Saar, mis võitis südame..

Nüüd on siis suuremad teed mõneks ajaks jälle läbi sõidetud ning kõikvõimalikud meeleolud (enamasti siiski ülivõrdes positiivsed) kätte saadud.

Esiteks: mäed on ilusad.
Teiseks: Itaalia on ilus.
Kolmandaks: Capri saar on VÕRRATU!
Neljandaks: parim sünnipäev siiani.

Mulle meeldis tohutult Capri kitsaste tänavate võlu. Väikesed labürindilaadsed keerdkäigud majade vahel, mis viivad salapäraste lopsakate aedadeni. Rahulik elutempo, pisikesed kohvikud. Meeliülendavad vaated. Nii sinine-sinine (ja kohati natuke õrnroheline) vesi.
Anacapri linnakeses loobusin võimalusest tõusta saare kõige kõrgemasse punkti ning eelistasin sellele pigem väikest külastuskäiku San Michele kirikusse ja seejärel jalutuskäiku väikesel vaiksel kõrvaltänaval. Need olid vist küll elu parimad minutid.
Hiljem Anacaprist alla Caprisse sõites avanes esiistmelt hea vaade saare teisele poolele. Järsud kurvid lisasid aga adrenaliini.

Saarelt ärasõit jättis hinge kurbmagusa tunde, et sinna peab tagasi minema.. ning kindlasti kauemaks kui loetud tundideks ühel päeval.

(Kahju vaid, et mitte ükski foto ei suuda edastada kasvõi murdosa tõeliselt tugevast emotsioonidelaengust.)

1 link ka.