Amsterdam

10:29 Amsterdamis (kuigi rong väljus Berliinist umbes 25 minutilise hilinemisega).
Otsisime hotelli, kuid poolel teel tegime vahepeatuse hommikusöögiks. Seejärel õnnestus meil ühest keldri-suveniiripoest hankida endale tasuta linnaplaan (üsna erakordne juhtum, kuna muidu jagati kaarte vaid sümboolse tasu eest). Tänu kaardile leidsime hotelli ning saime esialgu oma pakid sinna hoiule jätta.
Tuuritasime veidi kanalitel ning jalutasime toidupoe leidmise eesmärgil linnatänavatel.

Sellisena jääbki Amsterdam mulle meelde...

Oma algse eesmärgini ei jõudnudki, vahepeal oli kell juba nii palju, et sai minna hotelli tagasi ning veidi olemist värskendada. Esialgu anti meile neljane tuba hotelli allkorrusel, kuid kuna seal puudus õhutusvõimalus ning toanurgas ja vannitoas oli "kerge" hallitus, siis läksime ja nõudsime uut tuba. Saimegi uue, kuigi ka seal olid oma väikesed vead (loe: aken vajas põhjalikumat parandust). Pärast värskenduskuuri läksime uuesti linna jalutama, tegime väikese sisseostu õhtusöögi ja suveniiride näol ning suundusime hotelli tagasi.
Pärast väikest einet ründas meid uni ning nii lõppeski meie Amsterdami-päev juba üsna vara.
Järgmisel päeval tõi aga Estonian Air meid ilusti koju tagasi.

Berliin (4. päev)

Kuigi äratus oli kell 9, tegin silmad lahti juba kell 7. Pärast hommikusööki tõstsime oma asjad A. vanemate tuppa ning kappasime üheskoos Mendelssohn-Bartholdy-Park'ist U-Bahniga loomaaia suunas, et šopata KaDeWe's ning jalutada ümbruskonna tänavatel. Lõpuks leidsime Joachimstaler Strasse lähedal söögikoha, mis pakkus araabia köögi eripärasid. Pärast sõitsime aga koos A.-ga bussiga hoopis Mehringdammi ja sealt siis U-Bahniga Friedrichstrasse peatusesse. Ainult selleks, et külastada Bodemuseumi ja Pergamonmuseumi. Väike piimakohv Unter den Lindenil.

Leia 3 sarnasust. Vasakpoolne Bodemuseumist. Parempoolne siit

Meiega ühinesid ka A. vanemad ning koos külastasime Reichstagi, mis hoolimata üsna pikast järjekorras seismisest oli vaatamist väärt. Sir Norman Fosteri kujundatud Riigipäeva hoone kuppel on vaatamist/kogemist väärt.

Reichstagi kuppel suunaga ülevalt alla. Möbiuse leht on siiski võimalik? :d

Hiljem jalutasime läbi Holocaust Denkmali (Euroopas hukatud juutide memoriaal) - pimedas on see veidi hirmuäratavam kui päevavalguses. Ajaloo musta märgi väärikas tähistus.

Holocaust Denkmal ööpimeduses

Õhtusöök tuttavas itaalia restoranis ning juba enne südaööd sättisime end Hauptbahnhofi suunas, et jõuda väljuvale öörongile Amsterdami.

Berliin (3. päev)

Maratonipäev. Kogu linn oli täis stardipaika suunduvaid maratoonareid. Äratus seetõttu üsna vara - 6:45. Kella 7 paiku hommikust sööma. Tund aega hiljem hakkasime A.-ga mööda Bellevueallee'd maratoni stardi suunas liikuma, teekonnal ühines meiega veel teisigi pealtvaatajaid, kuid mida lähemale stardialale jõudsime, seda rohkem kohtasime ka soojendust tegevaid jooksjaid. Maratoni start oli võimas - meeletud rahvahulgad nii jooksurajal kui selle kõrval.

Stardipaik ~25 minutit pärast starti

Veidi hiljem jalutasime mööda Strasse des 17. Juni ja Unter den Lindenit hoopis Alexanderplatzi suunas, et veeta aega nii võimsat arhitektuuri (nt Brandenburg Tor) kui invamaratoonareid vaadates.

Esimesed maratoni läbijad Unter den Lindenil. Finišini on veel mõnisada meetrit ja natuke peale

Käisime ära nii Berliini teletorni vaateplatvormil kui Alexanderplatzil asuva maailmakella juures. Sealt jälle metrooga tagasi Potsdamerile, kus väikest piimakohvi nautides vaatasime mööduvaid jooksaid. Jõudsime näha ka 39. kilomeetrit läbivat A. isa, mille järel jalutasime mööda Ebertstrasse't finiši suunas. Poolel teel jõudsime vilksamisi imetleda ka holokausti mälestusmärki. Reichstagi juures ootasime maratoni läbinud A. vanemaid ning suundusime siis koos läbi maratonimelu hotelli, et veel enne pikemat õhtut veidi puhata.

Jooksjad Potsdamer Platzil. Finišini on veel ligikaugu 3 km

Kella 19 paiku õhtusöök Potsdameril asuvas Vapianos. Hiljem jalutasime Potsdamerilt mööda lähedal asuvaid tänavaid Mendelssohn-Bartholdy-Park'i jaama. Sealt edasi U-Bahniga Nollendorfplatzil asuvasse ööklubisse Goya, kus toimus maratoni afterparty. Meie, noored, pidasime vaid veidi aega vastu ning läksime juba tunni pärast hotelli tagasi. Maratoonarid ise aga tulid veidi hiljem.

Berliin (2. päev)

Äratus kell 8, linna peale juba kell 10.
Esmalt imetlesime hotellist 10 minuti tee kaugusel olevat Potsdamer Platzi ja Sony Center'it,

Potsdamer Platz Stresemannstrassee poolt vaadates

seejärel külastasime ülivõimast filmimuuseumi (Deutsche Kinemathek Museum für Film und Fernsehen). Põgus pilk ka Philarmonie'le. Potsdamer Platzilt metrooga Berliini loomaaeda, kus enim väärisid vaatamist kaelkirjakud,

Kaelkirjak Berliini loomaaias

panda, jaaguar, ahvid, pelikanid, veeloomad ja konnad. Väike retk erootikamuuseumi, mille pilet oli reisi peaaegu suurim väjaminek. Metrooga Potsdamerile tagasi, et filmimuuseumi poest osta koju paar plakatit ja muud nänni. Õhtusöök hotelli lähedal asuvas itaalia restoranis.

Berliin (1. päev)

13:35 lahkumine Berliini suunas. Estonian Air suutis vaid loetud minutid hilineda. :)

Saabusime õigeaegselt Berliini ning kohalik araabia päritolu taksojuht transportis meid kesklinna piirimail asuvasse hotelli. Suundusime peaaegu kohe edasi Flaughafen Tempelhofis toimuvale spordimessile, kus A. vanemad said kätte oma maratoni stardinumbrid ning muu vajaliku nänni (sealhulgas täienes ka minu t-särgi kogu).

Flaughafen Tempelhof

Sealt edasi minnes kasutasime U-Bahni abi, et jõuda veel valges vaatama Checkpoint Charlie't ning juba hämaras veel säilinud jupikest Berliini müürist.

Jupike Berliini müüri Niederkirchnerstrassel

Peaaegu selle kõrval asus Topographie des Terrors, mis oli ühtlasi lähim vaatamisväärsus hotellile (~5 minuti tee). Õhtusöögi saime aga hotellist ümber nurga asunud kohalikust 'säästumarketist'.

30/30

Äriteemaline saade "Nightly Business Report" ning äriinfot vahendav portaal Knowledge@Wharton asusid kord koostööd tegema, et edetabelisse panna viimase 30 aasta 30 parimat uuendust.

Uuendust defineeriti kui...

* "midagi, mis loob rohkem uusi võimalusi kui ainult üks leiutis" Kevin Werbach (üks ettevõtmise kohtunikke);

* võime lahendada probleeme - "Praktiliselt iga tootedisain on tegelikult uuendus, aga iga uuendus pole alati tootedisain. Paljud edukad uuendused saavad alguse tarbijavajadustest. Osa uuendusi tekib mõne pooljuhusliku sündmuse või teadusavastuse tulemusena" Karl Ulrich (kohtunik).

Kokku pakuti umbes 1200 leiutist - alates liitiumioonakudest, LCD-ekraanidest ja eBayst kuni häält vaigistava mute-nupu, GPSi ja kohvriratasteni. Kaheksa Whartoni ülikooli kohtunikku vaatasid nimekirja läbi ning valisid välja 30 uuendust.
Leiutised valiti välja selle järgi, kuidas need on mõjutanud elukvaliteeti, täitnud mõnd tungivat vajadust, lahendanud probleemi, pakkunud ahhaa-elamust, muutnud ärivaldkonna toimimist, suurendanud efektiivsust, sütitanud uusi ideid ja loonud uusi tööstusharusid.

EDETABEL

1. Internet, lairibaühendus, WWW (brauser ja HTML-keel)
2. Sülearvutid
3. Mobiiltelefonid
4. E-post
5. DNA-testid ja DNA-järjestus / inimgenoomi kaardistamine
6. Magnetresonantstomograafia (MRI)
7. Mikroprotsessorid
8. Fiiberoptika
9. Kontoritarkvara (tabelarvutus, tekstitöötlus)
10. Mitteinvasiivne laser- ja robotkirurgia (laparoskoopilised operatsioonid)
11. Vaba platvormiga tarkvara ja teenused (nt Linux, Wikipedia)
12. Valgusdioodid
13. Vedelkristallekraanid (LCD)
14. GPS-süsteemid
15. Online-kauplused / e-kommerts / internetioksjonid (nt eBay)
16. Kokkupakitud meediafailid (jpeg, mpeg, mp3)
17. Vaestele ja madalapalgalistele mõeldud mikrofinantseerimine
18. Pooljuhtpäikeseenergia
19. Võimsad tuuleturbiinid
20. Sotsiaalvõrgustikud internetis
21. Graafiline kasutajaliides
22. Digitaalne fotograafia/videograafia
23. RFID ja selle rakendused
24. Geneetiliselt muundatud taimed
25. Biokütused
26. Ribakoodid ja skannerid
27. Pangaautomaadid
28. Stentid südamearteri laiendamiseks
29. SRAMi flash-mälu
30. Retroviirusevastane aidsiravi

30 viimase aasta 30 parimat uuendust. - Saldo, 2009 aprill, nr. 3, lk. 43-46.

Pilt pärit siit.

****

"People in the East had hopes for a new and authentic life, an earthly paradise behind the Wall. For them Western freedom and prosperity was not a goal to emulate but also invincible proof that life was worth living, that it is not devoid of value and meaning, that oppression, humiliating compromises, and an existence without dignity were only a transitory episode in their lives. The West shone in the distance, the light of hope in a world of deceit and despair."

Hankiss, Elemer. 1994. European Paradigms: East and West, 1945-1994.

See suur et...

Täna möödub 7 aastat õõvastavast tornide kokkuvarisemisest NYC-s.
Mäletan liigagi hästi päeva, mil mulle öeldi, et tornid on Atlandi ookeni taga kokku varisemas. Kuigi pole enam päris kindel, kas ma sain terrorirünnakust teada pärast esimese torni tabamust või hiljem. Aga kindel on see, et tol hetkel kõlas see kui väga halb nali. Olukorra tõsidust mõistsin alles siis kui juba mitmed uudistekanalid toimunu kohta uut infot edastasid.

Aasta 2001 muutis maailmas paljut. Väga. Maailm pole pärast Ameerika Ühendriikides juhtunud tragöödiat (sest ameeriklastele see oli, on ja jääb rahvuslikuks tragöödiaks) enam turvalisemaks muutunud. Karmistunud on ainult piirangud. Iga riik on natuke rohkem võitlusvalmim kui varem. Aga probleem on selles, et enam polegi nii lihtne end kellegi vastu sättida.
Varem oli maailm lihtsam - kui keegi ei meeldinud või tekkis tahtmine lihtsalt naabermaalt (või veidi kaugemaltki) miskit ära võtta, siis sai ilusti üle piiri kõnnitud, veidi oda või püssiga vehitud ning parimal juhul maatükk ühes elanikega enda omaks kuulutatud.
Nüüd on olukord muutunud - vastane on muutunud piiriüleseks, tal polegi mõnikord maad, mille pärast tahetakse võidelda. Vastane kasutab alatuid meetodeid, mis toovad surma ja õudust ka tavakodanikele, sest nemad jäävad tihtipeale ju lahinguvälja keskele. Samuti on tihedamaks muutunud majandusvõrgustik sidunud kinni mitmete riikide käed ja jooksutanud kokku nende mõistuse. Lahendust justkui polekski.

Samas on ka riike, kes sõdivad oma sõda. Oma meetoditega, oma uskumuste ja unistustega.
Samuti on ka rahvaid, kes sõdivad maailmaga, sõdivad teise, veidi suurema rahvaga oma vabaduse ja õigluse nimel. Aga lõppu neil sõdimistel ei olegi.

Kuhu me siis jõudnud oleme?
Meil siin ei ole sõda, meil ei hukku 70-100 inimest päevas seetõttu, et üks sügavalt veendunud usklik on endale pommivöö ümber sidunud. Me elame vabal maal. Kui me ei ole just armastatud, siis oleme üsnagi aktspteeritud, maailm teab meid rohkem kui 20 või 70 või 150 aastat tagasi.
Aga 7 aastat tagasi USA-s alguse saanud paanika ja agoonia on ka meisse edasi kandunud. Kas me üldse olemegi sellest õppust võtnud? Kas me oleme ajaloost saadud õpetussõnu üldse märganud?

Meie mehed sõdivad maailma teises otsas kättemaksusõda, maailma kurjusest ja terrorismist vabastamise sõda, viivad sinna lääne ideoloogiat ja kultuuri, edendavad oma vaiksel moel demokraatiat.
Aga mõned koju jäänud mehed ei saa hakkama isegi maksude kogumisega nii, et nad rahvast paljaks ei rööviks, ise "terroristideks" ei muutu.

Aga mälestagem nüüd siis neid, kes 9/11 sündmuste tõttu on oma elu kaotanud või kannatanud ning mõtelgem, kas ja kuidas on võimalik maailma päästa.

Käik naabervabariigi pealinna (tulemused):

1. Villid päkkadel
2. Hõõrutud jalad
3. Palju pilte (mõned ka tobetotrad)
4. Neelupõletik
5. Lumepall
6. Palju raamatuid
7. Vähe raha (alles)
8. Külmkapimagnet (aga mitte rahvustoonides vms)
9. Kapsaks kasutatud linnaplaan (kaart)
10. Kiasma ajakiri
11. Palju tšekke
12. Laevapiletid
13. Väsimus
14. Ilusad mälestused võrratust arhitektuurist ja liikluskultuurist

Baraka ja mõtted

Vaatasin eile õhtul taaskord Ron Fricke'i filmi Baraka ning elasin läbi justkui väikese sisemise puhastumise (kohati võrreldav saunaskäiguga).

Mu mõttekäike ei mõjutanud mitte niivõrd see, mida filmis näidati, vaid pigem kontekst. Taustteadmine, mis annab nähtavale veel ühe mõõtme.
Vaatasin, kuidas Amazonase metsades langetatakse puid ning kuidas sellele järgneb kaader põliselanikust, kes ainiti, näiliselt (või päriselt) nukra näoga kaamerasse vaatab. Ja tõdesin, et lisaks maailma kopsudele hävitatakse ka kellegi kodu, kellegi kultuur, kellegi maailm.
Õhk meie ümber on iseenestmõistetav, seda ei saa ju maha saagida või prügiga üle kallata. Aga seda saab siiski kaotada. Ja veel mitme dollari eest.
Kolmas maailm on mulle tundunudki (arvatavasti veel mitmele - kui mitte suuremale osale) põlisrahvaste koduna. Aga kui vaatasin nende kultuuri (kohati turistide meeleheaks loodud), siis hakkas kahju, et globaliseerumine, meie mugav elustiil, hävitab veel selle viimasegi inimese kontakti elusloodusega. Sealt edasi on vaid põgusad kokkupuuted ekskursioonidel või sügisesed seenelkäigud (kui sedagi).
Olen ise linnastunud, mu sõbrad-tuttavad-töökaaslased on linnastunud. Meie elustiil on meile tegelikult ainumõeldav ja sellest ei ole võimalik kadudeta loobuda.
Ning ometi ma tunnen, et ma teen oma elustiiliga, oma harjumustega, oma tarbimisega kellelegi liiga. Ka teisel pool maailma.

Samas on mul hea meel, et keskkonnaalased teemad pääsevad üha enam pildile. Et sellest räägitakse, et see läheb korda.
Aga mul on kahju, et selliste teemade/ideede ellurakendamine võtab natuke rohkem aega.

kas sõda tuleb meile lähemale?

Postimees kirjutab täna nii: Venemaa süüdistab Gruusiat sõjaks valmistumises

Patsifistiks olemine muutub tänapäeval üha keerulisemaks. Poolte valimine aga suisa kohustuslikuks kui arvestada neid arvukaid sõjakoldeid, mis meid tasapisi ümbritsema hakkavad. Kui me eraldaksime endid maailmast ja ütleksime, et see meid ei huvita (mis maailmas toimub), siis oleme ju ise autsaiderid. Hea saak igale kiskjale.

Hilistalv

Nüüd ei oskagi pärast ülipidulikku Eesti Vabariigi aastapäeva ja meeldivaid teatrielamusi (President 1939 & Kivid sinu taskutes) midagi asjalikku elust-olust arvata. Jääb vaid igipõline küsimus - mis saab edasi?
Koolilapse jaoks on elu lihtne. Edasi tulevad tunnid, koolivaheaeg, tunnid, koolivaheaeg ehk suvi.
Tööinimene elab aga oma killukese puhkuse nimel (kas jaanuaris või juunis või novembris).

Mihkel Mutt särab aga jälle. Mõtteid enne aastapäeva.
"On aastapäeva-aasta. Miks säärane pompoossus? Inimese puhul, jah, on üheksakümmend tavaliselt viimane pidu, sest vähesed elavad sajani, kuid riigi kohta ei peaks see ju kehtima. Mida siis veel kümne aasta pärast teha? Kaks aastat jutti pühitseda?"

Ostsin isegi suure aastapäeva-raamatu. Aga 10 aasta pärast panen ehk küünla ka põlema. Siis on ju veel pidulikum tähtpäev.

Viimasel ajal lihtsalt kuidagi laisaks läinud. KGB-raamat on ainukesena sihikul.

Ettevalmistused tulevikuks

"2007. aasta teisel poolaastal alustati Kaitseliidule uute ülesannete püstitamisega, mis ühtlasi sätestas Kaitseliidu transformatsiooni tagasi territoriaalsele struktuurile. Selle planeerimise alusdokumendiks on kaitseväe juhataja käskkiri. Sellest lähtuvalt tehti ümber ka Kaitseliidu sõjaaja üksuste loomise plaan. Põhiliseks uuenduseks oli otsus muuta senine operatiivstruktuuriüksuste ettevalmistamine kriisi- ja sõjaaja malevate üksuste komplekteerimiseks, kasutades selleks kogu malevate liikmeskonda. Iga rahuaegne Kaitseliidu malev muutub ka kriisi- ja sõjaaja malevaks, kellel on integreeritud juhtimisstruktuur, kiirreageerimise võimekus, formeerimis- ja sisekaitselised ülesanded. Kaitseliit muutub seega esmaselt reageerivaks jõuks."
Klettenberg, Kajari. Kaitseliidus on meeskonnaloomise aeg. - Kaitse Kodu!, 2008 nr. 1, lk. 6.

Igaüks teeb omad järeldused!

Richard Overy "Diktaatorid"

"1947. aasta detsembris sai Stalin lausa 131-protsendilise toetuse, sest, küll lubamatult, tema poolt andis hääle ka hulk naaberringkondade valijaid."

EDIT: Mis tuleb pärast naftat?

Nüüd, olles oma energeetikat käsitlevate artiklite otsas istunud jupp aega.. on meeleolugi pügala võrra langenud.

Esiteks. Loe läbi see artikkel.

Teiseks. Kuna loen praegu Anto Raukase artiklit Eestit ootab ees energiakriis (HEI, sept. 2007, nr. 3, lk. 43-46), siis suudab ta oma akadeemiku pilguga sisendada kerget hirmutunnet. Mõned näited (kuna HEI veebiversioon ei taha minuga koostööd teha).

"Kui Hiina tahab USA-le järele jõuda kivisöe tarbimises, kaks tonni inimese kohta aastas, vajaks ta 2031. aastal 2,8 miljardit tonni kivisütt aastas, kusjuures praegune maailmatoodang on vaid 2,5 miljardit tonni."

"Peaminister Andrus Ansip teab hästi, et sel ajal pole ta enam valitsusjuht ja enne tedagi on käitutud põhimõtte järgi, et päras mind tulgu või veeuputus. Selle printsiibi järgi Eesti valitsus praegu toimibki, sest Ignalina 3200 MW võimsusega tuumajaama valmimine 2015. aastal on ebatõenäoline. Parimal juhul ehitatakse aastail 2016-2018 valmis esimene 1500MW võimsusega plokk, kust Eesti vastavalt kavandatud jaotusele saaks haledad 300 MW. Lisagem, et praegune Narva jaamade võimsus on 2100MW, millele lisanduvad Iru elektrijaam (150MW), Kohtla-Järve (45MW), tuulikud (35MW) ning hüdrojaamad ja teised energiaallikad (40mW). 1. jaanuaril 2016 on Narva jaamadest saadav võimsus vaid 400MW ning kui 2011. ja 2012. aastal lisanduvad sellele veel kaks renoveeritud plokki, siis pisut üle tuhande megavati. Millega aga kaetakse puudujäävad 1000MW, pole selge."

"Seetõttu on vaid kaks võimalust: kas ehitada oma vähemalt 600MW võimsusega tuumajaam (ehitusaeg 2,5 aastat) või liituda "sõbraliku" Venemaaga. Muidu istume varsti pimedas ja peame sulgema suure osa oma tööstusest."

"Elektri suuremahuliseks impordiks puuduvad meil vahendid ja pealegi pole seda naaberriikidest kuskilt ka importida. Näiteks Soome jääb elektrit importivaks maaks ka pärast viienda tuumareaktori käikulaskmist. Seega energiaga peame ennast lähematel aastakümnetel kindlustama ise ja hoolimata alternatiivsete energiaallikate üha laialdasemast kasutamisest jääb meie elektritootmise selgrooks endiselt kukersiitpõlevkivi, mille varud on suured - prognoosvaru 8 miljardit tonni, sellest tarbevarud ca 5 miljardit tonni ja aktiivvarud ligikaudu 1,5 miljardit tonni."

Paneb mõtlema?

Mis tuleb pärast naftat?

Septembrikuu HEI-s kirjutab Jessica Marshall oma artiklis Kas naftat on üldse vaja? sellest, kuidas maailmas pööratakse prognoositava nafta lõppemise hirmus (viimased mõned sõnad minu interpretatsioon) üha enam tähelepanu naftale alternatiivide leidmiseks. Suur ja õnnis pilk ning palju lootust on pandud biokeemiatööstusele, mis peaks lõpuks olema ka päästerõngaks meie elustiilile (ärgem unustagem, et üsna suur protsent meid ümbritsevatest asjadest nt juhtmed, monitorid, ravimid sisaldavad endas ühe toorainena naftat).
"Kuigi nende peamine eesmärk on biokütuste tootmine, uurivad tootjad eri biomassidest kütuse valmistamisel tekkivaid kõrvalsaadusi ja arutlevad, mida nendega peale hakata. Süsivesinike asemel on nende käsutuses taimsed suhkrud, tärklised, rasvad ja valkained. /.../ Biomassiks kõlbab kõik alates maisist, suhkruroost, rohttaimedest, puidust ja sojaubadest ning lõpetades merevetikatega. Vajamineva biomassi suhteliselt tagasihoidlik kogus lubab tööstusliku toormena kasutada maisi või muid taimseid toidukultuure, ilma et tekiks nõudluse ülekuumenemine tooraineturul, nagu juhtus maisist toodetava etanoolkütuse juurutamisel USA-s..."

Kõik on väga tore ja hea. Pealegi lootusrikas. Ainsaks piprateraks meepotis on minu arvates asjaolu, et tegelikult ei oska siiski veel keegi vägaväga adekvaatselt hinnata vajaminevate toormete kogust tulevikus. Kust saada vajadusel piisavalt taimset toorainet? Toidu arvelt? Kas põllumaa, millel taimi vms kasvatame, jaksab ikka piisavalt (meie ootustele vastavalt) "vilja" kanda?
Isegi kui suudame tuleviku keemiatööstuses toormeprobleemi lahendada, seisame vastamisi ka kütuseprobleemiga, mis lihtsustatult tähendab seda, et keegi peab niikuinii hakkama jala käima.

Minu tagasihoidlik arvamus siis. :)

Kuhu kadus jäätis?

Niisiis, miks ei ole poes enam seda jäätist, mida mina tahaks? :)
Jäätiseletti on tekkinud küll kõikvõimalikke uuemaid huvitavaid maitseid (murakas, pirni-shokolaadi jms), aga juba pikemat aega on tühjus nt martsipani osas. Samuti oli täna täielik olematus shokolaadilaastudega jäätise osas. See on ju mu lemmik!
Olgu. Võib-olla teen lärmi asjata. Ehk oli lihtsalt TÄNASEKS otsa saanud. AGA... võib-olla ei toodetagi enam? (mu maitse on teadagi vägagi vähemuses või sinnapoole kalduv) Või ei osta Prisma seda enam sisse? (mulle ei meeldi eriti mujal poodides käia: Selver on liiga kallis ning Rimi ebamugava ülesehitusega) :|

Tööl võiks ainult veidi rahulikum olla. Muidu ei kurda, sest praegune ülesanne on huvitav ja informatiivne. Aga tempo on üsna karm meie rahulikus kliimas. Näiteks täna jõudsin veerand tundi varem tööle (8.15) ning alustasin asjaga 8.30, kella 12 paiku väike lõuna (30 min) ja siis hommikuse auruga edasi kuni poole viieni. Aga kui vaadata tehtud tööd paberil mahuliselt, siis arvatavasti kehitab 90% vaatajatest õlgu - 5 lehekülge pole teab mis palju teksti. Ometi kui palju raamatuid on selleks lehitsetud, googeldatud või targemate käest nõu küsitud. Mina olen selle üle uhke. :)

Hea tunne on kui ei ole aega uudiseid lugeda. Maailm on palju ilusam. Postimehe vältimine edeneb jõuliselt (pole ju aegagi). :)
Seevastu ristsõnu on mõnus lahendada. Oleks vaid ainult suur rõdu, kuhu voodi lükata. Või siis hoopis voodi keset heinamaad (imho väga meeldiv variant).
Sellega seoses.. ma tean üht ilusat paika telkimiseks. Ja see ei ole mere ääres (ma ei pea mere ääres telkimist rohkem ägedamaks kui kuskil mujal olesklemist).

Vaatasin ETV uudistesaadet. Seal räägiti, et Taliban kogub jõude ja on asunud Afganistani pealinna (kui seal olevate välisjõudude tugipunkti) ründama (suitsiidirünnakutega). Selle peale rääkis üks mees, kes Eesti poolt afgaane mõttejõu ja nõuannetega aitab, et Talibanil pole võimalust oma endist võimsust saavutada ning praegused suitsiidirünnakud näitavad pigem nõrkust.
Ma ei arva päris nii. Talibanil ehk ei ole PRAEGU nii palju võimalust riigis võimu haarata. Aga ei maksa unustada, et ka aastaid tagasi ei tekkinud Taliban tühjale kohale. Pealegi on kõik islamiga seonduv sealkandis hästi vastuvõetav (millegipärast). Me võime ju mängida jaanalindu ja öelda, et suitsiidirünnakud on tühiasi, aga ühel hetkel võib see kurvalt kätte maksta kui olulised keskused/inimesed/liiklussõlmed jne märkimisväärselt kahju saavad.
Praegu on ka noortel poistel huvi asjaga kaasa minna. See tundub põnev ja seal räägitakse ju nii ilusti, kuidas "sina, noor poiss" saad midagi ära teha. Noortel on aga kuraasi rohkem, neid on kergem manipuleerida, nad õpivad kiiresti. Ja neil ei ole (enamikel) veel oma peret (väidetavalt tekitab perekond vastutus-, turva- ja ohutunnet).
Mina omalt poolt ootaksin veel lõplike järelduste tegemise ja andmisega ning oleksin sellel teemal veidi skeptiline lääne optimismi suhtes.

Huvitavat laiast maailmast

"Ahvatlev on just see, et Kasahstani maapinnas peitub sisuliselt kogu Mendelejevi tabel, mis teeb sellest maavarade poolest maailma ühe rikkama riigi."

""Hiljuti allkirjastas Kasahstan kukkuleppe Jaapaniga, mille kohaselt saab Kasahstanist kuue-seitsme aasta perspektiivis maailma suurim uraanitootja. Nafta tootmismahult on nad täna maailmas kaheksandal kohal," teab [Kalle] Tarien."

"Ta [Kalle Tarien] toob Kasahstani jutu kõrvale näite Turkmenistanist aastal 1997. Nimelt tegi Tarien siis Turkmenistanis pilti neljast uhiuuest kõrvuti seisvast pangaautomaadist, mis olid riigis tol hetkel väga kõva sõna. Lausa nii kõva, et neid sularahaautomaate ei saanud keegi kasutada, sest pangad polnud veel väljastanud pangakaarte."

"Kindlasti oleks meie kasiinokuningal Armin Karul huvitav teada, et Kasahstani kõrbesse rajatakse kaks linna, kus ainsana riigis tohib hasartmänge mängida. Ehk siis n-ö Kasahstani Las Vegased."

Neudorf, Raigo. Kutse Kasahstani. - Saldo, juuni 2007, nr. 5, lk. 28-31.

"New Yorgi linnalegend pajatab, et kui veel paarkümmend aastat tagasi kosmosest maa poole vaadati, paistis sealt kätte kaks inimeste rajatud objekti - üks neist Hiina müür ja teine New Yorgi hiiglaslik prügimägi Fresh Kills. Nüüd meenutab see hiiglaslik, 890 hektari suurune prügitander Stateni saare ühes otsas mahajäetud polügooni. Kõrgetel traataedadel kuulutavad suured sildid, et võõrastele on sissepääs sinna rangelt keelatud. New Yorgi juhtkond loodab, et osa neist siltidest saab maha võtta juba järgneva kolme-nelja aasta jooksul. "Kui kõik läheb plaanikohaselt, peaks 2009. aastaks saama siinne uus teedevõrk osaliselt valmis ning osa endisest prügimäest saab juba linnapargina avada," räägib New Yorgi parkide valitsuse töötaja Mary Smith. "Plaanid näevad ette mitme suure staadioni loomist, küngaste nõlvadele luuakse jalgrattarajad." Lõplikult peaks kõik valmis saama 2030 aastaks, mil Fresh Kills peab olema muutunud metropoli üheks suurimaks oaasiks, kuhu linnasüdamest, Manhattanilt oleks praamiga kerge pääseda - linnaelu keskelt loodusesse."

Raud, Neeme. Roheline plahvatus : [artikli lisa Prügimäed parkideks]. - Saldo, juuni 2007, nr. 5, lk. 42-47.

Pildil siis Fresh Kills'i prügimägi pärast pargiks muutmist. Siin on ka sellest juttu. Ja siin loomulikult ka.

Hilis-nõukogudeaegne eraettevõtlus

"Kodumajapidamist ning selle "ülejääkide" realiseerimist turul küll salliti, kuid sellega ei tohtinud liiale minna, liigset jõukust pandi pahaks ja need piirid olid esiteks väga ähmased ning teised olid nad pahatihti ka äärmiselt meelevaldsed. Taustaks pidev defitsiit kõigest, mida lauale või selga panna. Nii sündisidki omapärased varustajate käsi-peseb-kätt-võrgustikud, kus näiteks vorsti eest sai kala, kala eest telliseid ning telliste eest suhkrut. Võis ka vedada - saada näiteks vorsti eest suhkrut. /.../
Järgmine mure oli turg - põhimõte oli, et mida kaugemal, seda parem. Esiteks olid Venemaa avarustes toidukraamiga lood tunduvalt kehvemad kui Eestis ja teisalt oli oht väiksem, et mõni pealekaebaja kadedusest pommi alla paneb. Paljud käisid Leningradi turul müümas, aga käidi ka Velikije Lukis..."

Antons, Olavi. Mees, kelle garaažis käidi söömas Moskvast ja New Yorgist. - Ärielu, mai 2007, nr. 4, lk. 54-57.

Laupäev

Suve alguseni on jäänud vähem kui 20 päeva. Umbes samapalju on päevi, mil näen töö juures oma laua vastas istumas toakaaslast. Pärast seda algab puhkusehooaeg, mis kuni sügiseni meie teed lahku viib. Ometi ei tundugi see nii hirmuäratav, sest eelmisel aastal möödus suvi samamoodi.
Küll on aga sel suvel midagi muud teisiti. See on süda, mis lööb hoopis teises tempos :) Aeglasemalt, mõtlikumalt.

Valin praegu õele koolilõpukingitust. Seisan vastamisi dilemmaga, kas hindan teda esimese kingivalikuga üle.. või liiga vähe. See on üks esimesi kordi, kui tunnen, et ma tean tema maailma niivõrd vähe. Seda põhjustavad muidugi ka ealised iseärasused, aga ka asjaolu, et ta on minu väike õde. Märkate rõhuasetust? Samas loodan, et sellest kingist (arvatavasti jääb esimene valik kehtima) on talle ka tulevikus kasu.

Ma olen mures paranoia pärast, mida ühes või teises blogis kohata võib. Ennekõike siis sellise, mille puhul otsitakse erinevaid skeeme, kuidas Ansip & Co üritab kehtestada autokraatset valitsemisvormi. Jätkuvalt ei oska ise selles osas seisukohta võtta, küll aga on mul vaikselt juba Keskerakonnast kahju. Ma pole selle partei poolt küll kunagi hääletanud ning midagi head rääkinud, aga nüüd hakkan nägema Keskerakonna olulisust Eesti poliitikas. Paraku ongi see erakond ainus tasakaalustav jõud muidu nii parempoolsete erakondade keskel.
Iga valitsus on üritanud nii palju ressursse ja võimu enda kätte haarata kui võimalik. Kui mängu halvasti mängitakse või saadav tulu ebavõrdselt jaotatakse.. järgneb sellele valitsuse kukkumine ning seejärel kombineeritakse uus valitsus.
Rahval on aga poliitika osas lühike mälu. Isegi mina ei mäleta, mida tegi Siim Kallase või Tiit Vähi või Mart Siimanni valitsus (selleks tuleks veidi artiklites tuhnida). Ning see + või - võimaldabki erinevatel valitsustel käituda sama mustri järgi... ning ometi tekitada iga kord avalikus arvamuses üllatust ja pahameelt.

Olen Jana Litvinovaga tema artiklis selles osas nõus, et mida rohkem me Eestis elavast võõrkeelsest elanikkonnast halba räägime ning samas neilt poliitilist kuuletumist Eestile ootame, seda vähem me lõpuks nendega kontakti leiame ning seda vähem suudame nendega rahus elada. Pole ju mõtet neile riigikeelt selleks õpetada, et nad mõistaksid meie solvanguid. Loodetavasti ei ole veel liiga hilja. Vene telekanalid ja Eesti venekeelsed lehed on muidugi igikestev peavalu.

PS! Eile õhtul (reedel) veendusin Stephen Fry mõnusas näitlejaoskuses.. kui vaatasin ETV'st Tom Brown's Schooldays'i. :)