Elu koos kassi(de)ga

Mul pole kunagi koduloomi olnud - kui just mitte arvestada seda, et meiega samas majas elanud vanavanematel oli koer, kellega ma mõned aastad krunti jagasin. Oma lemmiklooma pole mul aga olnud.

Küll on teisel vanaemal olnud kasse ja koeri, lisaks mullikaid, sigu ja kanu. Sealt on mõned kokkupuuted loomadega, kellega inimene on oma kodu ja karjamaid jaganud. Kohtumised loomadega on aga siiski olnud põgusad - üksik pai mõnele koerale, paar silitust kassile.
Hirm loomade ees on aga olemas. Aastaid. Palju aastaid.
Nüüd Lasnamäel peatudes on olukord muutunud. Vabalt ringi liikuvad naabri kassid (peamiselt üks neist - Manfred) on muutnud mu elukorraldust - nad uitavad ringi, silitavad end vastu sääri, nuruvad piima, tahavad mängida, teevad pättust ja vajavad mõnikord korralekutsumist. Lühidalt öeldes - tõelised kassid. Ning ma tegelengi nendega.. kuid paitusest kaugemale ei suuda minna. Sülle võtta ei julge, kõhu alt sügada ka mitte. Lihtsalt kardan..
Mida? Arvatavasti haiget saamist. Küünistamist.
Aga mulle meeldib kui nad nurru löövad, kui nad entusiastlikult mänguhiirele järgi jooksevad ja sellega hullavad, kui nad selle sama mänguhiire mu jalgade ette toovad ja vaatavad otsa kõige armsama näoga - justkui öeldes, et nüüd on minu kord hiir kätte võtta ja mängima hakata. Mulle meeldib kui nad vargsi diivani nurga tagant uudistavad ja siis päris ligi tulevad - ainult selleks, et uurida millega ma parajasti tegelen. Mulle meeldib kui nad mööda korterit mõnikord ringi tuuseldavad, kapi otsa ronivad, teleri peal olles üritavad liikuvat pilti jälgida ja kõlaritest muusikat kuulata.
Mulle ei meeldi vaid see, et nad mõnikord siiski tahavad, et ma neid kõhu alt paitaksin, nendega hoogsamalt mängiksin või sülle võtaksin. Mulle ei meeldi, et nad tahavad mõnikord õlale ronida.
Selline see elu siin siis on - veidike vastuoluline. Ometi on nii palju juba muutunud. Ma olen nendega harjunud. Ja see on asja üks halbadest külgedest ka, sest tagasi koju minnes hakkan ju neid natuke igatsema.
Ma ei võta endale siiski kassi, sest varsti algab kool, pikad tööpäevad. Loomi ei pea ahistama linnakorterisse päevadeks sulgemisega. Nad tahavad ju ka soojust ja paitust, kuid kui mul pole selleks aega, siis...
Ning ometi hakkan ma neid natuke igatsema.

Praegu magab üks väänik mu süles. Nii valge ja nii armas.