Eile sain kätte 2 plaati: Diana Kralli The Girl in the Other Room ja Nils Petter Molvaeri "Solid Ether". Kuulasin neid töö juures suisa kaks korda ning mõlemal korral viisid helid (hoolimata 125-kroonistest kõlaritest) kaugele-kaugele unelema. Tekkis selline soe ja mõnus tunne.
See pole muidugi esimene kord, mil helid mind võluvad, aga seni värskeim.

Ilmad on koos sügise lähenemisega jahedaks läinud ning tundub, et sooja sel aastal enam ei saa (ma miskipärast usun külma talve võimalust). Seoses sellega on tekkinud uued elulised probleemid - mida selga panna. Tänaval kõnnivad suured mehed vastu juba jopedes, mõnel naisel on ka midagi toekamat/soojemat seljas, samas kui sinna kõrvale võib kohata ka t-särgis "hulle", keda külm (võrreldes 30 soojakraadiga) ei näi heidutavat ning noori tüdrukuid/naisi, kes armsalt naba välgutades pilke koguvad.

Täna olid väidetavalt Kristiine keskuse juures Taksopargi ristmikul trolliliinid rivist väljas. Läksin siis ettevaatlikult hoopis buss number 22-ga koju. Kui peatus nii kaugel poleks, sõidaks tihedamini, sest ette sõitis peaaegu tühi buss ning kohale jõudis ka kiiresti. Täpselt minu maitse. Ainult kodune bussipeatus on liiga kaugel (sooja ilmaga muidugi paras maa jalutada, aga praegu? Mitte väga).

Mõttetu fakt. Kas te teadsite, et ka looted luksuvad, ainult et hääletult kuna neil puudub otsene kokkupuude õhuga? :)