PÖFF 2006, vol.2

Ja tänavune parim PÖFFi film oli eile. Vene Teatris.

Tegemist on Jan Shvankmajer'i filmiga ŠÍLENÍ (Tshehhi-Slovannia, 2005).

Edgar Allan Poed teavad paljud ja Marquis de Sade'i ilmselt kõik. Švankmajerile meeldivad mõlemad. Ei ole ilmselt vähetähtis, et tegemist on Tšehhist, endisest idablokist pärineva filmiloojaga. Eestlasedki mäletavad nende režiimide topeltstandarditel põhinevaid kontraste, mis paljude jaoks tähendasid skisofreeniat riiklikul tasandil. Skisokomöödia ei ole teab-mis laialt levinud žanr, sestap peaksid kõik õudusesõbrad selle filmi ära vaatama. Olgu veel siinkohal mainitud, et tegemist on peaaegu et koguperefilmiga. Peaaegu. Jäägu vaataja otsustada, kellele sobib, kellele mitte. Vahelduseks võiks ju enne kinnominekut ka pilguga Poe loomingust üle käia. Tšehhi Filmiakadeemia on esitanud Švankmajeri linatöö parima võõrkeelse filmi Oscari kandidaadiks.
www.poff.ee

Film tekitas minus tunde, et ma olen väikestviisi pervert. Kuid need "siivutused", mis seal ette laoti, polnud sugugi mitte jubedad või koledad, pigem hullumeelsed.
Ülesehituselt oli film lihtne ja loogiline. Samas oli filmi kulgu huvitav jälgida.
Pildikeel oli ka väga rikkalik ning animeeritud vaheklipid tekitasid tunde.. justkui oleks näinud 2 filmi ühes.

Teel koju arutlesin rahvuslike eripärade üle. Selles mõttes, et igal riigil (tulenevalt kultuurilisest taustast) on täiesti oma väljakujunenud väljenduslaad. Sakslased on nt väga realistlikud, samas kui orient keskendub traditsioonidele. Tshehhid on väga omanäolise suhtumisega - suudate ju vist ikka eristada nende multifilme eestlaste või ameeriklaste omadest. Ning kvaliteet.. ütleme nii, et oskaja suudab ka nappide vahenditega midagi head teha, vastupidine ei pruugi kehtida.