neljapäev, mai 24, 2007

Kuidas ma hakkasin eurot toetama

Mulle meeldib Eestis käibel olev kroon - sellel on ilusad rahatähed ning armsa tagasihoidliku kujundusega sendid/mündid.
Peamiseks argumendiks ongi, et see on meie OMA raha.
Teisest küljest oleme selle raha külge kammitsetud, kuna üleminek eurole on osutunud keerulisemaks kui esmapilgul tundus. Nii saab OMA rahast ühtäkki justkui OMA paratamatus.
Kujundati küll Eestile sobivad euromündid, aga nüüd jäi asi peamise vabndusena toodud inflatsiooni taha seisma.
Ma ei olnud siiani euro poolt ning mulle ei meeldi enamasti üleilmastumine või liidud, milles loovutame otsustusõiguse meist tugevamatele, aga lugedes üht lõiku, muutsin oma arvamust:

"Üks tuntavaid eeliseid euro kasutuselevõtul vastastikuse leppe põhjal Euroopa Ühendusega on valuutavahetusega seotud tehingukulude kadumine. Sellest saavad eriti kasu väikesed avatud majandusega riigid, kuna nende residendid teostavad suurema osa kõikidest tehingutest mitteresidentidega. Muude eeliste seas, mida teise riigi valuuta kasutuselevõtu puhul sageli majanduskirjanduses mainitakse, on positiivne mõju makromajanduslikule stabiilsusele, riskipreemiad laenuvõtjatele, kodumaise finantssektori areng ning rahvusvaheline majandus- ja finantslõimumine."

Euroala raha- ja vahetuskursikokkulepped valitud kolmandate riikide ja piirkondadega. - Kroon ja Majandus, 2006-2007, nr. 4-1, lk. 8-20.
Tõlge Euroopa Keskpanga kuubülletäänist, aprill 2006.

Jäin mõtlema, et pole nii hullu midagi. Tuhandeid aastaid tagasi arveldati ju üldse kanades või jahukottides või elevandiluuga, veidi hiljem tekkis alles raha ning ka siis oli see alguses ikka kas hõbe- või kuldraha (lihtsalt müntidel olevad kujutised erinesid). Miks mitte ka nüüd teha asi lihtsaks. Mõnes mõttes sarnanebki Eesti EL'i välistele riikidele nagu San Marino või Monaco, kus juba on ühisraha ilusti käiku läinud.
Ainult et... praegust raha ei taha ka lihtsalt niisama ära visata, et sellest saaks lainepappi või vetsupaberit teha.

Kommentaare ei ole: