Läbisegi mõtted

Viimased päevad on tõestanud, et kui lasta tervisel minna, siis ta ka läheb. Sest kohe kui jääb pilk immuunsussüsteemist kõrvale.. kaob järg käest. Pealegi on rasked ajad (sügistalv) ju tulekul ka.

Reedeöisest (öö vastu reedet) äikesest sain osa vaid nii palju, et lükkasin rõduukse kinni ja tõmbasin teki üle pea, vaatasin natuke teki alt piiludes muidugi kapi poole (peegeldab hästi), et näha kuidas välgud sähvivad ning minu arvates oli küll koguaeg valge ja bass mürtsus, aga see oli äge. Poleks mul vaja olnud hommikul tööle minna või oleksin üldse veidi reipam olnud, oleksin vastu oma väikest/suurt kartust akna juurde läinud, et seda vaatemängu lähemalt uudistada. Looduse jõud on võimas ja kaunis. Ja tekitab kerget värelust hinges, mis aeg-ajalt seguneb aukartusega. Aga õigepea vajusid silmad kinni ning viimast osa tormist ja selle ilust ma ei kuulnudki/näinudki.
Ootan juba järgmist nädalat. Siis tuleb toakaaslane tööle tagasi ning ma näen inimlikku seltskonda sagedamini kui 2 minutit koridoris või lugemissaalis või olukorras, kus keegi tähtsam astub tuppa, et kas natuke juttu puhuda või midagi asjalikku öelda. Ja ma tunnen temast isegi puudust - ikkagi pole me juba üle 2 kuu samas ruumis tööd teinud (vahepeal küll vääääga põgusalt kohtunud). Ning arvatavasti saabub meie tuppa septembris ka uus tegelane (meenutage luuletust, et septembris on kõik-kõik-kõik uus).

Orwelli 1984-st. Paraku on nii, et minus see raamat vaimustust ei ärata. Mitte kuidagi. Seda on küll hea lugeda ning ma saan aru, miks see nii populaarseks osutus, aga siiski.. seal on see miski, mis pole mind kunagi vaimustanud ega tee seda ka edaspidi. Võimalik, et selle nimetus on ulme või fantaasia. Võimalik, et ma muudan 20 lehekülje pärast oma arvamust. Ja ometi meeldis mulle Punane Kääbus. :)

PS! Pilt siit (et kõik ikka korrektne oleks).