Baraka ja mõtted
Vaatasin eile õhtul taaskord Ron Fricke'i filmi Baraka ning elasin läbi justkui väikese sisemise puhastumise (kohati võrreldav saunaskäiguga).
Mu mõttekäike ei mõjutanud mitte niivõrd see, mida filmis näidati, vaid pigem kontekst. Taustteadmine, mis annab nähtavale veel ühe mõõtme.
Vaatasin, kuidas Amazonase metsades langetatakse puid ning kuidas sellele järgneb kaader põliselanikust, kes ainiti, näiliselt (või päriselt) nukra näoga kaamerasse vaatab. Ja tõdesin, et lisaks maailma kopsudele hävitatakse ka kellegi kodu, kellegi kultuur, kellegi maailm.
Õhk meie ümber on iseenestmõistetav, seda ei saa ju maha saagida või prügiga üle kallata. Aga seda saab siiski kaotada. Ja veel mitme dollari eest.
Kolmas maailm on mulle tundunudki (arvatavasti veel mitmele - kui mitte suuremale osale) põlisrahvaste koduna. Aga kui vaatasin nende kultuuri (kohati turistide meeleheaks loodud), siis hakkas kahju, et globaliseerumine, meie mugav elustiil, hävitab veel selle viimasegi inimese kontakti elusloodusega. Sealt edasi on vaid põgusad kokkupuuted ekskursioonidel või sügisesed seenelkäigud (kui sedagi).
Olen ise linnastunud, mu sõbrad-tuttavad-töökaaslased on linnastunud. Meie elustiil on meile tegelikult ainumõeldav ja sellest ei ole võimalik kadudeta loobuda.
Ning ometi ma tunnen, et ma teen oma elustiiliga, oma harjumustega, oma tarbimisega kellelegi liiga. Ka teisel pool maailma.
Samas on mul hea meel, et keskkonnaalased teemad pääsevad üha enam pildile. Et sellest räägitakse, et see läheb korda.
Aga mul on kahju, et selliste teemade/ideede ellurakendamine võtab natuke rohkem aega.
Vaatasin, kuidas Amazonase metsades langetatakse puid ning kuidas sellele järgneb kaader põliselanikust, kes ainiti, näiliselt (või päriselt) nukra näoga kaamerasse vaatab. Ja tõdesin, et lisaks maailma kopsudele hävitatakse ka kellegi kodu, kellegi kultuur, kellegi maailm.
Õhk meie ümber on iseenestmõistetav, seda ei saa ju maha saagida või prügiga üle kallata. Aga seda saab siiski kaotada. Ja veel mitme dollari eest.
Kolmas maailm on mulle tundunudki (arvatavasti veel mitmele - kui mitte suuremale osale) põlisrahvaste koduna. Aga kui vaatasin nende kultuuri (kohati turistide meeleheaks loodud), siis hakkas kahju, et globaliseerumine, meie mugav elustiil, hävitab veel selle viimasegi inimese kontakti elusloodusega. Sealt edasi on vaid põgusad kokkupuuted ekskursioonidel või sügisesed seenelkäigud (kui sedagi).
Olen ise linnastunud, mu sõbrad-tuttavad-töökaaslased on linnastunud. Meie elustiil on meile tegelikult ainumõeldav ja sellest ei ole võimalik kadudeta loobuda.
Ning ometi ma tunnen, et ma teen oma elustiiliga, oma harjumustega, oma tarbimisega kellelegi liiga. Ka teisel pool maailma.
Samas on mul hea meel, et keskkonnaalased teemad pääsevad üha enam pildile. Et sellest räägitakse, et see läheb korda.
Aga mul on kahju, et selliste teemade/ideede ellurakendamine võtab natuke rohkem aega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar