Reede õhtuks tõusis palavik 37,4-ni ning töökaaslaste arvates oleksin võinud kraadimise asemel hoopis kodus olla ja end ravida.

Kuna mul polnud juba aastaid palavikku olnud, siis oli seekord tunne isegi erakordne. Selles mõttes, et taju oli häiritud, ajataju kadunud ning kehast käisid korraga läbi nii kuuma- kui külmalained. Lisaks oli kurgus nn palaviku maitse.
Koju jõudes oli vaatamata tekkinud peavalule hea haige olla - puhkehetk.
Ning kuna ema soovitas nii väikese palavikuga mitte end "ohverdada" ravimitele, siis lürpisin kuuma teed sisse ja vajusin unehõlma, kust ärkasin 2,5 tundi hiljem isa mureliku kõne peale.
Siiski midagi hullu pole. Hommikuks oli palavik kadunud ning alles jäänud vaid kergelt kähisev hääl, mis hooti asendub täieliku häälekaotusega. Loodetavasti suudavad põletikuvastased ravimid siiski varsti leevendust tuua.
Paha on vaid see, et naerda on raske. :o)

Reede õhtu tõi endaga kaasa ka ühe põneva filmi (sattusin sellele pärast isa kõnet kui enam uni mind mõneks ajaks lihtsalt voodisse vedelema jättis) - The Magdalene Sisters (Iiri-Inglise, 2002). Ilus kokkuvõte on Postimehe telekavas:

Margaret langeb sugulase pulmas vägistamise ohvriks. Usaldanud saladuse sõbrale, viiakse ta peagi Magdaleena õdede kloostrisse. Margaret tutvub saatusekaaslastega, kes on lihtsalt flirtinud poistega või väljaspool abielu lapse saanud. Lisaks raskele tööle pesukojas ootavad naisi julmad karistused iga väiksemagi eksimuse korral. Vanemad naised on vastu tahtmist kloostris veetnud enamiku elust ja elukorraldusega kohanenud. Ainsaks pääseteeks eluaegseks kujuneda võivast karistusest on põgenemine. Peter Mullani lavastatud draama tugineb tõestisündinud loole. Kritiseerides teravalt katoliiklikku kasvatust, loob Mullan süngema maailma kui näiteks sama teemat puudutanud Almodovar.

Tegemist on väga jõhkra, sadistliku ja painajaliku filmiga, kus ehedalt näidatakse naiste väärkohtlemist ja alandamist - naiste endi poolt. Millised jubedused võivad nunnad ikka olla.