As Good as It Gets

See nädal on toonud minu vaadatud filmide pagasisse kaks uut tulijat. Esiteks Steven Soderbergh'i Ocean's Thirteen ning teiseks Pierre Salvadori Hors de prix (aka Priceless).

Mõlemad olid säravad, ilusad ja meeleolukad. Kummastki siis ka pikemalt.

Ocean's Thirteen on oma sarjast juba kolmas. Paraku kumab ka sellest filmist läbi, et tegemist on järjega. Aga esialgu head muljed.
Mulle meeldis filmi koloriit (jätk eelnevatele filmidele). Mulle meeldis muhe huumor ja mõnus peategelaste omavaheline tögamine (tundus, et see oli isegi parem kui eelnevatel kordadel). Idee oli hea ning samuti ka teostus. Aga...
Esiteks jäi häirima mõistatuslik mõningaste tiimiliikmete kadumine, mõnede tekkimine (kes nad olid, miks nad olid jms). Muusika oli kehvem. Kasutatud võtted olid kulunud.
Ja filmi viimasel kolmandikul tekkis mõte, et okei poisid, film on hea, aga siiski võiks sellest juba sarja teha, kus iga osa mahuks 50 minuti sisse (kasiinosid/hotelle jms peaks Ameerikas piisavalt olema).
Siiski! Mulle meeldis kahe minu jaoks tugeva näitleja vastakuti asetamine - Al Pacino ja Andy Garcia. See oli väga maitsekas tegu.
Soovitan kõigile, kes on vaadanud ja tahavad näha kõiki sel aastal ilmunud järjefilme. Kes otsivad ootuspäraselt häid näitlejatöid. (Ocean's Eleven'i elamust sealt paraku ei saa.)

Hors de prix on seevastu südamlik ja rahulik lugu kahe inimese omavahelise tee leidmisest. Üks neist on pigem tagasihoidliku maapoisi tüüpi, samas kui teine on noor naine, kes sooviks elada maailmas, kus raha lugema ei pea.
Lugu sellest, kuidas inimesed kasutavad üksteist ära ning samas sellest, mida üks võib anda teise jaoks.
Minu jaoks oli seda veidi võõrastav vaadata, sest minu tutvusringkonnas siiski ei ole mitte kedagi, kes ei peaks pidevalt mitte mõtlema pangakontol olevale summale ning võib valimatult butiikides shoppamas käia. Ikka on mureks kas pangalaenud või liiga väike palk (mõnikord ka kaks korraga).
Filmi algustiitrid olid mõnusad. Õhustikku loovad ja sisu tutvustavad. Muusika ei häirinud. Järelikult täitsa okei.
Sisult ühtaegu nii lõbus kui kurb kui piinlik (viimast eriti).
Igaühele ei soovitaks, aga kellel on aega ja natuke rohkem kannatust, kellele meeldib lihtne glamuur (ebaloogiline sõnaühend, aga annab mõtet siiski edasi), siis ei ole need üldse mitte kehvalt kulutatud tund ja 42 minutit.