Kommunikatsioon
Pärast bakalaureusekraadi omandamist olen olnud üsna kahevahel - kas minna edasi õppima või mitte. Ühest küljest on ju haridus meie tervise kõrval üks kallimaid varasid üldse, kuid teisest küljest seab inimlik laiskus meie mõtetele omad piirid. Kui olin sobiva eriala üsna juhuslikult välja valinud, otsustasin siiski proovida. Mine tea, äkki õnnestub.
Esitasin SAIS-i (teenus, mille abil saab esitada SAIS-is osalevasse kõrgkooli oma sisseastumisavalduse turvaliselt ja elektroonselt Interneti teel) kaudu avalduse ning juba 13. juulil oodati mind katsetele. Koosnes see kahest osast: essee + vestlus. Esimesel päeval oli essee. Tahvlil oli veidi alla kümne teema, aega neli tundi. Kuna viimati kirjutasin sedalaadi kirjatükki 2003. aastal ühiskonnaõpetuse riigieksamil, pole muidugi imestada, et kerge närvitsemine käis asja juurde. Aga polnudki nii hull. Valisin teemaks "Sõnavabaduse piirid" ning hakkasin kirjutama. Ikka sellest, et isegi korralikus demokraatlikus riigis eksisteerib kolme liiki sõnavabaduse piirangut: poliitiline, ajakirjanduslik ning kogukondlik. Essee eest anti 10 ja 8 punki ning suures edetabelis olin seejärel kolmas.
Vestlus toimus 19. juuli hommikul TLÜ keeltemajas. Komisjonis istusid Ehala ja veel keegi (kuna nad end ei tutvustanud, siis ei teagi teise isiku nime). Vestluseks ma suuri ettevalmistusi ei teinud, kuid küsiti selliseid igavaid ja pealiskaudseid asju nagu "kust tuled, mida õppisid, mis teemal lõputöö kirjutasid, millisena näed oma lähima 5-aasta karjääri, millest tahad magistritöö kirjutada, tööl käid, mida teed, õppida ikka saad, mis teemal essee kirjutasid." Pärast seda rääkisid nemad natuke (ikka sellest, et nende küsimuste põhjal saab inimesest üldpildi) ja oligi kõik. Päev hiljem riputati tulemused üles.
Nagu oodata oli, tegin vestlusega mõnusa languse 9. kohale, punkte kokku 7,7. Ei nurise, sest teoorias peaks koht olemas olema (see, kus semestri eest tuleb 13 000.- maksta). Võimalik, et lähengi õppima. :)
PS! Ida-Lääs on üks sügavamaid ja liigutavamaid filme üldse, mida ma näinud olen. Rohkem kui soovitan.
Esitasin SAIS-i (teenus, mille abil saab esitada SAIS-is osalevasse kõrgkooli oma sisseastumisavalduse turvaliselt ja elektroonselt Interneti teel) kaudu avalduse ning juba 13. juulil oodati mind katsetele. Koosnes see kahest osast: essee + vestlus. Esimesel päeval oli essee. Tahvlil oli veidi alla kümne teema, aega neli tundi. Kuna viimati kirjutasin sedalaadi kirjatükki 2003. aastal ühiskonnaõpetuse riigieksamil, pole muidugi imestada, et kerge närvitsemine käis asja juurde. Aga polnudki nii hull. Valisin teemaks "Sõnavabaduse piirid" ning hakkasin kirjutama. Ikka sellest, et isegi korralikus demokraatlikus riigis eksisteerib kolme liiki sõnavabaduse piirangut: poliitiline, ajakirjanduslik ning kogukondlik. Essee eest anti 10 ja 8 punki ning suures edetabelis olin seejärel kolmas.
Vestlus toimus 19. juuli hommikul TLÜ keeltemajas. Komisjonis istusid Ehala ja veel keegi (kuna nad end ei tutvustanud, siis ei teagi teise isiku nime). Vestluseks ma suuri ettevalmistusi ei teinud, kuid küsiti selliseid igavaid ja pealiskaudseid asju nagu "kust tuled, mida õppisid, mis teemal lõputöö kirjutasid, millisena näed oma lähima 5-aasta karjääri, millest tahad magistritöö kirjutada, tööl käid, mida teed, õppida ikka saad, mis teemal essee kirjutasid." Pärast seda rääkisid nemad natuke (ikka sellest, et nende küsimuste põhjal saab inimesest üldpildi) ja oligi kõik. Päev hiljem riputati tulemused üles.
Nagu oodata oli, tegin vestlusega mõnusa languse 9. kohale, punkte kokku 7,7. Ei nurise, sest teoorias peaks koht olemas olema (see, kus semestri eest tuleb 13 000.- maksta). Võimalik, et lähengi õppima. :)
PS! Ida-Lääs on üks sügavamaid ja liigutavamaid filme üldse, mida ma näinud olen. Rohkem kui soovitan.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar