Kõik on uus septembrikuus

Tõenäoliselt olen ma juba lihtsalt sagimisest väsinud, sest esimestel koolinädalatel ju lihtsalt võimalik endale kuskilt stressi külge hankida (kontrolltöid veel ei ole, kodused tööd on ka alles ees).

Seega siis lihtsalt väsimus kooli ja töö vahel trampimisest. Aga mõlemad on olulised. Väga.

Kool seetõttu, et nüüd mulle juba meeldib õppida (isegi siis kui kõik alati nii hästi ei lähe kui tahaks). Töö seetõttu, et see on hea töökoht, mulle meeldib töö sisu ning kolleegidki.
Mis siis teevad päevad raskeks:
1) igal tööpäeval päeval on kool
2) 3 päeval nädalas on loengud hommikuti
3) 2 päeval nädalas peab hommikuse loengu tõttu ärkama lausa kell 6:00
4) 3 päeval nädalas on loeng pärastlõunal
5) punktist A pole võimalik hetkega jõuda punkti B (vahepeal peab trammi ootama, samas käivad jutud, et poole septembri pealt võetakse needki käigust maha, sest otsustati Kadriorus rööpaid kohendada. tõenäoliselt pole otsustajad ülikooliga kokku puutunud ega sedagi näinud, kuidas tramm üsna tihti uskumatu koguse tudengeid Tallinna Ülikooli peahoone ees maha puistab)

Aineid võtsin sel semestril 21 AP eest. Algul tahtsin natuke rohkem võtta (24), aga otsustasin lõpuks ikkagi ühest loobuda, sest nii füüsilistel kui ka vaimsetel võimetel on piirid. Ehk saab välja jäetud ainet näiteks aasta pärast uuesti kuulata (see oleks küll hea!).
Nimekirjas on siis:
* Inglise keel (kesktase)
* Kommunikatsioonistrateegiad
* Praktiline kirjutamine I
* Erikursus kommunikatsioonist: Ida ja Lääne diskursustest Euroopas
* Keel ja identiteet
* Magistriseminar
* Semiootika

Ja semester lõpeb jõuludega. Pärast seda algab sess. Põhimõtteliselt kõik nädalad on ühesugused: kui mind pole tööl, siis olen koolis, kui mind pole koolis, siis olen tööl. Vahepeal (öösiti) olen kodus ka.

Aga ometi on miskipärast nii hea...