Pealkirjata lõputa lugu

Noorena uskusin suures naiivsuses, et vähemalt armastus on see, milles ma endale "ära teha" ei luba, st olla nõrgem pool. Elu on aga näidanud, et illusioonid on ilusad - seni kuni tuleb reaalsusega silmitsi seista. Ja tõdeda, et inimesed kasutavad oma ego selles vallas väga tihti teerullina (olen ju isegi nii teinud). Pole olemas elukestvat muinasjuttu. Isegi kui on, saab see kesta vaid väga lühikest aega.
Kas hoolimatus on osa armastusest? Aga kokkulepete murdmine? Kas see, kes armastab, ka hammustab?
Praegu on mul valus.