"Püha tõde" ühest aspektist

Eile Aivariga koos trollis kodu poole sõites ja taaskord pronkssõdurist kõneldes esitasin väite, et probleem ei peitu mitte kujus kui sümbolis vaid selles, et meie ühiskonnas on inimesi, kes arvavad, et Eesti peaks kuuluma kuskile mujale või olema kellegi teise poolt juhitud ning on neid, kes paaniliselt kardavad, et neilt võetakse midagi ära (iseseisvus? vabadus?). Terve ühiskonnana ei oleks pronkssõdur üldse nii suur probleem, vaid hajuks ajapikku. Aga ju siis on pidev pingesolek ikkagi märk sellest, et ühiskond (koosneb kõikvõimalikest olenditest) pole veel valmis, pole veel paranenud.

Hommikul mõtlesin samal teemal edasi:
... Ja seda ei saagi eeldada riigilt, kes alles (veidi) üle 15 aasta oma tahtmise järgi eksisteerida on saanud. Me oleme ühiskonna tasandil kui väikesed lapsed, kes kardavad, et kingitud "mänguasi" tahetakse ära võtta. Ning mitte väliste, vaid nüüdseks juba sisemiste jõudude poolt.
Me vihkame õigusega neid, kes ei allu meie poolt kehtestatud normidele; me ülistame neid, kes toovad meile rikkust, annavad asju juurde.
Ning igaühel on oma ettekujutus möödunud sajandil toimunud sündmustest. Kui palju on neid, kes arvavad, et Päts andis riigi ära, kes arvavad, et ta oli reetur? Rohkem kui mõned ikka.
Tunnistan ausalt et selle aastani oli mul kevadel toimuvast nelgivarte istutamisest üsna ükskõik. Nagu on ükskõik ka õllesummerist ja veel paljudest asjadest. Aga sel aastal provotseerisid üksteist mõlemad pooled. Ja kumbki pole teisest parem.
Jätkuvalt arvan, et selle raha, mis kulub 4-6-8 politseiniku valveshoidmisele kuju ees, võiks suunata hoopis haridusse ning küsida sellelt süsteemilt, et miks viiakse lapsi kuju ette lilli asetama enam-vähem sunniviisiliselt?
Vanu kalu ju enam niikuinii ümber ei õpeta.

Uhh. Kergem hakkas :o)

PS! 2001. aasta 17. märtsi Eesti Päevalehes kirjutab Tiit Kändler oma artiklis "Ajaloo hävitamine": "Eesti valitsused on muinsuskaitse sildi all käitunud ausammastega samalaadselt kui Taleban budakujudega. On ju selge, et lihtsam kui midagi luua või lollusega võidelda, on hävitada kujusid.
Neist on läinud meil sadu, ent imekombel on üks jäänud. Leinav sõdur Tõnismäel meenutab ka minule, et üks mu onudest sai hukka ühel ja teine teisel rinde poolel. Miks ei ole Eesti poliitikud suutnud luua kümne aastaga ühtki niisama kõnekat ausammast? Vastus võib olla lihtne, budakujusid hävitada oskab iga loll."