Unenägu

Täna öösel nägin unes filmi Sophie Scholl - Die letzten Tage viimaseid kaadreid. Alates hetkest, mil Sophie ja tema vend Hans ning vist isegi viimase sõber Robert viimast korda suitsetasid. Ehk siis nende viimane kohtumine. Ja siis - giljotiin.

See on igatpidi hea, heroiline, tundeküllane, sisukas, tõsieluline, julm, mõtteid käima lükkav film.
See oli esimene film üle pika aja, mida päris üksi vaatamas käisin. Ning juba poole filmi ajal sain endale seetõttu lubada nutmist. :o)

Sõpruses võib mõnikord näha üksikuid härrasmehi, kes vaikselt ja viisakalt filmi tulevad vaatama. Nad istuvad enamasti tagumistesse ridadesse, mõnikord harva ka ette (sõltuvalt vist prillide/nägemise tugevusest). Mitte kunagi keskele, vaid ikka rohkem ääre poole. Nad istuvad vaikselt ning kogu filmi vältel pole nende nägudes näha tundeliigutust, ainult üks ja seesama huvi uue elamuse ootel. Ja mitte kunagi ei märka ma neid lahkumas...

Sellega seoses on minu jaoks ääretult elegantne filmistseen, kus mees viiekümnendatest aastatest, ülikonnas, jalutab täiesti tühjas laohoones. Vaikus. Kajamas üksikud sammud. Nende vahele padrunite langemine. Vaikus. Pimedus. Tuli pannakse põlema ning üksik valguslaik saadab meest...
Pärast seda pole enam oluline, mis edasi saab.

Tulles tagasi unenäo juurde. See oli ilus...