Lugu sellest, kuidas tuleks sagedamini arstitädil külas käia

Esiteks, ma kardan hambaarsti juures käia. Teiseks, ma kardan hambaarsti juures käia. Kolmandaks, ma kardan hambaarsti juures käia.
Patt on muidugi see, et ma sellest nii kaua kõrvale hoidsin ning alles nüüd (muidugi oli häda käes) ennast kohale vedasin. Tegelikult oli see "nüüd" juba enne 20. augustit. Esimese ülevaatuse tulemus: paljastunud hambakael, 2 auku ja siis.... 4 tarkusehammast, millest tuleks vabaneda (üks neist veel 'keerulisem' juhtum). Esihambale sain natuke täidist ka.
Teisel korral parandati 1 auk ja 1 miniauk; esihamba täidist siluti ka, sest hammas oli ikkagi tundlik. Ees on seega veel ühe augu parandamine ning... need 4 tarkusehammast, millest on vaja vabaneda.
Esimese kahe visiidi summa = 1750 krooni.

Tarkusehammaste eemaldamine on aga müstiline summa - kõikvõimalikke hinnakirju arvesse võttes. Ja lihtne pole see ka. Ja külma kõhuga ei saa ka asjale vastu minna. Eriti kui seda teksti lugeda: Tarkusehambad@Hambaarst.ee
Ma üldse ei kahtle enam selles, et need naljakas(valusad) jullad võivad igemetes igatpidi kasvada. Kusjuures.. väidetavalt pidi parim iga nende eemaldamiseks olema ...paradibamm... 17! Rong, millest ma olen lootusetult maha jäänud.

Asjal on hea külg ka - õpetati korralikult (ja valutumalt ja ägedamalt) hambaid pesema ning toonitati hambaniidi vajalikkust. Teenus kiire ja asjalik. Ja tegelikult on kõik hea tervise nimel.

PS! Tuimestus on vaatamata oma tänuväärsele funktsioonile igemesse süstides siiski üsna ebameeldiv.

Väike kivi apteekrile

Viimasel ajal on sisse pugenud vimm meditsiinivaldkonna vastu. Ei sobi üks ega teine asi.
Nüüd jäi mulle ette üks juba natuke vanem lugu, millele täna lõpuks lahenduse sain.
Nimelt olen kasutanud oma väikeste "sõprade" (üks teatavat liiki tervisehäda) kõrvaldamiseks või nende poolt põhjustatud vaevuste leevendamiseks üht kindlat liiki salvi (varem üht, nüüd hiljem teist). Aga oh häda, kuigi viimane tuub on veel pooleldi täis, teatab parim enne kuupäev, et aeg on kasutamisest loobuda. Mis siis ikka.. saba selga ja poodi.
Apteeki juhtusin aga veidi hiljem seoses retseptiravimite ostmisega. Küsisin siis 2 muret ühel ajal ideest ajendatuna, et on neil ehk salvi, mis on mõeldud sellisteks ja sellisteks vaevusteks ning ettenähtud sellisesse kohta kandmiseks (õnnetuseks olin unustanud salvide nimed). Apteeker ajab mu jutu peale silmad suureks ning ütleb, et sellisesse kohta määritavaid salve ei tehtagi! (ot, mismõttes?? ma ju olen neid kasutanud!!!) Seletan, et ma tõesti olen selliseid salve kasutanud ning et need peaksid jätkuvalt käsimüügis täiesti saadaval olema. Apteeker ajab vastu ja paneb mu paika väitega, et köharohi aitab samapalju. (Umh?!?)
Pole miskit. Eks siis leian teise koha. Leidsingi, Rocca al Mare keskuses asuvast Haabersti Apteegist sain vajaliku salvi kätte (igaks juhuks võtsin seekord olemasolevad tuubid näitamiseks kaasa).
AGA...
Esimesel korral oli tegemist Tallinna valveapteegiga! Ja pettumust valmistas noor apteeker. Kas siis ongi nii, et kui talle ravimi nimetust ei ütle, jääb ravim saamata? (Oleks võinud ju vanema kolleegi käest küsida või miskit).

Samas. Nüüd on kõik korras ja enesetunne jälle hea. Kodune apteek on hädaolukorraks ette valmistatud. :)

PS! Lugesin ka mõlema salvi infolehed läbi ning sain kinnitust, et ravimit kasutatakse just minu poolt apteekrile kirjeldatud näidustuste puhul. Ka kasutuskoht oli sama. Nii et.. ma ei eksinud.
PPS! Siiski head sõnad sellele apteegile ka, sest see on kogu Tallinna peale ainuke, kust üht kindlat liiki retseptiravimit saab (koos apteegi poolt pakutava soodustusega).

Võitlus tuuleveskitega ei lõpe iial

Sõnaühend 'ribadeks kandma' omandas mu jaoks uue tähenduse kui öösel tudumiseks kehale soojust pakkuv maika väga mitmest kohast otsustas alla anda ja rebestaski endasse päris mitu auku.
Viimane käik arsti juurde tundus olevat nagu võitlus tuuleveskitega. Arst kirjutab midagi, küsib midagi (millele ta nähtavalt ei reageeri), kirjutab edasi ning lõpuks kirjutab retsepti ja soovitab mingeid tablette lisaks. That's it? 50 krooni visiiditasu rohelise lehe ja 6 minuti "vestluse" eest?
Peaks ju küll juba harjunud olema, aga siiski tundub see nii ääretult ebaõiglane. Kui ma olen öelnud, et "näete, siit hakkab juba paranema, et kasutasin sellist asja.." Ja muu bla-bla arsti kõrvadele. Poleks vist ikka pidanud kuu aega järjekorras seisma ja mõne teise arsti juurest läbi käima. Et siis oleks vähemalt mingit seletust ka saanud.
Eesti süsteemi puhul ongi viga selles, et igal arstil on oma kaust vms, kus inimese andmed kirjas. Aga see pole üldse mitte täielik. KÕIK tuleb arsti käest üle küsida, et kas väljakirjutatav rohi sobib sellise või sellise asjaga, või mida teha siis kui inimene põeb mõnd 'kergemat', aga pikemaajalist haigust, mille ravimid on need ja need. Et kuidas nad koos mõjuvad jms. Kõik ei seisa ju ometigi meeles. Ja nii pole ime kui nt. nahaarst kirjutab inimesele, kellel on maoga vms probleeme, välja just need ravimid, mis pole soovitatavad. Kui unustad küsida, oled kodus jälle loo alguses tagasi.
Võiks olla üks haiguskaart, mis on kodaniku käes ning igale arstile on kohustuseks sellega tutvuda. Need "väheväärtuslikud" viiskümmend krooni võiks ikka välja teenida millegi sisukamaga kui retseptiravimite väljakirjutamisega. Mõnikord piisab ju ka kodustest vahenditest.

Lugesin Kirschbaum-Pljuhhanova raamatu läbi. Hiljem pikemalt. Aga soovitan soojalt. Mitte igaühe elulugu ei ole ometi nii mitmekülgne kui selle naise oma. :)

et..

..kui iga päev on võitlus, siis täna võitlen ligineva nohuga. Ohtralt c-vitamiini ja muid turgutavaid abivahendeid. Loodetavasti läheb ikka ohutus kauguses mööda, sest nohu kevadel/suvel on väga ebameeldiv ning seda ei sooviks ka sõbrale.

6,5 tundi rongisõitu

Reede õhtul tuli Aivar mõttele, et miks mitte ära käia Tartus. Et kuna tänu soomlastele ja kahtlemata eestlaste endi huvile ja osavõtlikkusele on Vanasse Anatoomikuni üles pandud anatoomiliste vahakujude kollektsioon Panoptikon. Samas oleks vahelduseks näha, mis Tartus on juhtunud vms. Ja juhtus see, et olin vähem kui 5 minutiga nõus, ainsaks "tingimuseks" esitasin, et tahaks rongiga sõita. Nii ka läks.

Hommikuti on siiski meeletult raske kell 5 silmad lahti teha ja tegudele asuda (asjatundmatutele: rong väljus 6:12), aga kui õhtul vajalik ära teha, siis on täitsa, ütleme, talutav.
Lootsin juba, et saan päris esimese hommikuse trolliga Balti jaama poole sõita, kuid suutsin sellest mõnusalt maha jääda ning lõpuks valisin ikkagi takso.

Kuna rong sõidab Tartusse sama kaua kui Viljandisse polnud need 3 tundi sõitu probleemiks. Pigem oli mure, et ikka õiges peatuses maha saaksime :) Põlenud jaamahoone ning suure osa reisjate ettevalmistus mahaminekuks olid head märgid.

Jaamahoone ees reisitabelit uurides (18:08 väljuva rongiga sõitsime tagasi) veendusime, et vähemalt hetkel on Tartu raudteejaam üsna jube koht. Loodetavasti suvel läheb paremaks.

Linna poole liikudes avastasime, et tegelikult ei tunne kumbki meist eriti hästi linna. Nojah, ega seal tegelikult muud vaja teada ei olegi, et Pepleri ja Kuperjanovi tänavat mööda minnes saab raudteejaama. "Kolasime" veidi tagahoovides ning seejärel hakkasime otsima hommikukohviks mõnd õdusat paika. Esimesena tuli meelde muidugi mäkkdoonalds, aga see langes iseenesest ära. Kui meid poleks tänaval märganud Erki, oleksimegi vist sobivat kohta otsima jäänud. Meid juhatati Werner Cafesse. Mõnus.

Misedasi?

Kaubamaja. Käisime kiirelt läbi ja õue tagasi. Väike jalutuskäik Toomemäel. Panoptikon. Hiina restoran. Eesti Rahva Muuseum. Rong. Balti jaam. Kodu.

KKK

Mis on Panoptikon?

Tegemist on maailmakuulsa anatoomiliste vahakujude kollektsiooniga 19. sajandist, mille autoriteks on saksa skulptorid Rudolf Pohl ja Emil Kotschi. Nad tegid vahast mudeleid inimkeha osadest ja neid tabanud haigustest. Vahakujude loomisel olid abiks mitmed tolle aja mainekad teadlased: Robert Koch, Paul Ehrlich, Albert Neisser, Friedrich von Esmarch ja Karl Ernst von Baer.
Teise maailmasõja ajal läks kollektsioon kaduma, kuid täna kahele soome kunstnikule (Wäinö Hamari ja Esa Karttunen), kes võtsid kollektsiooni leidmise endale südameasjaks, leiti 1981. aastal pärast enam kui kümme aastat kestnud süstemaatilisi otsinguid Panoptikon ühest Kesk-Euroopas asuvast keldrist üles.
[allikana kasut. näituse kataloogi]

Kus seda näha saab?

Kuni 9. aprillini on Panoptikon Tartu Vanas Anatoomikumis (Lossi 38) kõigile vaatamiseks avatud T-P 11-19.

Mis seal näha saab?

Kokku on näitusel üleval 161 eksponaati. Toon mõned näiteks: kopsugangreen; alkohooliku magu; vasektoomia; 24 päeva vanune loode; süüfilis silmas; granaadikillu poolt purustatud põlvekeder; nurgaarsti poolt läbi viidud abort jne. Kohati on tegemist üsnagi võika vaatepildiga.

Unine hommik

Tänane päev algas meeldivalt - äratus keset kõige magusamat und. Ärkamine ise kujunes veidi vaevalisemaks protsessiks, kuna veendusin, et jääknähud pole veel kadunud ning sellest on tekkinud kerge unesegune iiveldus. Just selline, et pole täpselt teada, kas tegemist on pohmelli või lihtsalt magamatusega.
Loobusin enese lollitamisest lubadusega mitte kunagi enam juua. Niikuinii ei pea kinni :d

Nüüd töö juurde jõudes on juba parem. Kohvi aitab. Peaaegu alati. Nagu ka aspiriin.

Täna seisab ees raamatututvustuse alustamine. Tegemist on teadmusjuhtimise valdkonda kuuluva teosega. Kui läbi närin, premeerin end rummikoogiga :)

PS! Mulle meeldivad vanemad filmid. Seepärast et nad räägivad loo algusest lõpuni, mitte ei mängi ette kummalisi keerdkäike, mis peaks teoorias halle ajurakke liigutama (vt. Memento jms). Väljakujunenud soorollid on ka ägedad.

Otsapidi juba kolmandasse päeva jõudnud peavalu ei allu jätkuvalt ühelegi ravimile ning on eriti piinarikas füüsilisel pingutusel. Ainus periood, mil mõtlemine on eriti valus..

Ikkagi ei meeldi nii väga haige olla.. kui kurgus on põletavalt valus tunne, neelata ja rääkida ei saa. Palavik üksi oleks muidu päris hea.
Täna hommikul oli enesetunne eriti niru. Kurguvalule oli lisaks tulnud ka väike terav köha, mis pisarad silma tõi. Lootusetu.

Kell 23:17
Olukord pole paremaks läinud. Küll on lisaks köhale tulnud ka nohu (mis on eriti ebameeldiv).
Homme arstile end näitama.

Reede õhtuks tõusis palavik 37,4-ni ning töökaaslaste arvates oleksin võinud kraadimise asemel hoopis kodus olla ja end ravida.

Kuna mul polnud juba aastaid palavikku olnud, siis oli seekord tunne isegi erakordne. Selles mõttes, et taju oli häiritud, ajataju kadunud ning kehast käisid korraga läbi nii kuuma- kui külmalained. Lisaks oli kurgus nn palaviku maitse.
Koju jõudes oli vaatamata tekkinud peavalule hea haige olla - puhkehetk.
Ning kuna ema soovitas nii väikese palavikuga mitte end "ohverdada" ravimitele, siis lürpisin kuuma teed sisse ja vajusin unehõlma, kust ärkasin 2,5 tundi hiljem isa mureliku kõne peale.
Siiski midagi hullu pole. Hommikuks oli palavik kadunud ning alles jäänud vaid kergelt kähisev hääl, mis hooti asendub täieliku häälekaotusega. Loodetavasti suudavad põletikuvastased ravimid siiski varsti leevendust tuua.
Paha on vaid see, et naerda on raske. :o)

Reede õhtu tõi endaga kaasa ka ühe põneva filmi (sattusin sellele pärast isa kõnet kui enam uni mind mõneks ajaks lihtsalt voodisse vedelema jättis) - The Magdalene Sisters (Iiri-Inglise, 2002). Ilus kokkuvõte on Postimehe telekavas:

Margaret langeb sugulase pulmas vägistamise ohvriks. Usaldanud saladuse sõbrale, viiakse ta peagi Magdaleena õdede kloostrisse. Margaret tutvub saatusekaaslastega, kes on lihtsalt flirtinud poistega või väljaspool abielu lapse saanud. Lisaks raskele tööle pesukojas ootavad naisi julmad karistused iga väiksemagi eksimuse korral. Vanemad naised on vastu tahtmist kloostris veetnud enamiku elust ja elukorraldusega kohanenud. Ainsaks pääseteeks eluaegseks kujuneda võivast karistusest on põgenemine. Peter Mullani lavastatud draama tugineb tõestisündinud loole. Kritiseerides teravalt katoliiklikku kasvatust, loob Mullan süngema maailma kui näiteks sama teemat puudutanud Almodovar.

Tegemist on väga jõhkra, sadistliku ja painajaliku filmiga, kus ehedalt näidatakse naiste väärkohtlemist ja alandamist - naiste endi poolt. Millised jubedused võivad nunnad ikka olla.

Ninnu-nännu hädaldus

Aga nüüd juhtus nii, et ma jäin tõsiselt tõbiseks. Hea oleks kui saaks voodisse jääda (nii kaheks-kolmeks päevaks), kuid ei, vaja ikka täna veel tööle minna.
Tõbi seisneb ühes lihtlabases nohus, millega kaasnevad loid enesetunne ja ebamugavalt 'pea paks' tunne.
Eile istusin kella kaheksani õhtul töö juures, asjad said tehtud. Ometi läks enesetunne ainult hullemaks. Päeval ei saanud apteeki ka minna, sest see oleks olnud ääretult tüütu ettevõtmine (barrikaadid RRi ees). Õhtul siis läksin ning mulle surati kaasa mentooliga ninapihusti (40.-, aasta tagasi sain 27.- eest). Suuresti tänu sellele, kuumale teele, meele ja sidrunile elasin öö üle.
Ma loodan, iga keharakuga, et täna tuleb vaikne päev.
Kõik kogunegu Estonia juurde ja sealt läbi ilusa sügispäeva koju, mitte raamatukokku.

Täiendus 15:30
Rahvast on RR's piisavalt. Meie saalis isegi rohkem kui nädala keskel... aga õnneks on olemine päris okei.