Mis tuleb pärast naftat?
Septembrikuu HEI-s kirjutab Jessica Marshall oma artiklis Kas naftat on üldse vaja? sellest, kuidas maailmas pööratakse prognoositava nafta lõppemise hirmus (viimased mõned sõnad minu interpretatsioon) üha enam tähelepanu naftale alternatiivide leidmiseks. Suur ja õnnis pilk ning palju lootust on pandud biokeemiatööstusele, mis peaks lõpuks olema ka päästerõngaks meie elustiilile (ärgem unustagem, et üsna suur protsent meid ümbritsevatest asjadest nt juhtmed, monitorid, ravimid sisaldavad endas ühe toorainena naftat).
"Kuigi nende peamine eesmärk on biokütuste tootmine, uurivad tootjad eri biomassidest kütuse valmistamisel tekkivaid kõrvalsaadusi ja arutlevad, mida nendega peale hakata. Süsivesinike asemel on nende käsutuses taimsed suhkrud, tärklised, rasvad ja valkained. /.../ Biomassiks kõlbab kõik alates maisist, suhkruroost, rohttaimedest, puidust ja sojaubadest ning lõpetades merevetikatega. Vajamineva biomassi suhteliselt tagasihoidlik kogus lubab tööstusliku toormena kasutada maisi või muid taimseid toidukultuure, ilma et tekiks nõudluse ülekuumenemine tooraineturul, nagu juhtus maisist toodetava etanoolkütuse juurutamisel USA-s..."
Kõik on väga tore ja hea. Pealegi lootusrikas. Ainsaks piprateraks meepotis on minu arvates asjaolu, et tegelikult ei oska siiski veel keegi vägaväga adekvaatselt hinnata vajaminevate toormete kogust tulevikus. Kust saada vajadusel piisavalt taimset toorainet? Toidu arvelt? Kas põllumaa, millel taimi vms kasvatame, jaksab ikka piisavalt (meie ootustele vastavalt) "vilja" kanda?
Isegi kui suudame tuleviku keemiatööstuses toormeprobleemi lahendada, seisame vastamisi ka kütuseprobleemiga, mis lihtsustatult tähendab seda, et keegi peab niikuinii hakkama jala käima.
Minu tagasihoidlik arvamus siis. :)
"Kuigi nende peamine eesmärk on biokütuste tootmine, uurivad tootjad eri biomassidest kütuse valmistamisel tekkivaid kõrvalsaadusi ja arutlevad, mida nendega peale hakata. Süsivesinike asemel on nende käsutuses taimsed suhkrud, tärklised, rasvad ja valkained. /.../ Biomassiks kõlbab kõik alates maisist, suhkruroost, rohttaimedest, puidust ja sojaubadest ning lõpetades merevetikatega. Vajamineva biomassi suhteliselt tagasihoidlik kogus lubab tööstusliku toormena kasutada maisi või muid taimseid toidukultuure, ilma et tekiks nõudluse ülekuumenemine tooraineturul, nagu juhtus maisist toodetava etanoolkütuse juurutamisel USA-s..."
Kõik on väga tore ja hea. Pealegi lootusrikas. Ainsaks piprateraks meepotis on minu arvates asjaolu, et tegelikult ei oska siiski veel keegi vägaväga adekvaatselt hinnata vajaminevate toormete kogust tulevikus. Kust saada vajadusel piisavalt taimset toorainet? Toidu arvelt? Kas põllumaa, millel taimi vms kasvatame, jaksab ikka piisavalt (meie ootustele vastavalt) "vilja" kanda?
Isegi kui suudame tuleviku keemiatööstuses toormeprobleemi lahendada, seisame vastamisi ka kütuseprobleemiga, mis lihtsustatult tähendab seda, et keegi peab niikuinii hakkama jala käima.
Minu tagasihoidlik arvamus siis. :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar