Mõte

"Martin van Creveld tõstatab oma raamatus "Sõja tulevik" küsimuse: kas "klassikaline strateegia", clausewitzlikule riigi-rahva-armee kolmainsusele tuginev arusaam sõjast ja sealt tulenevad justkui enesestmõistetavad sõjakonventsioonid ning armeede loomise ja rakendamise tavad on tänapäeval ja tulevikus edu või hoopis nurjumise kindlaks garantiiks. Väheintensiivne sõda, ebasümmetriline sõda, mittekonventsionaalne sõda - kuidas iganes me seda ei nimetaks, on lähiajaloo ja tänapäeva reaalsus. Samuti on reaalsus suurte ja võimsate sõdimisorganisatsioonide silmaga nähtav võimetus niisugustes konfliktides otsustavat edu saavutada. Kui ülekaal elavjõus, tehnikas, tehnoloogias ja organiseerituses on kindlalt "klassikaliste" armeede poolel, tuleb jätkuvate nurjumiste põhjusi otsida mujalt. Van Creveld leiab need põhjused olevat lääneriikide klassikalise sõjakäsitluse põhimõttelises ekslikkuses."

"Öeldakse, et armeedel on kalduvus valmistuda eelmiseks sõjaks. Van Creveldi mõttearendusest lähtub, et riskime valmistuda lihtsalt valeks sõjaks, sõjaks, mida pole olemas ega tulemas. Kuid kas selleks arenguks, mida saab pidada põhjendatult realistlikuks, saab üldse valmistuda?"

Reinhold, Erik. Eesti kaks strateegilist dilemmat. - Sõdur, 2008 juuni, nr. 3, lk. 30-31.