Silmad pärani lahti ekraanivirvendust vahtimas
Nädalavahetus sai täidetud seiklusfilmidega. Esimene läheneva "ohu" märk oli juba neljapäeva õhtul toimunud kinoskäik, kus vaatasime ära filmi Raudmees (Iron Man), mille peaosas säras Robert Downey Jr. ning keda assisteeris veetlev Gwyneth Paltrow. Armas koomiksifilm, mis mõjus kummalisel kombel loomutruult, kuigi oli täidetud ulmelistest vidinatest. Ja ometi avaldas Tony Starki elamine ikka muljet küll. ;)
Järgmiseks sai laupäeva hommikul (ja kell 11 on ikka VÄGA vara) üle vaadatud uus Indiana Jones'i film (Indiana Jones and the Kingdom of Crystal Skull). Lavastajaks nagu ikka aegumatu Steven Spielberg. Ääretult klassikaline seiklusfilm. Venima ei jäänud peaaegu kuskil, kuigi A. hiljem mainis, et talle jäi vahepealne tegevus Lõuna-Ameerikas veidi igavaks. Harrison Ford oli ikka Harrison Ford, ses mõttes, et Indiana Jones on talle juba sisse kulunud roll, samas kui üle filmi säras seekord pahade poolel mängiv Cate Blanchett (võrratu!). Ainuüksi tema pärast võiksin seda filmi soovitada. Ning muidugi üks ilus stseen peaaegu filmi lõpust (kui kristallpealuu on juba oma vanale kohale asetatud). Professor Oxley't mängib aga mees, keda filmides tavaliselt pildil ei näe, kuid kelle hääl peaks usinamale vaatajale ammu teada olema - John Hurt.
Laupäevast pühapäeva viis meid aga seiklusvandenõuklassikasse kuuluv Rahvuslik aare (National Treasure: Book of Secrets). Nojah. Silmailuks oli Helen Mirren. Mõnusaimaks vestluseks oli kõnelus presidendi ja Ben Gates'i vahel ning parimat (kahjuks küll ka ainsamat) kurikaela Mitch Wilkinsoni kehastas Ed Harris.
Edaspidi peakski vist näitlejatele hinnanguid andma selle põhjal, kui loomutruult nad suudavad kurikaelu mängida. Harris sai sellega korralikult hakkama.
Vaatasime natukene ka Todd Haynes'i filmi I'm Not There. (2007), aga jäime selle vaatamise ajal pooleldi tukkuma ning otsustasime hiljem paremas olekus üle vaadata. Esimese hooga klammerdusin aga võrdlusesse David Lynchiga. See ei ole hea.
Järgmiseks sai laupäeva hommikul (ja kell 11 on ikka VÄGA vara) üle vaadatud uus Indiana Jones'i film (Indiana Jones and the Kingdom of Crystal Skull). Lavastajaks nagu ikka aegumatu Steven Spielberg. Ääretult klassikaline seiklusfilm. Venima ei jäänud peaaegu kuskil, kuigi A. hiljem mainis, et talle jäi vahepealne tegevus Lõuna-Ameerikas veidi igavaks. Harrison Ford oli ikka Harrison Ford, ses mõttes, et Indiana Jones on talle juba sisse kulunud roll, samas kui üle filmi säras seekord pahade poolel mängiv Cate Blanchett (võrratu!). Ainuüksi tema pärast võiksin seda filmi soovitada. Ning muidugi üks ilus stseen peaaegu filmi lõpust (kui kristallpealuu on juba oma vanale kohale asetatud). Professor Oxley't mängib aga mees, keda filmides tavaliselt pildil ei näe, kuid kelle hääl peaks usinamale vaatajale ammu teada olema - John Hurt.
Laupäevast pühapäeva viis meid aga seiklusvandenõuklassikasse kuuluv Rahvuslik aare (National Treasure: Book of Secrets). Nojah. Silmailuks oli Helen Mirren. Mõnusaimaks vestluseks oli kõnelus presidendi ja Ben Gates'i vahel ning parimat (kahjuks küll ka ainsamat) kurikaela Mitch Wilkinsoni kehastas Ed Harris.
Edaspidi peakski vist näitlejatele hinnanguid andma selle põhjal, kui loomutruult nad suudavad kurikaelu mängida. Harris sai sellega korralikult hakkama.
Vaatasime natukene ka Todd Haynes'i filmi I'm Not There. (2007), aga jäime selle vaatamise ajal pooleldi tukkuma ning otsustasime hiljem paremas olekus üle vaadata. Esimese hooga klammerdusin aga võrdlusesse David Lynchiga. See ei ole hea.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar