Hilis-nõukogudeaegne eraettevõtlus

"Kodumajapidamist ning selle "ülejääkide" realiseerimist turul küll salliti, kuid sellega ei tohtinud liiale minna, liigset jõukust pandi pahaks ja need piirid olid esiteks väga ähmased ning teised olid nad pahatihti ka äärmiselt meelevaldsed. Taustaks pidev defitsiit kõigest, mida lauale või selga panna. Nii sündisidki omapärased varustajate käsi-peseb-kätt-võrgustikud, kus näiteks vorsti eest sai kala, kala eest telliseid ning telliste eest suhkrut. Võis ka vedada - saada näiteks vorsti eest suhkrut. /.../
Järgmine mure oli turg - põhimõte oli, et mida kaugemal, seda parem. Esiteks olid Venemaa avarustes toidukraamiga lood tunduvalt kehvemad kui Eestis ja teisalt oli oht väiksem, et mõni pealekaebaja kadedusest pommi alla paneb. Paljud käisid Leningradi turul müümas, aga käidi ka Velikije Lukis..."

Antons, Olavi. Mees, kelle garaažis käidi söömas Moskvast ja New Yorgist. - Ärielu, mai 2007, nr. 4, lk. 54-57.