Nüüd loen raamatuid ja vaatan filme

Millise hilinemisega tahaks kõike öelda. Magistritöö sai 10 päeva tagasi kaitstud. Kaitsmine ise oli väga õpetlik, samas mulle endale emotsionaalne tinapomm. Aga tehtud sai! :)

Nüüd olen juba pikemat aega lugenud Jaan Elleni koostatud raamatut "Varjatud valu. Esimene raamat. Mälestusi Teisest maailmasõjast". Mulle kui täielikule võhikule huvitav lugemismaterjal tööpataljonide ja vangilaagrite kohta.

Paar õhtut tagasi jäin täiesti planeerimatult teleripulti klõpsides ette sattunud Transamerica't vaatama. Ma jään seda alati vaatama. Felicity Huffmann on minu arvates seal müstiliselt hea. Täiskomplekt. See paelubki alati ning "sunnib" filmi ükskõik millisest hetkest edasi vaatama.

Transamerica. Pilt pärit siit.

PS! Doctor Who senised osad (2005-...) olen nüüd ära vaadanud ja maadlen edasi Torchwoodiga. Viimane on ka väga hea, aga selle vaatamine kurnab miskipärast oluliselt rohkem ning seega ei taha asi edeneda. Võib-olla vajan lihtsalt paremat ümberhäälestust, võib-olla miskit muud. Igal juhul soovitan mõlemat, soojalt.

Aasta 2009

Film: "Moon" (Duncan Jones)
Animatsioon: "Up" (Pete Docter, Bob Peterson)
Filmielamus: "Avatar" (3D) (James Cameron)
Raamat: "Ma langesin esimesel sõjasuvel : fragmentaarium" (Juhan Peegel)
Kontsert: Jean-Luc Ponty & His Band
Kultuurisündmus: XVIII Tantsupidu "Meri"
Etendus: "Meie, kangelased" (Elmo Nüganen) (Linnateater)
Tegija: Talv (Lumi)
Saavutus: 111 EAP
Reis: Berliin-Amsterdam

Lugu sellest, kuidas tuleks sagedamini arstitädil külas käia

Esiteks, ma kardan hambaarsti juures käia. Teiseks, ma kardan hambaarsti juures käia. Kolmandaks, ma kardan hambaarsti juures käia.
Patt on muidugi see, et ma sellest nii kaua kõrvale hoidsin ning alles nüüd (muidugi oli häda käes) ennast kohale vedasin. Tegelikult oli see "nüüd" juba enne 20. augustit. Esimese ülevaatuse tulemus: paljastunud hambakael, 2 auku ja siis.... 4 tarkusehammast, millest tuleks vabaneda (üks neist veel 'keerulisem' juhtum). Esihambale sain natuke täidist ka.
Teisel korral parandati 1 auk ja 1 miniauk; esihamba täidist siluti ka, sest hammas oli ikkagi tundlik. Ees on seega veel ühe augu parandamine ning... need 4 tarkusehammast, millest on vaja vabaneda.
Esimese kahe visiidi summa = 1750 krooni.

Tarkusehammaste eemaldamine on aga müstiline summa - kõikvõimalikke hinnakirju arvesse võttes. Ja lihtne pole see ka. Ja külma kõhuga ei saa ka asjale vastu minna. Eriti kui seda teksti lugeda: Tarkusehambad@Hambaarst.ee
Ma üldse ei kahtle enam selles, et need naljakas(valusad) jullad võivad igemetes igatpidi kasvada. Kusjuures.. väidetavalt pidi parim iga nende eemaldamiseks olema ...paradibamm... 17! Rong, millest ma olen lootusetult maha jäänud.

Asjal on hea külg ka - õpetati korralikult (ja valutumalt ja ägedamalt) hambaid pesema ning toonitati hambaniidi vajalikkust. Teenus kiire ja asjalik. Ja tegelikult on kõik hea tervise nimel.

PS! Tuimestus on vaatamata oma tänuväärsele funktsioonile igemesse süstides siiski üsna ebameeldiv.

Ikkagi...

...hirmutav, et juba 6 aastat tagasi algas iseseisev elu. Tunne on ju mõnikord ikka selline nagu 18-aastaselt. Mäu!Chili's World by Santiago Casares

Magistri(töö)paanika

Mida lähemale magistritöö reaalne kirjutamine jõuab, seda suuremaks kasvab ka hääletu paanika kehas/mõistuses/visioonis. Kuigi nüüdseks on idee võtnud päris kobeda vormi, hakkab kahtluseuss juba varakult oma tööd tegema ning pähe voolavad mõtted stiilis "kas ma ikka oskan?", "kas ma ikka saan hakkama?", "kuidas seda kõike teha?", "miks ma teooriast piisavalt hästi aru ei saa?" jne.
Tänaseks on üldjoontes selge Saussure'i ja Foucault' erinevus diskursuseanalüüsi aspektist, kõik muu on aga ühtlaselt hägune.
Aega jääb üha vähemaks, raamtuid ja lugemist tuleb aga juurde.

Kas ma ikka jõuan?

Suvi...

Sel suvel on kõige rohkem kahju sellest, et koomiksid hakkavad tasapisi loetud saama. Elamus on vapustav. Sääraseid andekaid 'kollektiive' võiks/peaks maailmas natuke rohkem olema.
Kui koomiksid loetud, tuleb asuda juba kooliasjade/materjalide kallale... tuttavaks saada meetodi(te)ga ning tasapisi algmaterjale koguda.

Vaheldust pakuvad mitmed väljasõidud siin- ja sealpool piiri. Tõeline puhkus... või midagi säärast. :)

Igavus ja elevus

Kuna kevad on käes ja päike särab mitme eest, siis ei edene ka ükski koolitöö. Vaevalt-vaevalt saavad kodused asjad tähtajaks tehtud.
Jõusaalis käimine ei ole veel silmaga märgatavaid muutusi kaasa toonud, küll on juba tasapisi tunda lihaste kuju ning pisikesi musklipallikesi.
Küll on silmaga märgata, et koomiksivaimustus on maad võtmas. Sain kätte Art Spiegelmani koomiksiraamatu "The Shadow of No Towers". Vaimustus on suur. Pool raamatut on õhinal läbi ka loetud, aga siis tuli mõistus pähe - kui tegemist on "magustoiduga", peab sellest jätkuma ka kauemaks kui üheks lugemiskorraks. Väga hea "kogumik", mis väärib sissepiilumist.

Taas on kevad käes

Muru on roheline, päike on soe, taevas on sinine ja linnud laulavad. Nüüd on vist hea (olla).

Kevad peaks olema ka aeg, mil tublid koolilapsed tõmbavad oma õpingutele joone alla (või vähemalt sikutavad erinevate ainete otsi niivõrd, et varsti-varsti saab suvele rahuliku südamega vastu minna).
Mina olen ka koolilaps, aga pigem luuserite seast, sest praegu on veel kobe hulk aineid ripakil. Varsti peaks juba lõputöö tõsisemalt ette võtma... aga kuidas ma saan kui mingid teised asjad oma osa tähelepanust nõuavad?

Viu-viu. Ving-ving. Küll kuidagi ikka saab! :)

Kevad, varsti saab varbad muruseks teha

Lõuna-Eestis on juba kevad käes. Lilled on oma õienupsud-õiepungad maa seest välja pistnud ning janunevad sooja päikese järele. Mõned karastatumad, krookosed, lumi- ja märtsikellukesed on oma õied juba isegi lahti löönud ja pakuvad veel üsna hallis keskkonnas värsket, valget ja puhast silmailu.

Päikese käes on hea soe olla ja jalutada. Isegi mantlihõlmad võis lahti teha ning kindad käest kiskuda. Sall on muidugi targem kaitseks salakavala kevade eest kaela jätta.
Seekordne käik oli üsna "meestekeskne", kuid väga värskendav ja uusi kogemusi täis. Ilusad hetked, millest jäävad alles sama ilusad/toredad/kummalised mälestused.
Nüüd vuran rongiga kodu poole. Õhtul lisan pildi mõnest lillenupust ehk ka. :)

Edit: Nupud on nähtaval.

Vaikus

Siin on nõnda vaikseks jäänud, et enam ei julgegi midagi öelda - rikub veel valitseva rahu ja harmoonia ära.

Praegu valutan kergelt lihaseid. Enese liigutamine, nagu selgub, polegi esialgu nii lihtne kui kõrvalt paistab. Loodetavasti läheb ikka ajapikku paremaks.

PS! Art Spiegelman on võimas!

Pärast tormi

Viimased nädalad on möödunud tervenedes. Peamiselt olen puhanud ja üritanud vaimu taastada, et uuel aastal uue hooga jätkata. Suured tänusõnad sellega seoses arstile, töö- ja koolikaaslastele. Juba on palju parem ning olnust on siiani pigem hägune mälestus kui reaalsed tundemärgid.
Kuigi kooli jaoks on veel päris palju teha. Esiteks 4 esseed, 2 tööd (essee-referaat vms) ning üks suurem lugemine semiootika eksamiks.
Kui vaid asjad tehtud saaks ning järgmisel semestril ka hästi läheks ning lõpetamiseks ainult magistritöö jääks. See oleks hea, väga hea.

Näpatud lingid, vol. 4

You Are an Old Soul

You are an experienced soul who appreciates tradition. Mellow and wise, you like to be with others but also to be alone. Down to earth, you are sensible and impatient. A creature of habit, it takes you a while to warm up to new people. You hate injustice, and you're very protective of family and friends A bit demanding, you expect proper behavior from others. Extremely independent you don't mind living or being alone. But when you find love, you tend to want marriage right away. Souls you are most compatible with: Warrior Soul and Visionary Soul

What Kind of Soul Are You?

Hall ja sügisene

Viimastel kuudel on elu kergelt üksluiseks läinud. Võrdselt tähtsatel kohtadel on töö ja kool ning siis jälle kool ja töö. Ühtaegu tahaksin olla nii tubli töötaja kui ka usin tudeng, paraku kukub välja miskit jubedamat - unine töötaja ja väsinud üliõpilane.
Üha pimedamaks muutuvatesse päevadesse toovad vaheldust sõidud "suurlinnast" eemale - Saaremaale ja Viljandisse (viimastel nädalavahetustel). Samuti Jaan Kaplinski raamat "Seesama jõgi".
Kaplinskist avaneb raamatu kaudu varasemast hoopis erinev mulje, sest seni olin üksnes tema luuletusi ning mõnda arvamusartiklit lugenud. Raamat on aga hoopis teisest klassist. Seal põimuvad omavahel rikkalikud ja eripalgelised mõttekäigud, ajastuväline filosoofia ning argielu, mis kujutab endast toimetulekut ühiskonna ning ihadega.
Meile kõigile läheb ehk vaja üht Õpetajat.

Viljandis olles loen ka ajakirja Elukiri, mis erinevalt meie aja "juhtivatest" žurnaalidest nagu Naised või Kroonika vms sisaldab ka veidi tummisemaid artikleid, millest üldsegi mitte kõik pole vanemale eale suunatud.
Eestimaa elust-olust ning sügisest kirjutab oktoobrikuu numbris Valve Raudnask artiklis "Eesti sügis". Loe sinagi, sest see on tõesti soe ja innustav lugemine. Vähemalt mulle andis küll (kodus olles) usku, et see tatine, pime ja porine aeg on võimalik edukalt üle elada.

Nüüd tööle tagasi! :)

Kõik on uus septembrikuus

Tõenäoliselt olen ma juba lihtsalt sagimisest väsinud, sest esimestel koolinädalatel ju lihtsalt võimalik endale kuskilt stressi külge hankida (kontrolltöid veel ei ole, kodused tööd on ka alles ees).

Seega siis lihtsalt väsimus kooli ja töö vahel trampimisest. Aga mõlemad on olulised. Väga.

Kool seetõttu, et nüüd mulle juba meeldib õppida (isegi siis kui kõik alati nii hästi ei lähe kui tahaks). Töö seetõttu, et see on hea töökoht, mulle meeldib töö sisu ning kolleegidki.
Mis siis teevad päevad raskeks:
1) igal tööpäeval päeval on kool
2) 3 päeval nädalas on loengud hommikuti
3) 2 päeval nädalas peab hommikuse loengu tõttu ärkama lausa kell 6:00
4) 3 päeval nädalas on loeng pärastlõunal
5) punktist A pole võimalik hetkega jõuda punkti B (vahepeal peab trammi ootama, samas käivad jutud, et poole septembri pealt võetakse needki käigust maha, sest otsustati Kadriorus rööpaid kohendada. tõenäoliselt pole otsustajad ülikooliga kokku puutunud ega sedagi näinud, kuidas tramm üsna tihti uskumatu koguse tudengeid Tallinna Ülikooli peahoone ees maha puistab)

Aineid võtsin sel semestril 21 AP eest. Algul tahtsin natuke rohkem võtta (24), aga otsustasin lõpuks ikkagi ühest loobuda, sest nii füüsilistel kui ka vaimsetel võimetel on piirid. Ehk saab välja jäetud ainet näiteks aasta pärast uuesti kuulata (see oleks küll hea!).
Nimekirjas on siis:
* Inglise keel (kesktase)
* Kommunikatsioonistrateegiad
* Praktiline kirjutamine I
* Erikursus kommunikatsioonist: Ida ja Lääne diskursustest Euroopas
* Keel ja identiteet
* Magistriseminar
* Semiootika

Ja semester lõpeb jõuludega. Pärast seda algab sess. Põhimõtteliselt kõik nädalad on ühesugused: kui mind pole tööl, siis olen koolis, kui mind pole koolis, siis olen tööl. Vahepeal (öösiti) olen kodus ka.

Aga ometi on miskipärast nii hea...

Jalutuskäigud

Kui üleeile uudistasime Lasnamäel põldude pääle ehitatavaid karpe (muud nimetust neile ei oskagi anda) alias munitsipaalmaju, siis eile veetsime aega vanalinnas ja selle piirialadel.

Kõigepealt sai sihiks võetud Energiakeskus, kus katsetasime erinevaid vahvaid agregaate ja pille ja illusioone ja kuulasime oma häält läbi erinevate aparaatide. Väga vahva - lapseiga tuli meelde ning all keldris ei häirinud meie tegevust isegi mitte kaks vene noormeest, kes naersid üle terve saali ja püüdsid heli'masinatest' viimast välja võtta. (Ülal olev pilt ongi Energiakeskuse ventilaatorite ees tehtud - kuigi lubasime pilte teha vaid omaks tarbeks ja neid mitte Internetti riputada, siis loodetavasti me väga pahandada ei saa - see lihtsalt on nii armas pilt ja tehnikat pole ka 'väga' pildile jäänud.) :o) Energiakeskusel on oma koduleht ka!
Seejärel seadsime sammud Rotermanni soolalao poole, et üle vaadata sealne püsiekspositsioon - suur maketinäitus, mida külastajatele on näidatud juba 2006. aastast. Samal ajal sai majas näha ka keldrikorrusel Jüri Ojaveri installatsioone ja Karin Hallas-Murula fotosid näitusel "Lammutatud Tallinn 1991-2008", II korrusel näitust "Keskkonnad, projektid, kontseptsioonid - Tallinna kooli arhitektid 1972-1985". Täiendavat infot saab Eesti Arhitektuurimuuseumi kodulehelt.
Pärast seda piilusime veel sisse Tallinna Raekoja hoonesse ning kammisime selle kolm korrust + keldri kiirsammul läbi. Kiirkorras just seetõttu, et turiste oli nii palju, et nad muutusid juba väsitavaks (erinevalt soolalaost, kus valitses tühjus ning energiakeskusest, kus oli ka suht tühi - ainult mõned vanemad oma võsukestega ning mõned sõbrad-sõbrannad). Tallinna Raekoja kohta loe täpsemat infot siit.
Tagasi tulles üleeilse jalutuskäigu juurde - neid munitsipaalmaju peabki ainult karpideks nimetama, sest a) seal puuduvad rõdud, b) asend on suht kummaline, c) 2 suuremat maja mõjuvad üsna võikana ülejäänud pisemate kõrval, mis on veel kohati talumisväärsed, d) värvilahendus on peaaegu 0. Ning arvake ära, mis kirik sinna kõrvale ehitatakse? ;)
Lühidalt - praegused (vanemad) Lasnamäe paneelelamud on arhitektuuriliselt küll kraad kõrgemal oma lahenduselt. Seega - edu olematu eelarve ja 0-arhitektuur! Loopealse üürimajade headusest on kirjutatud ka Postimehes.
Võrdluseks paar pilti ka:

Elu koos kassi(de)ga

Mul pole kunagi koduloomi olnud - kui just mitte arvestada seda, et meiega samas majas elanud vanavanematel oli koer, kellega ma mõned aastad krunti jagasin. Oma lemmiklooma pole mul aga olnud.

Küll on teisel vanaemal olnud kasse ja koeri, lisaks mullikaid, sigu ja kanu. Sealt on mõned kokkupuuted loomadega, kellega inimene on oma kodu ja karjamaid jaganud. Kohtumised loomadega on aga siiski olnud põgusad - üksik pai mõnele koerale, paar silitust kassile.
Hirm loomade ees on aga olemas. Aastaid. Palju aastaid.
Nüüd Lasnamäel peatudes on olukord muutunud. Vabalt ringi liikuvad naabri kassid (peamiselt üks neist - Manfred) on muutnud mu elukorraldust - nad uitavad ringi, silitavad end vastu sääri, nuruvad piima, tahavad mängida, teevad pättust ja vajavad mõnikord korralekutsumist. Lühidalt öeldes - tõelised kassid. Ning ma tegelengi nendega.. kuid paitusest kaugemale ei suuda minna. Sülle võtta ei julge, kõhu alt sügada ka mitte. Lihtsalt kardan..
Mida? Arvatavasti haiget saamist. Küünistamist.
Aga mulle meeldib kui nad nurru löövad, kui nad entusiastlikult mänguhiirele järgi jooksevad ja sellega hullavad, kui nad selle sama mänguhiire mu jalgade ette toovad ja vaatavad otsa kõige armsama näoga - justkui öeldes, et nüüd on minu kord hiir kätte võtta ja mängima hakata. Mulle meeldib kui nad vargsi diivani nurga tagant uudistavad ja siis päris ligi tulevad - ainult selleks, et uurida millega ma parajasti tegelen. Mulle meeldib kui nad mööda korterit mõnikord ringi tuuseldavad, kapi otsa ronivad, teleri peal olles üritavad liikuvat pilti jälgida ja kõlaritest muusikat kuulata.
Mulle ei meeldi vaid see, et nad mõnikord siiski tahavad, et ma neid kõhu alt paitaksin, nendega hoogsamalt mängiksin või sülle võtaksin. Mulle ei meeldi, et nad tahavad mõnikord õlale ronida.
Selline see elu siin siis on - veidike vastuoluline. Ometi on nii palju juba muutunud. Ma olen nendega harjunud. Ja see on asja üks halbadest külgedest ka, sest tagasi koju minnes hakkan ju neid natuke igatsema.
Ma ei võta endale siiski kassi, sest varsti algab kool, pikad tööpäevad. Loomi ei pea ahistama linnakorterisse päevadeks sulgemisega. Nad tahavad ju ka soojust ja paitust, kuid kui mul pole selleks aega, siis...
Ning ometi hakkan ma neid natuke igatsema.

Praegu magab üks väänik mu süles. Nii valge ja nii armas.

Esimene päev tööl

Esimene päev pärast puhkust on raske. Ees on justkui ületamatu kuristik seniste pikkade uniste hommikute ning nüüd ees ootavate asiste hommikutundide vahel. Raske on ära anda paariks nädalaks kätte võidetud vabadust.
Muidu tagasi Lasnamäel ja kohanen jätkuvalt kassidega. Päev-päevalt on nad järjest armsamaks muutunud. Ning üha enam on neid hetki, mil ma avastan, et nad on ikka päris ägedad.

Maal käidud

Taaskord Viljandis käidud. Seekord pikemalt kui 1,5-2 päeva ehk peaaegu terve nädal, mis tähendas peaaegu sisseelamist uude rütmi.

Hea oli see, et lugeda sai hästi palju. Samuti süüa. Kesklinnas tiirutada, kaupa osta, sõbrad üle vaadata (pikemaks pole keegi kasvanud) ning kõige lõpuks ka kooli kokkutulekul käidud.
Viimane oli selline tore nostalgiline üritus, mis mingist hetkest näis üle kasvavat rahvuslikuks joomapeoks (nagu meil ikka tavaks on). *smile*

Aga 'maal' käia on muidu ka vahva. Õhtuti saab õues liha "küpsetada", lilli imetleda ning loomulikult metsmaasikaid süüa! Viimased on pööraselt head. Aeda on siginenud ka mõned aedmaasika puhmad ning need kannavad juba vilju. Võrreldes turult toodud maasikatega on neil hoopis teine mekk. Isa pani selle muidugi sordierinevuse arvele, kuid minu arvates on lisaks sordile määrav roll ka 'stressitasemel'. Oma aia maasikad kasvavad ju ikkagi üsna oma suva järgi praegu, masstoodangu puhul peavad maasikataimed end teiste omasuguste seas tõestama.
Usinalt loen praegu Elo Tuglase "Tartu päevikut (1928-1941)", kus kuulsa kirjaniku abikaasa on kirja pannud oma mõtted ja pettumused kaasaegsest elust, lähedastest ja tuttavatest. Kuigi proua üritab end distantseerida klatšimoori tasemest, näib mulle, et tegemist on ikkagi üsna agara "arvamusliidrist" naisega. Hinnangutega selles päevikus kokku ei hoita! ;)
Lõpetuseks midagi ilusat ka..

Purskkaevudest

Mul on nõrkus purskkaevude vastu. Mitte niivõrd nendes oma jalgade leotamiseks või pättuste tegemise võimaluse pärast, vaid mulle meeldib purskkaevu uhke hoiak ja rahulik veevulin. Ja seda võibki vaatama jääda.

Eestis on purskkaevud alati hinnas olnud. Miks muidu on viimasel ajal vanu purskkaevusid taastatud ning üha uusi juurde rajatud. Paraku on asjalood purskkaevude tehniliste lahendustega nii nagu nad on teisteski valdkondades (film, regionaalpoliitika jne). Teisisõnu on asi problemaatiline. Kui just pole olnud käepärast head raha ja üliandekaid insenere-arhitekte, on trendiks järve/tiigi/basseini keskele püsti panna üks toru ja nimetada see pidulikult purskkaevuks.
Nojah. Mina nimetan seda pigem siiski impotendi unistuseks. Ja neid rahasid oleks võinud edukalt ka mujale kantida. Stiilinäide:

Foto: http://www.foto24.ee/album/5872/s10

Samas kui Eestis on ka ilusaid ja huvitavaid purskkaevusid. Veel üks stiilinäide:

Foto: Erakogu

Kui ma varem olen välja pakkunud, et Vabaduse väljakule rajatava risti asemel võiks sinna püsti panna võidukaare, siis umbes paar päeva pärast mõtte väljakäimist pidasin ma juba paremaks purskkaevude kompleksi rajamist. Esiteks on vesi elu(jõu) sümbol (väidetavalt ka infokandja). Teiseks ilmestab vaikne veevulin meie tasast, kuid järjekindlat meelt, üsna massiivne aluspõhi aga meie "kahe jalaga maa peal"-loomust. Rist on kui hauasammas, aga kellele me selle samba sinna püstitaksime? Kas neile oletatavatele leitud 'marodööridele'? Kas poleks mitte väärikam meenutada langenuid rahuliku ja edasivaatava variandiga? Hästi organiseerides oleks võimalik leitud müürid stiilselt liita ka kompleksiga.
Meie esiisad ei võidelnud hauasamba, kangelaseks nimetamise või risti pärast. Nad võitlesid elu ja vabaduse pärast. Miks me siis tahame saadud vabadust vangistada vertikaalsesse klaaskirstu?

Tagasi tulles algse teema juurde. Ma loodan, et Eestis võib üha enam näha siiski läbimõeldud arhitektuuriga huvitavaid purskkaevusid. Ja ma loodan, et ühiskond õpib neid väärikalt hindama. Et inimesed ei risustaks ega lõhuks neid.

Silmad vajavad kontrolli

Päevad mööduvad liiga kiiresti. Liiga palju oleks vaja teha, kuid tehtud ei saa midagi.
Käisin silmi kontrollimas. 9 aastaga on nägemine kenasti miinusesse läinud, lisaks on oma kannad kinnitanud astigmatism. Niisiis kirjutati välja prillid.
Raamid valisin ka kohe ära ning pean tõdema, et valikute tegemine (eriti sobivate raamide leidmiseks) on mulle endale ülejõu käivaks ülesandeks. Pärast n prilliraami proovimist oli mul välja valitud kümmekond paari, mille hulgast see õige valida, aga. Aga nad kõik olid nii erisugused, üks parem kui teine, halvem mitte ükski.
Lõpuks suutsin ühed siiski välja valida. Ray-Ban'i logo kenasti peal. Pärast hüperekstra special klaaside kätte saamist saan prillid ette ka panna. Kättesaamiseni on siiski vaja 2 nädalat oodata.
Oodata ja koolitöid teha.
Sel semestril on eriti hull, sest suuremahulisi kirjatöid on mitu + 4 kõnet + muu ninnu-nännu.