"I like the word inland. And I like the word empire." D. Lynch
Ei juhtu just tihti, et kinost väljudes on mul liblikad kõhus. Tegemist pole siiski armumisega või nähtu jumaldamisega, vaid antud juhul elas film minus veel kaua pärast vaatamist edasi. Aga filmi ma siiski kõigile soojalt ei soovita.
Käisin vaatamas David Lynchi üht uuemat meistriteost Inland Empire. Kustumatu mulje. Esiteks muidugi 3 tundi, mille käigus jõudsin läbi elada täieliku emotsioonide kogu, kõikvõimalikud seisundid (unisus, väsimus, tülgastus, rõõm, põnevus, kurbus, üllatus jne) ning igatpidi asendid. Teiseks aga meeldis mulle Lynchi käekiri. Seekord oli ta taas sammukese kaugemale astunud.
Filmi sisu on siis tõesti nii nagu kirjutab Sõpruse kodulehekülg: "Armudes ekraanipartnerisse, avastab noor näitlejanna, et jäljendab filmi enda sündmusi. Olukorra teeb keeruliseks teadmine, et filmitakse uusversiooni Poola filmist, mis ei valminud kunagi tragöödia tõttu, millest keegi ei räägi. Kõik märgid näitavad, et filmiprojekt on needuse all."
Mina kirjeldaksin nähtut muidugi veidi teisiti. Siin siis üks versioonidest.
Kujutle, et su ees on üsna arvestatav kogus puzzletükke, mida sa tahaksid vägaväga kokku panna. Alustadki sellega.. kui selgub, et tükkidel olevad kujutised on ajas muutuvad, samuti muudavad aeg-ajalt ruumis oma asendit (mõnikord vahetuvad/tekivad/kaovad) ka kinnitusosad (need, mis sarnanevad mummuga ning eenduvad tükist). Raskus, või mis? Aga huvi ei kao, sest lugu/lõpptulemus pakub tõsist pinget. Nii on ka selle filmiga. Ainult et täielikku ning üheselt mõistetavat pilti pole kunagi võimalik kokku saada. Variatsioone on lihtsalt nii palju.
Muidugi meeldis film mulle veel seetõttu, et rezhissöör oli filmi lõpus teinud just sellise käigu, mida ootasin pikisilmi juba filmi algusest. Ja tehtu oli isegi parem.
Milleks siis üldse kirjutada.. kui isegi ei soovita? Aga sellepärast, et see on üks mu selle hooaja vaieldamatutest lemmikutest. Ajaliselt natuke pikk, aga mitte võimatu, et paigal püsida. Kes siiski huvi tunneb, siis tuleb arvestada ka sellega, et film on raske ning wtf-hetki võib olla päris mitu. Ja 3 tundi tähelepanu suunamine ühele ja samale asjale on ju tänapäeval üsna raske (kiire elutempo, eksole).
Lõpetuseks natuke imdb.com-st:
""I can't tell if it's yesterday or tomorrow and it's a real mind f---"
This single quote from Laura Dern sums the movie up fairly well. It is also one of the self- referential moments of the film that explores the audiences very thoughts while providing some comic relief.
Lynch said that he used the digital camera to give him freedom. You can see much more movement in this film than his others, giving an almost voyeuristic feel. He also uses many close shots, and as always, obscure framing allowing ambiguity and confusion. Lynch really explores the freedom of movement and editing that is available with digital, and you can feel his energy and zest in the new medium. The moments of suspense and terror are so well done - there are several scenes that will literally make you jump - that I found a Hitcockian brilliance of using subtlety, indirectness, and sound to convey emotion rather than expensive special effects. Of course, there are other scenes that would qualify as downright freaky.
The film itself is hard to summarize. Most of you know the basic plot, but this really means nothing about the film. It has no type of linear story line and the converging and diverging plot lines are connected by only the most simple threads, time, location, memory ("Do I look familiar? Have you seen me before?") identity, and people who are good with animals. It would be a disservice to this film to try to find meaning or symbolism as I see some people already are. /.../ It is a movie that plays off of ideas, color, mood, it presents intangible emotions that we feel and internalize rather than think about and solve. Film doesn't need a solution to make sense, but it is typical for us to want solve things, to have closure. This film is better if you just let it wash over you and surrender the urge to find meaning.
It plays on our emotions with intense sound and cinematography, grasping fragments from dreams, sliding in and out of reality, exploring nightmares, and asking us what time and reality really are. /.../ It also has some truly surreal moments of Lynch humor."
Kirjutas Greg from New York
Filmi sisu on siis tõesti nii nagu kirjutab Sõpruse kodulehekülg: "Armudes ekraanipartnerisse, avastab noor näitlejanna, et jäljendab filmi enda sündmusi. Olukorra teeb keeruliseks teadmine, et filmitakse uusversiooni Poola filmist, mis ei valminud kunagi tragöödia tõttu, millest keegi ei räägi. Kõik märgid näitavad, et filmiprojekt on needuse all."
Mina kirjeldaksin nähtut muidugi veidi teisiti. Siin siis üks versioonidest.
Kujutle, et su ees on üsna arvestatav kogus puzzletükke, mida sa tahaksid vägaväga kokku panna. Alustadki sellega.. kui selgub, et tükkidel olevad kujutised on ajas muutuvad, samuti muudavad aeg-ajalt ruumis oma asendit (mõnikord vahetuvad/tekivad/kaovad) ka kinnitusosad (need, mis sarnanevad mummuga ning eenduvad tükist). Raskus, või mis? Aga huvi ei kao, sest lugu/lõpptulemus pakub tõsist pinget. Nii on ka selle filmiga. Ainult et täielikku ning üheselt mõistetavat pilti pole kunagi võimalik kokku saada. Variatsioone on lihtsalt nii palju.
Muidugi meeldis film mulle veel seetõttu, et rezhissöör oli filmi lõpus teinud just sellise käigu, mida ootasin pikisilmi juba filmi algusest. Ja tehtu oli isegi parem.
Milleks siis üldse kirjutada.. kui isegi ei soovita? Aga sellepärast, et see on üks mu selle hooaja vaieldamatutest lemmikutest. Ajaliselt natuke pikk, aga mitte võimatu, et paigal püsida. Kes siiski huvi tunneb, siis tuleb arvestada ka sellega, et film on raske ning wtf-hetki võib olla päris mitu. Ja 3 tundi tähelepanu suunamine ühele ja samale asjale on ju tänapäeval üsna raske (kiire elutempo, eksole).
Lõpetuseks natuke imdb.com-st:
""I can't tell if it's yesterday or tomorrow and it's a real mind f---"
This single quote from Laura Dern sums the movie up fairly well. It is also one of the self- referential moments of the film that explores the audiences very thoughts while providing some comic relief.
Lynch said that he used the digital camera to give him freedom. You can see much more movement in this film than his others, giving an almost voyeuristic feel. He also uses many close shots, and as always, obscure framing allowing ambiguity and confusion. Lynch really explores the freedom of movement and editing that is available with digital, and you can feel his energy and zest in the new medium. The moments of suspense and terror are so well done - there are several scenes that will literally make you jump - that I found a Hitcockian brilliance of using subtlety, indirectness, and sound to convey emotion rather than expensive special effects. Of course, there are other scenes that would qualify as downright freaky.
The film itself is hard to summarize. Most of you know the basic plot, but this really means nothing about the film. It has no type of linear story line and the converging and diverging plot lines are connected by only the most simple threads, time, location, memory ("Do I look familiar? Have you seen me before?") identity, and people who are good with animals. It would be a disservice to this film to try to find meaning or symbolism as I see some people already are. /.../ It is a movie that plays off of ideas, color, mood, it presents intangible emotions that we feel and internalize rather than think about and solve. Film doesn't need a solution to make sense, but it is typical for us to want solve things, to have closure. This film is better if you just let it wash over you and surrender the urge to find meaning.
It plays on our emotions with intense sound and cinematography, grasping fragments from dreams, sliding in and out of reality, exploring nightmares, and asking us what time and reality really are. /.../ It also has some truly surreal moments of Lynch humor."
Kirjutas Greg from New York
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar