtlasi nii lummatud kui painatud kohalikust religioossest elust.

Lõpetuseks: Nagu näha, siis ma ei ole suurem asi arvustustaja, aga eks ole ju tõlgendused igaühe isiklik rida. Hea kui üldse loeme raamatuid, hea kui nad meid mõnevõrra kõigutavad ja mõjutavad.
Kaanekujundus on vaid harva vihjeks raamatu sisule (kahjuks!).