Idi Amin

Pühapäeva õhtul seadsin sammud CCCP poole, et ära näha Kevin Macdonaldi lavastatud film The Last King of Scotland.

Filmi sisust võite lugeda lingi alt. Kuid kommenteeriksin paari mõttega nähtut.
Tegemist ei ole klassikalises mõttes väga hea filmiga - eriefekte vähe, verd ei lenda (aga on näha) jms. Samas on esitatud kõik tavapärased kinofilmides esinevad 'asjad' - seks, vägivald, võim, naiivsus, karm reaalsus, pisarad jne. Selles osas siis tavapärane.
Forest Whitaker on hakkama saanud väga jõulise osatäitmisega ning kui pärast filmi nägemist ei ole vaataja temast lummatud, jääb üle küsimus, et kas filmi üldse nähtigi. Kuigi samamoodi tugevat (tugevamat) rollitäitmist oleks oodanud ka James McAvoy'lt.
Film on sisu poolest väga pealiskaudne. Alles lõpus saab aimu sellest, MILLINE Idi Amin tegelikult oli. Samas on väga hästi edasi antud noore valgenahalise mannavahuline nägemus riigist ja selle juhist. Kui elu on pidu, siis ju ei märkagi muud ;)

Veidi siis Aminist ka:
Idi Amin Dada Oumee sündis arvatavasti 1925. aastal. Tema varasemast elukäigust on vähe teada, kuid ühel hetkel astus ta lihtsõdurina Briti koloniaalarmee kuninglikku Aafrika -rügementi ning alustas sõjaväelist karjääri. Teda on kirjeldatud kui peaaegu kirjaoskamatut, nürimeelset ja ülbet tüüpi. Sõjaväelise riigipöörde (kukutades oma eelkäija Milton Obote) käigus asus ta Ugandat juhtima.
Ta oli Uganda eluaegne(!) president 1971-1979 ametinimetusega Kõikide Maapealsete Loomade ja Merekalade Valitseja ja Briti Impeeriumi Alistaja Aafrikas üldse ja Ugandas eriti (selle pani ta endale loomulikult ise). Mees fetisheeris Shoti sümboleid. Tal oli neli naist ning oletuste kohaselt 43 last.
Talle meeldis purustada vastaste genitaale palja käega, samuti andis ta nõude raiuda maha nii mõnegi poliitilise vastase (kes olid valgesse riietatud) pea televisiooni otsesaates (sel ajal olid kasutusele tulnud värvitelerid).
Pole kahtlust, et tegemist oli ohtliku vaimuhaigega.
Ta suri eksiilis 15. augustil 2003. aastal.

Põgus seik ka:
"Idi Amin alustas tagakiusamiskampaaniat võitlevate hõimude vastu, tehes massimõrvade sooritamise kohuseks oma erapolitseile, kellele ta oli pannud täiesti ebaadekvaatse nime: Riiklik Teadusuuringute Büroo. Büroo korraldas ohvritele haaranguid ja tappis neid hulgi, misjärel teatas tapetute perekondadele, et surnukeha võib kätte saada 150 naelsterlingi eest. See kampaania tõi sisse tohutul hulgal raha, kuni ümberkaudsed elanikud hakkasid kurtma lakkamatu kuulipildujatärina üle, mis kostis büroo peakorteri territooriumilt. Et kõva lärmi mahendada, ässitas Amin oma vange ise üksteist 16 naela raskuste sepavasaratega surnuks peksma. Tema meelispaigaks ohvrite hävitamisel aga oli krokodillidest kubisev Victoria järv. Kui siis pealinnas Kampalas elektrivalgus kustus, teadsid sealsed elanikud kohe, et Oweni joa tamm on jälle kord inimjäänustest ummistunud."

Lõpetuseks:
Filmi lõpp on niivõrd õnnelik, et noor shotlasest arst pääseb vigastatuna riigist põgenema ning mõne aja pärast Amin ka kukutatakse. Nagu enamikes filmides (ja päriselus) ikka.
Kui sa ei viitsi/ei taha/ei julge sisult raskepärast, ajaloolist ja veidi karmi filmi vaadata, siis võta parem ette uus eestlaste mängufilm Jan Uuspõld läheb Tartusse.
Kui aga soovid näha, siis soovitan soojalt.

PS! Andmed Idi Amini kohta pärinevad Karl Shaw raamatust "Võimuhullus!" ning veidi on andmeid uuritud ka wikipediast.
PS2! Lõpp ei ole selle filmi tähtsaim osa. Kui dokumentaalkaadrid välja arvata.
PS3! Intervjuu romaani autoriga ka.